ÜHISANALÜÜSI KATSE: Leila Lükko katse paigutada ühe nimetaja alla seitset noort Eesti kunstnikku. Ture telemast, Kristi Kongi, Merike Estna, Mirjam Hinn, Katrin Piile, Mart Vainre, Regina-Mareta Soonsein ja Katja Novitskova.
Modernismiperiood lõpetab kunstivoolude ajaloo ning postmodernistlikud suundumused kombivad möödunud ajaloo mullas, püüdes ületada modernismi lõpuperioodile omast absurditunnetust. Modernismi kätketud surma idee, juba alates Nietzsche väitest, et jumal on surnud, on postmodernismis edasi arenenud tõdemuseks kunsti lõpust (Arthur C. Danto) ja autori surmast (Roland Barthes). Kunsti arengut saab võrrelda inimese arenguga, mõlemad läbivad eksistentsi etappe ning mõlema puhul kerkib paratamatult küsimus väljasuremise ohust. Kaasaeg on eriliselt tekitanud vajaduse aruteluks inimelu eksisteerimise võimalikkusest tehisintellektile suunitletud ühiskonnas. Kaasaegne kunst, mis on sageli mitmeti tõlgendatav või raskesti mõistetav, võib olla elu selgitamise võtmeks. Kunsti ja ühiskonna loogikat aitab mõtestada kunstnike teoste ühisanalüüs, milles on võimalik näha sarnaseid mustreid. Leian, et tänapäevase kunstivälja üheks silmatorkavaks elemendiks on inimorganismi taandamine mõttelisele rakutasandile, mida võiks iseloomustada terminiga „abstraktne realism”. Järgnevalt püüan selle ühise nimetaja alla paigutada noori eesti kunstnikke nagu Kristi Kongi, Merike Estna, Mirjam Hinn, Katrin Piile, Mart Vainre, Regina-Mareta Soosein ja Katja Novitskova.
*
Esmapilgul endale vasturääkiv termin „abstraktne (nonfiguratiivne) realism (figuratiivne)“ avab oma tähenduse mõlemale sõnale ühisnimetaja leidmise kaudu. Kui realismi eesmärk üldiselt on pakkuda nähtava maailma äratuntavat peegeldust, siis abstraktne kunst visualiseerib silmale nähtamatut osa mateeriast või energia kogumikku. Paralleeliks võiks tuua inimorganismi, milles keha on füüsilisel kujul reaalselt vaadeldav, tema sisemus koosneb aga abstraktsest mateeriast. Sama skeem rakendub ka muudele elusorganismidele ja masinatele. Objekti kujutamine realistlike kriteeriumite järgi sõltub sellest, kas kunstnik püüab kujutatut edasi anda võimalikult täpselt või väljendada pigem tema karakterit. Abstraktsed vormid võivad aga tähistada kujutatu algosakesi, tundeid, vaimsust vms. Mõlemad maailmad on igal juhul kunstniku poolt manipuleeritavad ja (ümber) kujundatavad.
*
Danto juhtis oma essees „Kunsti lõpp” tähelepanu (maali)kunsti progressi kui optilise tõepära saavutamise lõppfaasile 20. sajandi algul, kui kinematograafia võttis selle rolli enda kanda. Modernismist alates on kunst pidanud otsima endale tähendust ning tema sõltuvus teooriast on jõudmas punkti, kus kunst kui ajalooline nähtus kaob ära, kuna kunst ise suubub teoorias, muutudes nii filosoofiaks. Paralleeli kirjandusteoorias näeme Roland Barthesi sarnases mõtteavalduses, kus strukturalistliku meetodi abil lõhutakse tekst kui objekt, mis on sõltuv selle autorist, ühiskonnast ja ajaloost ning mis tuleb uuesti ja teisiti üles ehitada. Tekst sünnib nüüd selle kirjutamise hetkel, kõnelejaks pole mitte enam teose taga olev autor, vaid keel ise, mis hakkab tähendusi looma läbi lugeja. Barthes mõtestab Euroopa kultuuri paternaalse, Isa-Poja suhtena, millest autori kaasajas näib olevat suund väljuda.
