VENELANE, LÄTLANE JA EESTLANE ÜHES MINISTRIS: Toimetuse kultuurikoer Saba kohtus peniarmastajast Marina Kaljurannaga, kes peab välisministri tööposti. Gruusia puhvetisse Tbilisi võttis koer kaasa ka Juku-Kalle Raidi, Marek Reinaasa ning Tiina Ilseni.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Nii. Las koer kogub ennast, aga meie võime seni vestelda. Kõigepealt, sa oled tegelikult pool-lätlane, pool-venelane, nii et rahvusloogika sosistab, et võiksid olla hoopis kas Vene või Läti välisminister.
Marina Kaljurand (M.K): (Hakkab kohe vaidlema) See käib ikka rohkem kodakondsuse järgi ja ma olen Eesti kodanik. Ja seetõttu olen ikka Eesti välisminister, teist variantigi ei ole. (Mõtleb veidi) Ehkki, põhimõtteliselt, nii palju, kui ma Läti seadusi tean, siis ma võin olla ka sünnijärgse Läti kodanikuna Läti välisminister. Ma olen alati seda fakti tunnistanud, et ma olen lätlane. Ja venelane. Just! See, miks ma räägin ka vene juurtest, tuleb sellest, et mind kasvatas ema. Ma olen oma lätlasest isa paar korda elus näinud, aga ta ei ole mind kunagi kasvatanud. Ütleme nii, et ta on fakt minu eluloos, minu sünnitunnistusel ja see on ka kõik. Mind on kasvatanud minu venelasest ema.
J-K.R: Võttes appi tuntud anekdoodi, siis isa võttis oma kuus varvast kaenlasse ja lasi jalga…
M.K: (Naerab) Inimeste elud on erinevad, paraku see oli nii. Varsti pärast minu sündi nad lahutasid ja rohkem ei ole meie teed ristunud.
J-K.R: Kui sa rõhutasid, et oled venelane ja Eesti patrioot, siis ajakirjandus võttis seda kuidagi eriti valuliselt vastu. Ma mõtlen just Venemaal. Et kuidas siis nii?
M.K: (Kehitab õlgu) No see ei tohiks neile ju üllatuseks olla. 2007. aasta Moskvas pärast Pronksiööd näitas ju väga selgelt, et ma olen Eesti diplomaat, et ma olen Eesti suursaadik. Ma esindan seda riiki. Ja ma kavatsen seda teha nii kaua, kuni valitseb see valitsus ja poliitika, mida ma ellu viin. Ma ei saa sellest aru, et mis mõtlemine see siis oli. Et 2007 rääkisin ühte juttu ja hiljem mõtlesin natuke ümber? Ja siis valetasin?
J-K.R: Ega vene meedia mäleta, mida sa aastal 2007 ütlesid.
M.K: (Nõustuvalt) Võib-olla ka… See on tõsi, jah.
J-K.R: (Jonnib) Ei mäleta jah, mälu ei ole pikk. Aga hüppame eelpoliitilisse aega, sinu tegemised said alguse märksa varem. 1980-ndatel töötasid Tallinna Tehnikaülikoolis, toonases TPI-s.
M.K: Jah, TPI Majanduskoolis. Mul olid väga toredad kolleegid ja õpilased. Seal ei olnud poliitikaga midagi pistmist, olin tavaline lektor.
J-K.R: Mu sõbrad venelased, kes seal õppisid, kutsusid seda kooli lühendi TPI järgi Tallinski Pitdomik Idiotov (Tallinna idiootide toitlustushoone).
