KATHOEI JA KOMPLITSEERITUD SUGU: Fotokunstnik Alan Proosa on viimased viis aastat jaganud oma elu Eesti ja Tai vahel, millest jutustab tema näitus „Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood“ Tartu Kunstimuuseumis. Indrek Grigor inspekteeris väljapanekut.
Kagu-Aasia on võrdlemisi kauge ning julgen väita, et enamiku eestlaste jaoks ühte sulav piirkond. Sama kehtib ka Kagu-Aasia transsooliste inimeste kogukonna kohta, kes on küll arvukas ja silmapaistev, kuid sellega meie teadmine üldjuhul ka piirdub.
Fotod ja lühilood
Antropoloog Terje Toomistu koos kunstnik Kiwaga tõid 2011. aastal kinolinale filmi „Wariazone“, mis tinglikult kaasnes Toomistu Indoneesia transsooliste inimeste kultuuri uuriva doktoritööga. See antropoloogilise alatooniga film on olnud Eesti kultuuriruumis tõenäoliselt kõige pädevam pilk sellesse põhjaeurooplaste jaoks eksootilisse maailma. Nüüd on meil aga Toomistu ja Kiwa vaatluse kõrvale lisada ka teine mõnevõrra isiklikum lugu, mille sündmuskohaks on ennekõike Tai.
Teatri-, aga ka moefotograafina tuntud fotokunstnik Alan Proosa on viimased viis aastat jaganud oma elu Eesti ja Tai vahel. Seiklushimu, kuid kindlasti ka oma koha ning omade otsimine, mis Proosa Kagu-Aasiasse meelitas, viis armastuse ning eneseleidmiseni, millest jutustab Proosa näitus „Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood“ Tartu Kunstimuuseumis.
Kuid, ja see oli mulle vast kõige suuremaks üllatuseks, ka tõotatud maal ning transsooliste eneste seas ei ole pääsu piiravatest sotsiaalsetest normidest. Näitusel eksponeeritud fotosid saatvates lühilugudes on korduvalt juttu sellest, kuidas transsoolistest naistest hurmatud Proosa jaoks tekitab probleeme soov ka ennast trans-naise, tai keeles kathoei’na identifitseerida.
Tõmbav androgüünsus
Istudes taksos piltilusa filipiinlannaga, keda Proosa jumalana kirjeldab, küsib too, miks Proosale trans-tüdrukud meeldivad. Vastus on Proosa meenutuses kui kurva, lootusetult armunud kangelase teadvusvool: „Vastata pole lihtne, kuid ütlen talle, et minu jaoks on midagi imelist ja maagilist selles, kui poiss muutub ilusaks tüdrukuks. See on niivõrd eriline, niivõrd huvitav ja ahvatlev. Arenev, sotsiaalselt õpitud ja hangitud naiselikkus, selle eriline sarmikus. Selles on midagi jumalikku. Samuti on mind alati veedelnud, huvitanud ja ligi tõmmanud androgüünsus.“
Kuid kogu selle mõttevoolu eesmärgiks on varjata tegelikku draamat: „Toona ma ei lisanud juurde: „Olen alati olnud trans-tüdrukutesse kiindunud ja neist sisse võetud, kuid samas olen ka alati soovinud olla üks nende hulgast.“
Ning ka Proosa Tais kujunenud püsisuhtele heidavad tuttavad ette kohatust: „Paljud mu Tai kathoei’dest sõbrad on mind veennud, et 99% ladyboy’dest ei pea teisi ladyboy’sid ahvatlevaks. Samuti ei peeta Tai ühiskonnas normaalseks, sündsaks ega isegi aktsepteeritavaks, kui üks kathoei on suhtes teisega, on teise kathoei partner. Sest „kathoei tahab tõelist meest“. Mõned Tai transsoolised elavad siiski koos tom dee ehk poisiliku neiuga ning seda ei peeta tabuks, vaid see on aktsepteeritav, loogiline.“ Ja nii ei jää Proosal üle muud, kui isegi Tais, isegi omaenda kodus ohates tõdeda: „Tunnen, et mu sugu on tõepoolest komplitseeritud. Ja aeg-ajalt on mul kategooriatest ja siltidest niivõrd kõrini, et soovin olla vaid inimene.“
Tai
Kagu-Aasia riikide ajalugu on läbi põimunud kolonialismist ja kas nüüd sellele vaatamata või just seetõttu võrdlemisi omanäoline. Kui moslemiusulises Indoneesias on waria’d regulaarsete tagakiusamiste ohvrid, siis budistlikus Tais ei ole transsoolisi inimesi kunagi riiklikult taga kiusatud. 20. sajandi esimesel poolel kehtis küll seadus, mis keelas seksuaalsed suhted samasooliste vahel, ent ei ole teada ühtegi juhtu, kus seda koloniaalvõimu survel karistusseadustikku lisatud paragrahvi ka rakendatud oleks.
