IME ON MISKI, MIDA EI TELLI: Novembri lõpus esietendub Eesti Noorsooteatris talvine seiklus „Jääpüük”. Jääl istumine ja kala sikutamine ei tundu just kuigi seikluslikuna, seepärast kutsus Peep Ehasalu loo autori ja lavastaja Ott Aardami proovisaalist välja ja päris aru. „Proosalisele keskendudes läheb elu aina proosalisemaks,” arvab Ott.
„Jääpüük” räägib loo imest või õigemini sellest kummalisest nähtusest, et imed juhtuvad just lastega, ütleb etendust tutvustav tekst. Kõik ju mäletavad oma lapsepõlvest mõnda imelist seika või vähemalt seda tunnet, et imesid ikka juhtub – no mitte iga päev, aga tuleb ette. Aga miks siis suureks kasvades imesid aina vähemaks jääb?
Loo tegelasteks on kaks venda, õde ja vanaisa. Lapsed on kasvanud suureks, peaaegu täis kasvanud, ja tuleb vastu võtta otsus, mida teha vanaisa koduga. Õe ja vendade nägemused lähevad lahku. Maja katus laguneb, aga samas seob neid selle kohaga palju imelist, eriti üks talvine seiklus. Minek omapäi jääle, et sügavast merest sikutiga suuri kalu kätte saada nagu vanaisa räägitud pöörastes kalamehelugudes.
Kust tuli näidendi idee?
Mirko (Rajas, teatri kunstiline juht) tegi ettepaneku jõulude ajal midagi lavastada. Hakkasin mõtlema trupi ja esietenduse aja peale ning teemade peale, millest oleks jõulude aegu ka sisuliselt huvitav rääkida. Nii jõudsin selleni, et jõuluajal võiks rääkida imedest, vastukaaluks sellele materiaalsele, mis jõuludega tänapäeval paraku seostub.
Ja mind teeb nukraks, et ei ole enam korralikke talvi – oleks tore teha lastele siis vähemalt teatris üks talvine seiklus. Tuli meelde lapsepõlvemälestus, kuidas läksime jää peale kala püüdma – kui erk oli päike ja tugev tuul ja tugev oli ka tahtmine jää peale minna. Neid komponente kokku pannes jõudsingi „Jääpüügi” looni.
„Jääpüük” on lugu imedesse uskumisest ja see võiks temaatikalt jõuluaega sobida. Lapsepõlve aastalõpp ja jõulud ongi meelde jäänud kui imede aeg.
Milline on isiklikult kogetu ja väljamõeldu vahekord sinu näidendis?
Mingid impulsid ja kujutluspildid annavad väljamõeldud loole pidepunktid ja karkassi, lugu seal sees ja tegelased on väljamõeldud. Tegelased pole elust maha kirjutatud, kuid siiski elust inspireeritud.
Oled ise harjunud imesid nägema või on sinust saanud täiskasvanu, kes oskab kõik ära seletada?
Loomulikult olen ma täiskasvanu. Aga mul on kolm väikest last, kes näevad imesid seal, kus mina ei näe, ei oska näha, nii on mul aeg-ajalt privileeg näha maailma läbi nende silmade. See on väga värskendav ja imeline.
Mu humanitaarist sõber tunnistas kord, et tema loogika kohaselt ei tohiks lennuk üldse õhku tõusta, see on lihtsalt liiga raske. Samas varjas ta oskuslikult, et lennuki õhkutõus on tema jaoks tõeline ime. Kas oleme imede nägemiseks liiga üleharitud, ignorantsed, uskmatud või milles on põhjus?
Ma olen mõelnud, et see võib olla ühest küljest vajadus kontrollida oma maailma, iga olukorda, kinnitada, et ma saan ise hakkama, juhin ise enda elu, mul pole vaja mingeid imesid elu segama. Eks põhjused võivad olla hästi erinevad. Aga proosalisele keskendudes elu aina proosalisemaks ka läheb.
Kas kalal käid lootuses kuldkala kinni püüda?
Ei, looduses on lihtsalt hea olla. Looduse keskel annad mingis mõttes kontrolli käest ära. Kuigi muu elu just isikliku kontrolli ja mugavuse poole aina püüdleb. Aga looduses ei saa nupuvajutusega merelt tagasi ega kala õnge otsa. Ime on samuti miski, mida ei saa tellida. Kui oleks võimalik tellida, siis poleks see enam ime.