M.R: Ei ole! See on ju nii solvav! (Naerab südamest)
Aga hiljem… Kuidagi kõik asjaolud jooksid nii soodsalt kokku. See oli 1990. aastate lõpp, kui Lennart Meri taaslõi välisministeeriumi ja sinna otsiti erineva profiiliga inimesi. Ja mind leiti… (teeb pausi) …mitte et ma oleks suur välispoliitika asjatundja olnud, kaugel sellest. Vaid seepärast, et minu emakeel oli vene keel. Ja oli vaja kedagi, kes teeks kokkuvõtteid välisministrile vene pressist. Tõlgiks ja oleks pressiosakonnas vene keele spetsialist. Ja sellepärast, et mulle helistas minu paralleelikas Riho Laanemäe, kellele ma olin miskipärast meelde tulnud. Samal ajal ma ise läksin diplomaatide kooli, sest see tundus väga huvitav, väljakutseid pakkuv. (Muheleb) Välisministeeriumis oli pakkuda kolmanda sekretäri ametikoht, mis tekitas minus hästi palju küsimusi. Et mis tähendab kolmas sekretär, et ei olegi nagu päris? Et ma olen järjekorras alles kolmas? Et kas teine sekretär võib juba kohvi keeta, aga mina korjan ainult põrandalt prügi? Mul võttis ikka aega, enne kui aru sain, kuidas need jaotused välisministeeriumis käivad!
J-K.R: Vaataks korra tagasi ülikoolile: sinu töötamise ajal oli see süsteem oluliselt teine. Mis sa tänasest variandist arvad?
M.K: Tead, kui mina läksin ülikooli, oli kõik ikka väga selge. Lõpetasid keskkooli, läksid ülikooli, viis aastat õppimist. Selle aja sees pidid abielluma ja lapsed saama ning siis läksid tööle. Kõik oli väga täpne.
J-K.R: Igav.
M.K: (Lõbusalt) Oli selline väga konkreetne aeg, oli teada, kuidas elu läheb. Praegu on palju keerulisem, tänapäeval on sul nii palju võimalusi. Ja võib-olla olen ma liiga kriitiline, aga mina leian, et kolm aastat õpet ei anna ikkagi seda, mida mina kõrgharidusest mõtlen. Praegu, kui ma vaatan… Kolm aastat õppimist… Ma arvan, et meie tollane viis aastat haridust andis parema hariduse. Okei, jätame kõrvale kõik selle punase joga.
J-K.R: (Õiendab vahele) Sina olid niikuinii erakordne oivik, lõpetasid cum laude ja puha!
M.K: (Veidi irooniliselt) Jah, ma oli suht tubli õppija. Õppisin juurat. Aga see punane lõpudiplom ei olnud mulle eesmärk omaette. Mul olid mõned kursusekaaslased, kes tegid töid ümber, et saada punast diplomit, mina nii ei teinud. Mul oli hea pea ja ma arvan, et sain keskkoolist kaasa harjumuse õppida. Ma lõpetasin Tallinna 7. keskkooli ja seal oli ikka korralik tamp peal. Ülikool oli minu jaoks väga kerge. Ja nüüd me jõuame sinna, et ma ei ole nii tark ja oivik. Kui ma läksin magistrikraadi tegema Ameerika Ühendriikidesse, kus oli õppimine hoopis teistmoodi, siis seal tuli vahe sisse. Seal õppejõud seletas sulle tekste. Sa pidid iga õhtu läbi lugema 100–150 lehekülge. Ja järgmisel päeval diskuteerima. Ma ei saanud seal mitte ühtegi viit! Ma ei kukkunud ka kordagi läbi, aga olin ikka väga hall mass. Ja see oli egole väga suur laks.
J-K.R: Kas see vastab tõele, mida sosistavad endised spordireporterid vindise peaga linnalähedastes võserikes, et sa olid naiste sulgpalli meister Eestis?
M.K: Olin kunagi jah! 20 aastat ja 30 kilo tagasi. Ma olin üksikmängus Eesti meister, ma olin naiste paarismängus Eesti meister ja ma olin ka oma abikaasaga segapaaris Eesti meister. Nii et sulgpall oli minu elu. Minu lapsed mängivad ka sulgpalli. Mu poeg on praegu Eesti meister. Sulgpall on osa meie elust.
Tiina Ilsen: Kas nüüd ka vahel abikaasaga mängite?