Erinevalt teistest Kagu-Aasia riikidest ei sattunud Tai kunagi otseselt koloniaalvõimu alla. Kuid selle hapra sõltumatuse säilitamiseks pidi Tai kuningriik omajagu enesekolonialistlikke otsuseid tegema. Millest üks puudutas asjaolu, et meeste ja naiste rõivastus peab olema selgelt eristuv. Sest Euroopa võimud ei olnud nõus tsiviliseerituks pidama riiki, kus ei ole võimalik tänaval vahet teha, kas tegemist on mehe või naisega. Mulle tundub, et siit võib teha – kindlasti mõnevõrra meelevaldse – järelduse, et äraspidisel kombel ei jäänud kathoei’del Tais muud üle kui hakata läänelikus tähenduses naisena riietuma ning võtta omaks sellega kaasa käivad ilustandardid.
Ootamatu paratamatusena on see tähendanud, et kathoei’d töötavad valdavalt ilutööstusega seotud valdkondades nagu kosmeetika, modellindus ning Tai arvukad ilukliinikud. Kodune botox’i süstimine on pea sama tavaline kui sõbranna juuste lõikamine.
Oma meditsiini õppinud elukaaslase, Aky kohta kirjutab Proosa: „Kui ta valiti tööle Bangkoki väga prestiižsesse ilukliinikusse, sai ta töötajana ülihea hinnaga feminiseerivaid lõikusi ja muid protseduure. Tema unistuseks olid ka rinnaimplantaadid. Ma ise pole neist kunagi puudust tundnud. Arvan, et need pole nii olulised, kuid samas, mida minu arvamus siin loeb. Kui soovid, lase teha.“ Ning nagu näituse, minu arvates ühelt parimalt, moefoto trafarettide järgi pildistatud portreelt ilmneb, said rinnad ostetud.
Farang
Proosat kütkestab kunstnikuna üle kõige portree. Pildistades näib ta pilk liikuvat korraga kahel teljel: ühelt poolt tingimusteta imetlus portreteeritava vastu ja teisalt kihk käsitleda kaamerat kui peeglit. Inimesed Proosa fotodel on väljapeetud poosides ja enesekindla kaamerasse pööratud pilguga. Teadlikud nii iseenesest kui ka sellest, et nad poseerivad. Ent Proosa ise ei jää fotograafina kõrvalseisvaks portretistiks ega dokumentalistiks. Näitusele koondatud inimeste ja suhete kaudu räägib ta ennekõike omaenese lugu. Võimalik, et viimane on kerge liialdus. Kuid abstraktse eksootilise ilu jäädvustamise asemel, näeb Proosa minu arvates pildistatavaid kui ideaali, mille poole püüelda, millega end identifitseerida.
Proosa fotode keskne tunnus – glamuur – on mõnevõrra vastuoluline. Ühelt poolt on selge, et ta üritab portreteerituid väestada, lubades modellide eneste poolt ihaldatud naiselikkusel särada. Ning olles riputanud portreed näitusesaali hea paarkümmend sentimeetrit kõrgemale muuseumi standardsest 150 cm peal jooksvast silmapiirist, vaatame me neile kõigile ka ülevalt alla justkui madonnade galeriile. Kuid nagu ülal sedastatud, on Proosa glamuuri imetlev pilk paratamatult ka kolonialistlik, sest glamuur, mille kultusele see kaasa elab, on olemuslikult koloniaalne. Ent samal ajal on Proosa pilk ka lõputult traagiline pilk. Sest vaatamata siirale austusele ja imetlusele, mida ta kathoei-kultuuri vastu väljendab, ei saa ta ise, kes ta on sündinud valge mehena, farang’ina, iial selle kultuuri pärisosaks. Kui lohutus kõlavad portreteeritud naistest kõige vanema, Adeli sõnad, kes pärast portree mahavõtmist küsib, millal Proosa taas Jakartasse tuleb? Ning lisab: „Sinu tagasitulekut jäädakse ootama. Sul on siin nüüd oma pere.“
Kaduvik
Ilu on küll igavene, kuid armastuse ja õitsenguga käib paratamatult kaasas ka kaduvik. Lyda sooritas enesetapu. Proosa jättis kasutamata võimaluse Sandrat enne Eestisse sõitmist haiglas veel viimast korda külastada…
Näitusel on eraldi väike must ruum, mida täidavad fotod kunstniku elukaaslasest suitsetamas Tais väga levinud metamfetamiini ehk jääd. Kuid nii nagu Terje Toomistu ja Kiwa film Indoneesia waria’dest paneb palju rõhku asjaolule, et olenemata politsei vägivallast ja sellest, et prostitutsioon ei ole just kõige parem eluvalik, on kogukond isekeskis rõõmus ja elujaatav. Sarnaselt lõpeb ka Proosa näitus videoga, kus Proosa ja ta elukaaslane Aky kodus diivanil istuvad ja seosetuid repliike vahetades telekat vahivad.