*
Kunsti kui ajaloolist nähtust võib pidada tema väliselt nähtavaks kestaks keha ümber, mille sisemuses on aine, millest „kunst end üles ehitama hakkab”. Teaduse areng ongi suunanud kunstnike tähelepanu elu sisemaailma ja selle mehhanismide uurimisele ning püüdele seda kujutada. Näiteks geomeetrilise abstraktsionismi üks teerajaja Hilma af Klint püüdis oma teostes visualiseerida vaimset maailma ning tasub märkida, et üheks tema käsitletud teemaks oli evolutsioon. Samas suunas liikus Kazimir Malevitš, kelle suprematistlik taies „Must ruut” tähistab sisenemist musta tühjusesse kui surma, milles puhastuda ning sealt uuena väljuda. Ekspressiivse abstraktsionismi esindaja Mark Rothko jõudis aga selgusele, et ta on läbi elu maalinud kreeka templeid, ning sama kunstisuuna suurkuju Jackson Pollock püüdis oma maalidesse paigutada jungilikku kollektiivset alateadvust ja šamanismi. Kõigi mainitud autorite puhul tõstatub küsimus inimese päritolust ja identiteedist. Võiks arutleda, kas kunst ja laiemalt võttes elu on „kestumas”, et eelmisest kooruks välja järgmine olend.
*
Määratlus „abstraktne realism” ei ole eesti kunstikirjutistes kasutusele võetud termin. Mujal maailmas on selle all mõistetud stiili, kus pildipinnale on asetatud näiteks realistlikus laadis figuur ning taust on teostatud abstraheeritult või kus figuur on osaliselt taustaga kokku sulanud nii, et näo füüsiline kuju tuleb esile vaid osaliselt. Kunstiteadlane Meyer Schapiro on arutlenud selle üle, kuidas impressionistlikult maalitud puu koosneb ebaselgetest värvilaikudest, mis ei kujuta otseselt oksi või lehti, kuid millest tervikuna nähtuna moodustub puu kui märk, mida osatakse lugeda. Mujal maailmas käibel oleva „abstraktse realismi” puhul on lähtutud sarnasest meetodist, ent mõningatel juhtudel moodustub kujutis pildil vaid ebatäielikult. Käesoleva artikliga tahan mõistele „abstraktne realism” anda teise tähenduse, kus need kaks kunstivoolu ei esine teosel lihtsalt kõrvuti, vaid on koos, kuid samaaegselt lahutatud kaheks eri tasandiks. See tähendab, et läbivalt on kujutatud abstraktseid vorme, kuid need on materialiseeritud selliselt, et kas osaliselt või terviklikuna anda edasi reaalse kolmemõõtmelise aine struktuuri. Selline aine reaalsuse tunnetus muutub psüühiliselt tajutavaks realismiks, mis hakkab mõtteliselt üles ehitama modifitseeritud maailma. Alljärgnevalt püüan oma eelnimetatud mõttekäiku edasi anda läbi kunstnike teoste põgusa analüüsi.
*
Kristi Kongile ja Merike Estnale on omane intensiivne värvipalett, mis väljub sageli maaliteose raamidest ja hõlmab installatiivselt tervet ruumi, esitades vaatajale värvispektri kilde. Ümberpööratud paralleeli saab võrdluseks tuua 1958. aastast, mil prantsuse kunstnik Yves Klein esitas publikule tühja valgeks värvitud galeriiruumi. Täidetud või tühjendatud ruumi saab vaadelda objektina, tervikliku organismina, mis mõtteliselt läbib kas hävitamis- või loomisprotsessi. Kui osa Kongi loomingut iseloomustab ka optiline pintslikiri, mis viitab tagasi moodsa kunsti sünnile 19. sajandi teisel poolel, siis Estna teostes on Joan Miró‘le omast rakutaoliste elementide kujutamist. Miró puhul on selge, et tema kaasajas toimunud koopamaalingute avastused viisid ta tagasi lihtsustatud pildikirja kasutamiseni ja seega ka ajas tagasi, lähemale inimese arengu algetapile. Estna kujundites võib tajuda nii kaasaegseid plastikust sanitaartehnilisi torusid, inimese seedeelundkonda, taimestiku motiivi kui ka ussi sümboolset kujundit. Lihtsustatud kujundid võimaldavad erinevaid tõlgendusi ning pildi lahtimõtestamine sõltub vaatajast.