M.K: (Uhkelt) Mina ei, aga abikaasa mängib. Käib lausa võistlustel veteranide klassis.
J-K.R: (Mõtlikult) See on väga imelik spordiala… Mulle kohe ei tulnud meeldegi, milline see sulgpall oli.
M.K: (Sõjakalt) Oled sa üldse kunagi proovinud? Aga sulgpalli väljakut oled näinud? Aga telekast oled ju näinud?
J-K.R: (Ebalevalt) Mmmm… (Päästab ennast) Siis sa peaksid tegema nagu teisedki poliitikud-diplomaadid, et peaksid hakkama Eesti sulgpalliliitu juhtima. Eeskujusid leidub. Iluuisutaja Savisaar ja kes nad kõik seal võbelevad!
M.K: (Õpetlikult) Selliseid liite huvitavad inimesed, kes saavad liidule raha tuua. Ma võin sulgpalli reklaamida. Näiteks praegu, kui me sulgpallist räägime, ma loodan, et see on ka väike kaudne reklaam sulgpallile. Et tulge kõik, siis saate välisministriks!
J-K.R: Sa oled olnud enne Moskvat ka suursaadik Iisraelis.
M.K: Jah, ma olin saadik Tallinnas. Meil ei olnud siis veel saatkonda Tel Avivis.
J-K.R: Enne suursaadikukohta Moskvas olid sa ka Helsingis?
M.K: Helsingis olin konsul 1996–1999. (Meenutab lõbuga) Meil ei olnud veel soomlastega viisavabadust; see oli aeg, kui eestlaste maine Soomes oli, et kas prostituudid või viinamüüjad. Oli igasugu hulle juhtumeid. Ma sain seal ikka täieliku kogemuse, mida tähendab olla konsul… Vanglakülastused ja puha. Ning me vorpisime ööpäevad otsa viisasid. Kõik tuli kirjutada käsitsi ja allkirjastada käsitsi.
J-K.R: Aga Moskva… Kui sa läksid Moskvasse, kas siis sind venelaste sihukene drastiliselt tige suhtumine, nagu evisid noorputinlased, ei üllatanud? Kui sa oled otsapidi sealses kultuuris sees…
M.K: (Pistab vahele) Jah, aga ma ei olnud kunagi elanud Venemaal, ma olin elanud Eestis. Ma tundsin siin elavaid venelasi, nii palju, kui ma neid tundsin oma sugulaste kaudu. Minu suhtlusringkonnas on suhteliselt vähe venelasi, eestlasi on kindlasti rohkem. Selles suhtes oli Venemaa mulle sama tundmatu. Et ma tundsin küll keelt, jah, ma sain otse lugeda vene autoreid, aga ma ei tundnud seda rohkem kui sina sel ajal, ma olin elanud ju Eestis.
Aga mulle Moskva iseenesest meeldib. Mulle meeldis jalutada Moskva jõekallastel. Me harrastasime saatkonna inimestega aktiivselt kepikõndi. Venelased muidugi naersid. (Naerab) Tavaliselt küsisid, et kus suusad on.
J-K.R: Seal on kultuurielul ikka väga raske järge pidada, lihtsalt sedavõrd palju toimub.
M.K: Kui tulid külalised Eestist, siis alati läksime ka ooperit vaatama.
J-K.R: Kas sa balletist – Venemaa uhkusest – saad aru?
M.K: Mulle väga meeldib! Mingil hetkel olin nii palju „Don Quijotet“ näinud, et hirnatasin ise ka juba nagu see hobune seal laval.
Marek Reinaas: Aga need inimesed, kes teatris käisid, ja siis kui ühel hetkel tuldi saatkonda kividega pilduma, siis…
M.K: Nad tulid küll! (Muigab) Aga ma ei usu, et kividega äsasid teatrikülastajad! (Mõtleb) Ja ma ei oodanud, et keegi võib nii veidralt käituma hakata, et rünnata suursaadikut. Mulle isiklikult oli see imelik, veider, ootamatu. Diplomaate ei rünnata! Diplomaadid on ju need, kes tulevad ja räägivad. Kui diplomaadid lahkuvad, siis hakkab sõda. Et – milleks? Aga mäsu saatkonna ümber – ma arvan, et enamjaolt nad ei saanud aru, miks nad seal olid ja mille vastu nad protesteerisid. Ilmselt mõned maksti kinni, mõned tulid ka põhimõtete pärast. Mõned lihtsalt magasid telgis ja kuulasid sõjamarsse.