Kolm korda ei saa kala, neljas kord saad – ongi ime?
Jah, nii see on.
Kui peaksid kuldkala kätte saama, siis millised kolm soovi sooviksid, enne kui ta vette tagasi lased?
Rahu, rõõmu ja armastust.
See oli siis üks soov?
Ei, kõik kolm soovi. Kui need on olemas, siis on kõik hästi. Lapsepõlves mõtlesin küll, et kui kuldkala saan, siis küsin, et oleks rohkem soove. Klassika!
Väiksemana olid nutikam.
Jah, selles mõttes küll.
Lavastuses on noorte kõrval oluline roll vanaisal. Mis roll vanaisal lapse elus üldse olla võiks?
Vanavanemad saavad võtta lapse kasvatamist pingevabamalt, sest lapse eest kannavad täisvastutust vanemad. Täisvastutus paneb mingid pidurid ja pinged peale, vanavanemad on sellest vabad. Nende pikem elukogemus võiks anda ka mingi rahu, enam ei lähe iga asja peale emotsioon kohe punasesse. Ideaalis saavad nad olla lastega ise rohkem lapsed, mängukaaslased. Neil võiks olla rohkem aega mängida, aga ma ei tea, kas see tänapäeval enam nii on.
Kui tõsine töö mäng üldse on? Lapsed ja näitlejad mängivad, aga mis töö see kah on…
Lapsele on mäng sama tõsine kui kõik muu. Teatris on mäng samuti kõige olulisem ja tõsisem asi.
Kas see vabastab meis mingi lapselikkuse? Või mis selle asjalik tulemus on?
Mäng teatris annab võimaluse samastuda, läbi elada olukordi, mida päris elus püüad vältida või just saavutada, selles mõttes ongi mäng tõsine asi. See on väga keeruline… Ka päriselu on mõjutatud meie kujutluste ja fantaasiate, meie mõttemängude poolt. Joont tõmmata mängu ja tõelise vahele on keeruline.
Mina mäletan, kuidas vanaema minuga mängis ja väga palju…
…ja mäng muutus ka selliseks, et vahepeal tekkis täitsa päriselu tunne? Lavastuses jääb ka see küsimus õhku.
Seenemetsas käimine, mida me vanaemaga minu nõudmisel korduvalt mängisime, oli ikka väga päris. Mängu võlu ongi selles, et unustad ära, et see on mäng.
Näitlejad ka mängivad, usuvad, et oledki see tegelane. Sa pead mängu uskuma. Sa ei tegele sellega, et oled tegelane või mängid mängu, sest siis tegelikult mängus päriselt sees juba ei olda.
Publik saab aru?
Jah, ma arvan küll, näitlejal tekib kõrvalpilk. Proovisaalis hulbivad näitlejad parkettpõrandal nagu jääpangaga avamerel ja ühel hetkel on see päris. Sünnib väikene ime, sest nad toimetavad mängusituatsioonis, mõtlemata, et ma mängin. Ma ei näe partneri silmist, et me mängime, vaid näen, et see ongi päris.
Ega me ei pea kartma „Jääpüügist” sellist trafaretset lugu, et lapsed läksid jääle ja siis pidid head päästetöötajad nad sealt helikopteriga ära päästma – õpetliku loo lõpp?
Mitte päris, ehkki ka see tasand on olemas. Jätame vaatajale tõlgendamisruumi. Kedagi ei saa sundida imedesse uskuma. Kui inimene tahab, leiab ta igale asjale ratsionaalse seletuse. Imedesse uskumine on suuresti hoiaku küsimus, kas sa oled neile avatud või ei ole.
Miks näitlejast lavastajaks hakkasid? Et rohkem imesid teha?
Kui esimest korda lavastajatööd proovisin, siis oli põhjus teine. Pärast kooli lõppu olin päris palju mänginud, üks prooviperiood järgnes teisele ja tekkis igatsus teistsuguse väljakutse järele. Muidugi on autori ja lavastajana suur rõõm, kui tänu näitlejatele minu väljamõeldu ellu ärkab. See ongi teatriime – selle töö eest kõige suurem tasu ja rõõm.