Sarnast lähenemisviisi kasutab ka Mirjam Hinn, kelle loomingus põimuvad värvispektri reaalselt edasi antud, kolmemõõtmelisena näivad mateeria tombud usjate geene meenutavate niidikestega.
Selline värvitompudena tekstuuri edastamine on iseloomulik ka Mart Vainre loomingule. Viimasele on oluline ka tohutu hulga informatsiooni kokkupakitud esitamine sellest mahu poolest väiksemas pildiruumis.
Täiusliku miraaži reaalsest mateeria-maailmast saavutab Katrin Piile teosega „Illusioon“ (2016–2018) kus pulseerivad värvikogumikud on valmis transformeeruma uuteks vormideks. Teost eksponeeriti 2019. aastal Vana-Võromaa Kultuurikojas näitusel „Abstraktne hüperreaalsus“ mis kinnitab ebaloogilisena näiva termini „abstraktne realism” võimalikku tõesust.
Kuigi Regina-Mareta Soonseina puhul ei ole tegemist maalikunstnikuga, võib tema taiestes siiski leida paralleele eelnimetatud kunstnike loominguga ning seega on tema mainimine selles kunstnike koosluses põhjendatud. Soonsein opereerib graafika ja maalikunsti vahel, tema esmapilgul abstraktsetest taiestest vormuvad vaatluse käigus anatoomiliselt täpsed figuurid, mis koosnevad joonteniidistikust ning viitavad inimorganismis olevale veresoonkonnale või geeniahelatele, mis mõlemad annaksid kokkuliitmisel üüratult pika lindi, millest kunstniku käe all kujunevad üksikud figuurid või figuuride kooslused. Teisalt võib neid tajuda kui tehismaailma võnkeid, millest on moodustunud „uus inimene”.
Erinevalt eelmainitutest on Katja Novitskova installatsioonikunstnik, kes kasutab tihti tasapinnale prinditud kujundeid, mis edastavad kolmemõõtmelist ollust. Kõik mainitud kunstnikud kasutavad võtet, kus mitmeti tõlgendatavate abstraktsete kujundite mateeria on vaatajani toodud reaalsena tunduva ainena, mõjudes kahemõõtmelisel pildipinnal kolmemõõtmelisena. Neid kunstnikke ühendab mikroskoopilise pildi visualiseerimine, ainese hüpertroofiline esitus.
*
Kunstniku jaoks on oluline aeg, milles ta tegutseb. Ta reflekteerib omaenda suhet ümbritsevaga ning võib seejuures võtta eri positsioone. Abstraktne taies, mis kujutab reaalsust edasiandvat ainet, lubab aimata modifitseeritud rakutasandit, kus rakk kui elusorganismi algelement on edasi antud amorfse protoplasmatombuna, mis vaevleb sünnitusvaludes ning otsib endale kuju millesse uuesti sündida. Kunstnikul on vaba voli seda enese järgi kohandada ja püstitada sel viisil hüpoteese eluslooduse arengu tulevikuperspektiivist kõrgtehnoloogia edenemisel. On selge, et kaasajal on tegelikkuse tajumine küsimärgi all. Vahest on kergem leida vastuseid kultuurist ja püüda määratleda, mis on realism tänapäeva kunsti mõttes. Nagu olen püüdnud näidata, võib see olla kolmemõõtmeline ollus ning iseenda peegeldus sellest, et elu kooshoidev mateeria võib teiseneda või on seda juba teinud. Seega võib aines mingil ajamomendil osutuda reaalsest objektist essentsiaalsemaks. Vahest on see impulsiks liikuda väikseimate elu kandvate osakesteni, olgu need siis tekkinud bioloogilisel teel või inimese enda poolt tekitatud. Püüd minna tagasi rakutasandile ning sealt uuesti tervikliku inimpildini aitaks nagu lahti mõtestada inimeksistentsi kulgu. Ning ehk vääriks veel märkimist, et lõpp võib uuel tasandil läheneda elu algpunktile.
Kasutatud kirjandus:
- C. Danto, Kunsti lõpp. Looming nr 11, 1995
- Barthes, Autori surm: valik kirjandusteoreetilisi esseid. Koostanud Marek Tamm. Tallinn: Varrak 2002
- Schapiro, On Some Problems in the Semiotics of Visual Art: Field and Vehicle in Image-Signs. – Semiotica, 1966, vol. 1, no. 3