J-K.R: Mul õnnestus paar korda käia nende našistide, noorputinlaste peakorteris ja vaadata materjale, millega nad oma „komissare“ kasvatasid. See oli ikka õudselt jõhker asi. Ma ei ole sellist ajupesu enne ega pärast näinud. Seal olid mingid noored põmmpead, kes uskusid ikka siiralt, et Ameerika tahab neilt toitu ära võtta…
M.K: (Resoluutselt) See on midagi, millest ma ei taha rääkida ja ma ei hakka seda kommenteerima. Need kinnimakstud tüübid, kes seal telgis ööbisid, see oli üks asi. Aga oli ka hästi palju teistsuguseid üritusi. Näiteks orienteerumisvõistlus, kus tüübid pidid jooksma mööda Moskva linna ja otsima, kus asuvad „fašistide“ saatkonnad. Aja peale, et kes kiiremini raja läbib, on võitja… Teine asi, mis mulle veel rohkem hinge läks, oli selline: ühel hommikul oli saatkonna ees lasteaiarühm; maha pandi paberist väljalõigatud pronkssõdur; lapsed värvisid seda ja samal ajal räägiti neile, kus nad praegu on ja et see riik, mille lippu nad praegu näevad, rüvetab nende isade ja isaisade au – ja et anname selle paberist sõduri nüüd Eesti saadikule, et ta enam mitte kunagi sellist asja rohkem ei teeks.
J-K.R: (Meenutab) Našidel oli veel üks lahe mäng: võtke kaasa tüdruk lapsega, minge parki ja las see tuttav tüdruk jalutab siis titega poiste juurde ja küsib, et miks te sõjaväes ei ole. Et sõda on. Halva läänega.
M.K: Ma püüdsin hästi palju käia koolides ja esinemas – mida kaugemale Moskvast, seda lihtsam oli. Aga tüüpiline kohtumine noortega nägi välja nii, et algul nad lihtsalt vajasid aega, et mind vihata. Mingi 10–15 minutit nad lihtsalt vihkasid. Et mida kõike me teeme valesti, mida kõike me teeme halvasti ja kui nõme ma olen. Et kui nõmedat riiki ma esindan ja kuidas ma üldse saan esindada nii nõmedat riiki… Aga kui läks jutuks, arutasime muude teemade üle. No selge, ajalugu on valus teema, see põlvkond on niimoodi kasvatatud ja seda põlvkonda enam ei muuda. Et miks te meid reetsite, et oleksime kõik senini koos sõbralikult Nõukogude Liidus. Seda, et Eesti Vabariik oli olemas enne sõda või et Nõukogude Liit ei olnud vabatahtlik… nendel teemadel rääkida oli võimatu. Vahel helistasid mulle Eestis kooliõpetajad, et kas me võime lastega tulla. Umbes, et kas meie lapsed saavad peksa, kui nad räägivad tänaval eesti keelt. Sellele ma vastasin, et nii nagu te julgete oma klassiga minna Riiga või Helsingisse, võite tulla ka Moskvasse või Peterburi.
J-K.R: Mul on jälle sõbrad Venemaalt küsinud, et kui nad tulevad lastega siia, kas eestlased peksavad lapsed läbi casino online ja viskavad mõnesse kohalikku Patriarhi tiiki.
M.K: (Haukab vahepeal Gruusia toitu. Vaimustusega) Siin on ikka väga hea, kuulge!
J-K.R: (Selgitavalt) Meie siin KesKus’i toimetuses oleme kõik Gruusia-peded, sellepärast siin istumegi.
