KUIDAS KUJUTADA LINNA: Mees, kes on oma kodu lõksus. Tüdruk, kellele tuleb ootamatu külaline. Õpetaja, kes satub väljapressimise ohvriks. Teadlane, kes armastab liialt oma tööd. Korter, mis otsib endale uut omanikku. Programm, kes tunneb inimesele kaasa. VAT Teatri lavastus „Tallinnville” korrastab linlaste kaootilised mikromaailmad ühte terviklikku ja hoomatavasse süsteemi. Kuidas taltsutada taltsutamatut? Dramaturg Mihkel Seeder teeb autor-lavastaja Helen Rekkoriga sellest juttu.
Seeder: Oled sa tallinlane?
Rekkor: Originaalis olen pärit Raplamaa metsadest. Aga elan juba mõnda aega Tallinnas ja tunnen end siin koduselt.
Seeder: Nii, et „Tallinnville” on sinu armastusavaldus oma uuele kodulinnale?
Rekkor: Pigem on „Tallinnville” armastusavaldus linnale üldiselt, sellele hämmastavale ämblikuvõrgule, mis liidab nähtamatult kokku tuhandeid inimesi. Nende lugude sündmuspaik võiks sama hästi olla Berliinville, Pariisville või NewYorkville.
Seeder: Aga mitte Lars von Trieri „Dogville”?
Rekkor: Ei Dogville, Smallville, Shelbyville, Whoville, Pleasantville, Psychoville ega ükski muu popkultuuris tuntud ville’i-lõpuline kohake.
Seeder: Selge. Nüüd on need ekslikud seosed välistatud.
Rekkor: Jah.
Seeder: Üldse on „Tallinnville’i” puhul huvitav, et selle pealkirjaga tekib inimestel hulganisti seoseid, aga kui minult päritakse, millest lavastus ikkagi räägib, siis jään vastusega jänni. Seda tervikut on keeruline lühidalt kokku võtta. Aga lõpuks suutsime siiski välja mõelda kolm sõna, millega selle lavastuse kõiki lugusid iseloomustada: eros, error ja terror.
Rekkor: Täiesti adekvaatne slogan.
Seeder: Nõus. Kolm laetud sõna. Nende lugude sünnist on juba möödas üle aasta. Millist rolli mängivad eros, error ja terror sinu elus aga täna?
Rekkor: Hetkel on kõige tugevamalt pildil terror – ja seda mitte „Tallinnville’i” maailmale toetudes. Elame juba poolteist aastat valitsuskriisi tähe all, sirvime rahutult uudisteportaale, ootame, kardame, loodame. Tervislik oleks end sellest kõigest distantseerida, aga see pole hetkel lihtsalt võimalik. Lavastuses on terror esindatud erinevates vormides – kiusamisest-manipuleerimisest ahistamise ja šantaažini.
Seeder: Huvitav, et see ärevus jõuab nendegi tegelasteni, kes otseselt ohus pole.
Rekkor: Ämblikuvõrgu-efekt. Terror ja hirm levivad ühiskonnas hääletu kulutulena, ehkki praegust poliitilist olukorda vaadeldes – vägagi häälekalt!
Seeder: Kuidas on lugu erroriga?
Rekkor: Minu jaoks seostub sõna „error” enim kommunikatsioonihäiretega. Kui veab, loovad möödarääkimised koomilisi situatsioone, kui mitte, siis tõsiseid plahvatusi.
Seeder: Ühes „Tallinnville’i” loos püüabki mees oma naisele üsna ebatavalist ideed maha müüa. Esmalt mõjub see situatsioon kohutavalt naljakana, sest tema ettepanek on ju nii jabur, aga kui järele mõelda, siis… on tegemist hirmus traagilise olukorraga.
Rekkor: Error on viga, nihestus. Ja kus on koos palju inimesi, rohkelt erinevaid mõtteid ja väärtushinnanguid, siis läheb aeg-ajalt ka miski viltu. Ent tulebki õppida erroreid märkama, mõtestama ning reageerimisega ootama, et error ei võrsuks terroriks. „Tallinnville’is” on neid potentsiaalseid plahvatuskohti ohtralt.