M.K: (Jätkab teemat) Aga laps ei lähe lasteaeda ja ei ütle kellelegi natsist või fašist või kommunist. See antakse kodunt kaasa! Järelikult teeme meie midagi valesti lastevanematena, kui lapsed lähevad kooli ja hakkavad niimoodi rääkima. Ta toob ju selle kodust kaasa. Okei, mõni kuuleb ka lasteaias.
J-K.R: Kui palju sa ette teadsid, et sinust saab välisminister, või tuli see täiesti põmaki?
M.K: Ma kasutan nüüd sinu väljendit, et see tuli täiesti põmaki. Ma olin asekantsler ja välisminister Keit Pentus-Rosimannuse tagasiastumine tuli ikka täiesti ootamatult. Ja siis paari päeva pärast kõne peaministrilt tuli ka täieliku üllatusena.
J-K.R: Sa ei küsinud Taavi Rõivaselt, et kuule, Taavi, kas eksisid numbriga?
M.K: (Naerab) Ma pean siinkohal ütlema, et eks Keit hoiatas mind. Et ma teadsin seda kõnet natuke oodata. Keit andis väikese vihje. Sest mul tõesti ei ole peaministri numbrit ja ma tavaliselt ei võta võõraid kõnesid vastu. Et jah, siis oleks olnud täisüllatus.
Meil olid peaministriga ikka päris pikad kõned. Mind on ka varem parteidesse kutsutud ja erinevad parteid on erinevatel aegadel erinevaid asju pakkunud. Aga keegi ei ole viitsinud öelda, miks ma oleks poliitikas parem kui välisministeeriumis või diplomaadina. Aga jah, Taavi Rõivas veenis mu ära. Et ma saan Eesti riigile ja välisministeeriumile olla praegu kasulik välisministrina. Kõrvalepõikena, müts maha Keit Pentus-Rosimannuse ees, ta oli 7–8 kuud välisminister ning tema töövõime on täiesti vapustav. Aga minu eelis oli see, et ma tunnen neid inimesi, nad ei saa mind lollitada. Mina tunnen neid, nemad tunnevad mind, lollitamine jääb ära.
J-K.R: Iseenesest ei ole praegu välisministri jaoks teab mis lihtne aeg. Ma usun, et see on raskem koht kui mõni teinegi.
M.K: (Mõtlikult) Ma ei tea, kas meil on olnud Eestis päris rahulikku aega. Väikese riigi välispoliitikas toimetavad inimesed peavad tegema mitu korda rohkem. Saadikuna tegin endale sellise reegli, et võtsin endale äärmisel juhul ühe vaba õhtu nädalas. Aga kõik teised õhtud on mingid seltskondlikud sündmused, sa oled rampväsinud, aga ikka lähed. Sa pead oma riiki pidevalt pildil hoidma. (Muigab) Sööd ja jood oma kodumaa nimel. (Muigab veel rohkem) Pärast abikaasa küsib, kui mõnelt vastuvõtult tuled, et mida paganat, ronid külmkapi kallale, aga ise just tulid vastuvõtult… Aga seal ju ei jõudnud!
J-K.R: Kohati ikka kurdetakse, et Eestil on järgmine suur idee puudu.
M.K: (Tõsiselt) Ma loodan, et meil ei tule enam kunagi sellist vajadust mõne suure idee järele, nagu seda olid Euroopa Liitu või NATO-sse astumine. Me oleme täna paigas, nende organisatsioonidega, millega oleme tahtnud ühineda, oleme ühinenud. Liidu sees muidugi teemad ning prioriteedid muutuvad. Meie välispoliitika eesmärk on edastada oma sõnumit võimalikult sihipäraselt ja pidevalt, korrutades seda kogu aeg kõigi liikmesriikide arvuga.
J-K.R: Ega see Euroopa Liit oma sisemiselt toimemehhanismilt pole teab mis käbe ega mõnus organisatsioon, kõigil on omad arusaamad. Võta või see, kui palju läks aega, enne kui hakati läbi närima, et tänane Venemaa võib olla väga ohtlik.
M.K: See oli väga uimane ärkamine. Esimene märk oli Gruusia sõda. Millest Euroopa Liit ei õppinud, vähem kui aasta pärast läksime tagasi tavapärase suhtlemise juurde. Business as usual. See oli karm viga. Siis järgnes Ukraina. Märgid olid olemas, aga Euroopa Liit ei suhtunud nendesse märkidesse piisavalt tõsiselt.
J-K.R: Nüüd aga koerad. Mis koerad sul on olnud?
M.K: Ma olen lapsest saati koerast unistanud, aga mulle ei võetud ühtegi koera. (Rõõmsalt) Aga kui ma juba suureks kasvasin ja abiellusin, siis ma pidin ka abikaasat tükk aega veenma, et me ikka koera võtaksime. Siis me mingil hetkel võtsime šoti terjeri.
Tiina Ilsen: Kas sa koera tööle kaasa ka võtad?
M.K: Mina väga soosin seda, et koerad aeg-ajalt tööle kaasa võtta! (Teeb pisikese pausi) Kui ka kolleegid seda soosivad ja keegi ei ole allergiline, siis loomulikult! (Järgneb pikk diskussioon koerte teemadel) Käisime nädalavahetusel mustikal ja koer sõi ka põõsalt mustikaid, einoh, tubli koer. Aga diplomaadi töös ju ikka loed CV-d läbi ja siis on hästi huvitav, et mida seal teises otsas ka kirjutatakse – kas oma laste, oma hobide või loomade kohta. See on tegelikult korralik icebreaker. (Kiitvalt) Ja nagu teil, Saba kaasas ja kõik, väga oskuslikult ära kasutatud.
J-K.R: Kui ma OSCE-s olin parlamendi kaudu, lugesin Väino Linde CV-d riigikogu leheküljel, kus hobide alla oli märgitud: „Lugemine, ajalugu, päkapikkude kogumine.“ Ja mõtlesin, et see ei saa küll sita pealt riisutud mees olla! Ei olnudki!
(Kõik naeravad)
M.K: Aga just! Täpselt!
T.I: Kas vene kirjandus tõmbab?
M.K: Ma ei saaks öelda, et vene kirjandus mind eriti tõmbab. Mida ma viimasel ajal lugenud olen, need on elulood. Kõigepealt lugesin muidugi läbi Clintoni ja Albrighti. On huvitav. Eesti välisminister on Eesti välisminister. Aga olla Ameerika Ühendriikide välisminister, see tähendab ikkagi olla ühe maailma võimsama riigi esindaja ning kujundada selle maa välispoliitikat… Seda saab teha tõesti vaid superinimene!
J-K.R: Need USA naised viivad tõdemusele, et meil on ju alati lärm pärast iga valimist, et meie poliitikasse ei satu piisavalt naisi.
M.K: Mina olen sellega väga nõus, et Eesti poliitikas peaks olema rohkem naisi. Nüüd on muidugi, et look who´s talking. Ehkki – kedagi ei saa sundida poliitikasse minema. Aga peab soodustama ja peab toetama.
J-K.R: No aga kui nad ise ei kandideeri, siis mis sa teha saad. Ei maksa ju haamriga ukse taha ka minna.
M.K: Neid tuleb julgustada. Ja tuleb lõpetada suhtumine, nagu Kristiina Ojulandilt olen tihti kuulnud küsitavat, et miks tal lapsi ei ole. Kas olete kuulnud mõnelt 40-aastaselt meespoliitikult küsitavat, et miks tal lapsi ei ole. Selleks, et naine saaks olla poliitikas, peab tal olema paks nahk. See ei teki ise, seda peab kasvatama.
J-K.R: (Naerab) Ei saa öelda, et eestlased naisi ei eelista, kui vaadata järgmise presidendi valimiste küsitlust, siis sina oled seal edetabeli eesotsas!