Seeder: Vahel mulle tundub, et eros ongi see kõige suurem errori ja terrori tekitaja üldse. Poleks nii palju tundeid, oleks ka vähem frustratsiooni ja rutakat käitumist.
Rekkor: Nüüd sa kõlad nagu küünik muiste.
Seeder: Seda ma olengi. Aga sina oled vist jällegi sedamoodi inimene, kes suhtub oma loomingusse vaid heatahtlikkusega. Su tegelased sünnivad huvist ja armastusest.
Rekkor: Samas leidub „Tallinnville’is” mitmeid tegelasi, kelle maailmavaade mulle vastukarva on.
Seeder: Püüad nende karakterite näitel pedagoogilist õppetundi anda?
Rekkor: Need lood ja tegelased lihtsalt tulid mu juurde. Kasutades kuulsat arheoloogi-arhitekti metafoori, siis selle materjali puhul olin alguses kindlasti arheoloog, lähenedes intuitiivselt ja tunnetades tegelasi seestpoolt, mikrotasandilt. Arhitektitööga tegelesime hiljem koos sinuga, kui kõik lood olid olemas ning sai nn välja zoom’ida ning hakata neid makrotasandil vaatlema.
Seeder: Ja mina veel imestasin, et kuidas sulle niivõrd eriilmelised lood pähe kargasid. Et kas olid neid juba aastaid kogunud? Minu üllatuseks selgus, et lihaks said need lood ikkagi väga lühikese ajaga.
Rekkor: Ja eriti kütkestav on seejuures, et aasta jooksul, mil loofragmentidest on vormunud terviklik lavastus, on iga teema mingil kujul meediast läbi käinud.
Seeder: Ma ei mäleta, et sa protsessi algfaasis oleksid toonitanud, kui aktuaalsed need lood on. Aga näe – kõik osutusid ootamatult päevakajaliseks! Isegi „Tallinnville’i” pisut ulmelised aspektid on juba täna reaalsuseks saanud. Kust küll sulle kõik need teadmised pähe voolasid? Ega mitte kõikehõlmavast ämblikuvõrgust?
Rekkor: Olen ju samuti selle süsteemi osa.
Seeder: On sellel võrgul peale info levitamise veel mingi mõju?
Rekkor: See kaotab anonüümsuse. Tõtt-öelda on linnaruumi anonüümsus nagunii illusoorne nähtus. See sai mulle selgeks nii Melbourne’i kui ka Berliini väisates. Vaid paari päevaga selgus, et olin suhelnud inimestega, kes kas otse või läbi kolmanda isiku tundsid ka teineteist. Ja kui juba mammutlinnades Melbourne’is ja Berliinis on inimesed omavahel nii tihedalt seotud, siis on meie armsas Tallinnas need seosed veelgi tihedamad.
Seeder: Mis rolli mängib selles kõiges tehisintellekt? Vähemalt „Tallinnville’is” on mõtlevad masinad üsna kesksel kohal.
Rekkor: Nemadki moodustavad osa sellest linnast, osa suurest tervikust. Ja mõistagi mängivad nad ka meie igapäevaelus üha suuremat rolli.
Seeder: On inimesel üldse mingit eelist masinate ees?
Rekkor: Erinevalt masinast suudab inimene unustada. See võib vahel päris kasulik olla.
Seeder: Aga üldiselt hakkab inimeste aeg otsa saama, jah?
Rekkor: Ei, see ei ole lugu maailmalõpust, vaid kooseksisteerimisest. See lugu koosneb mustmiljonist kütkestavast ja kaasahaaravast narratiivist, milles anonüümsuse illusiooni varjus jooksevad suhteliinid salajasi radu pidi kokku; lugu, mis evib tervet galeriid erinevaid pööraseid tegelasi, kes lahendavad oma võimatuna näivaid ülesandeid ühel saatuslikul õhtul pealinnas nimega Tallinnville.
VAT Teatri lavastus
TALLINNVILLE
Autor-lavastaja: Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen)
Dramaturg: Mihkel Seeder
Kunstnik: Jaanika Jüris
Helilooja: Sander Mölder
Valguskunstnik: Sander Põllu
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Osades: Henessi Schmidt, Piret Krumm, Ago Soots, Margo Teder
Esietendus 12. novembril 2020 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Foto: Siim Vahur
