MÄNG ISEENDAGA: 1990. aastaid võib pidada lähiajaloo huvitavaimaks kümnendiks, arvestades närvilist üleminekut ühelt riigikorralt teisele, arvab Marika Agu. Kunstis on selle aja laps kahtlemata Kiwa, kelle näitust „Autoportree tundmatuna“ võib maitsta Tartu Kunstimuuseumis.
Foto autor Terje Toomistu.
1990. aastate allasurutud ihade väljaelamine toimus kauboikapitalismi, kuvandikultuse ja soorollide üleseksualiseerituse vaimus. Kiwa kuulub sellesse põlvkonda, mis on näinud vanu aegu ja uusi aegu ning mis kõige olulisem: seda, kuidas üks teiseks üle läheb. Kui kirjeldada 1990. aastate kunstivälja, siis iseloomustab seda katkestatus ning tugistruktuuride ja väärtushinnangute uuesti leiutamise vajadus. Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kujundatud seisukoha alusel pidi kunstnik kuidagi sobituma Ida-Euroopa postsotsialistliku kunsti diskursusesse, mille fookuses olid globaliseerumisega kaasnevad tendentsid, massikultuuri lamestavad mõjud jms.
Identiteedimäng, mäng number 1
1990. aastatel muutusid kunstnike isikud tänu üha laienevale meedia kollasusele lahutamatuks osaks nende teostest ja kunstipraktikatest. Kunst oli isikuvabaduse väljendus ning kunstnikud olid ülendatud staaride ja rahvuskangelaste staatusesse, kellele meedia pakkus võimaluse oma väljendusvabaduse manifesteerimiseks. Tänu ajakirjanduse kasvavale aplusele muutusid pisikesed detailid, mis ei pälviks igapäevaelus mingit tähelepanu, meediaväljaannete võimenduse abiga sümboolseteks universumiteks. Väga oluliseks muutus imago kujundamine, millele tihtilugu oli omane seespidine õõnsus.
Kiwa on kaasaegses eesti kunstis erandlik just seetõttu, et ta on strateegiliselt tegelenud oma kuvandi kujundamisega ehk teisisõnu identiteedimänguga. Identiteedimäng avaldub nii kasutatavate meediumite paljususes kui ka ajakirjanduse rakendamisel esinemisplatvormina. Alates 1997. aastast on kunstnik tegelenud „meedia grafitiga“, mis seisneb oma nime või kujutise esinemises võimalikult paljudel ajakirjandusveergudel. Seda iseloomustab kunstniku tõekspidamine, et oluline pole see, kes sa oled, vaid see, kuidas sa teistele paistad. Meedia grafitit võib teisisõnu pidada turustamiseks – nii nagu turustamisega reklaamitööstuses, kaasneb meedia grafitiga marginaalse olulisusega aspektide võimendumine.
Üleminekuperiood ja naisekeha
Võiks liialdades öelda, et kunstniku kuvand toimib omaette teosena – ning Jaanus Kivaste parim teos on Kiwa. Pöörates erilist tähelepanu näilisusele ning ümberkehastumisele, on Kiwa esinenud punkari (Nyrok City), androgüüni (Toomas Volkmanni fotod), lapsnaise (video „Roosa“), madruse (TV1 telesaates „Ausalt palun!“), Andy Warholi (Martin Saare veel linastumata mängufilm), drag’i (Köler Prize’i gala 2011. aastal), laboratooriumi juhataja (;paranoia kirjastuse kuraatorina) ja paljude muude tegelaskujudena.
Üleminekuperioodil 1990. aastate Eestis kujunes naisekeha üheks enam ekspluateeritud kuvandiks, seda eelkõige massimeedias – reklaamis, televisioonis, trükimeedias, filmis. Naisekeha kuulutati omamoodi „Eesti Nokiaks“ ja rahvuskehandi taastootmise vahendiks. Kiwa viis kujutada kohati pornograafia tunnustega lapseohtu naissugu on läbinud popkunsti printsiipidele omase desümbolisatsiooni. Selle alusel vabastatakse representatsioon igasugusest sügavast tähendusest ning subjektiivsest immanentsusest, luues sellest ainult pealispindse simulaakrumi. Tüdrukute provotseeriv kujutusviis oli (ja siiamaani on) vahend tekitada enda kohta kõneainet. Näiteks tunnistab ta ise näitust „Autoportree tundmatuna“ saatvas raamatus „Autoportree tundmatuga“ lk. 20–26:
„Ma pole varajasest lapsepõlvest peale eriti omaealistega suhelnud, alati on efektiivsem suhe olnud vanemate ja noorematega. Seetõttu hajusin ma ise õhku. Thetloff vaatas millalgi Volkmanni 15 a tagasi minust tehtud portreed ja nimetas mind selle peale Dorian Grayks. Selleks ajaks olin ma juba tõsiasjana hakanud võtma, et järjekindlalt mingeid kontseptsioone ellu viies on tõepoolest võimalik mateeriat mõjutada (nagu Borgese hrön’id). Mingi aeg avastasin, et eriti pannakse seda tähele, kui ma nooremate, eriti just tšikkidega suhtlen. Selline piiripealne, otseselt tekste genereeriv performatiivsus mulle meeldis ja aitasin nii mõnigi kord taolisele kurikuulsale imagole kaasa. Tundus irooniline, et samal ajal suhtlesin ka oma 90-aastase vanaema, Tõnis Vindi, Kaarel Kurismaa ja veel mitmete mitte-alaealistega, ent gerontofiiliat inimnoidide rikutud teadvus mulle inkrimineerima ei hakanud. Oluline on ka subjektiivne tunnetuslik aspekt: tunnen ennast alati kas pigem saja-aastase, kõikenäinud ja sellest koormatud vanainimesena või siis teismelisena, keda motiveerib ja erutab maailm oma rikkalike võimalustega. Vahepealset varianti ette ei tule.“
Kuidas sa paistad
2014. aastast on Kiwa vedanud eksperimentaalkirjanduse kirjastust ;paranoia, mille fiktiivne globaalse haardega korporatsiooni esteetika püüab jätta muljet elitistlikust kultuuriproduktist. Püüdes luua ;paranoiast ihaldusväärset brändi, toimib iha ühtaegu nii imetluse kui ka hävitusena. Mida edukam on vaatemäng, seda hävitavam ta on ning mida rohkem diskursusi toodetakse, seda enam tühjeneb tähendus Kiwast ja tema tegevusest.
Meelelahutusportaal elu24 on seadnud eesmärgiks eeltutvustada ning järelkajastada ;paranoia üritusi, mis on harukordne pretsedent, arvestades seda, et portaali huvi eesti kunstnike tegemiste vastu on üldiselt peaaegu olematu. Pärast perioodi, mil Kiwa tegeles nothingoloogiaga, on tänu ;paranoia kirjastuse tegevusele kaasnenud Kiwa tagasitulek kohalikule meediatandrile. Rakendades spetsiifilisi võtteid, et tekitada võimalikult apetiitset kajastust, on kaasatud muu hulgas noored tüdrukud – eelistatult õed või kaksikud, kelle ülesanne on olnud varieeruv, kuid peamiselt „kaunistav“.
Kunstniku sõnul pole oluline see, kes sa oled, vaid see, kuidas sa paistad. Niisiis on Kiwa loonud võimaluse millelegi muule kui ta ise, kuid mis ometi on osa sellest, mille ta rajas. Jaanus Kivaste kunstnikunimi Kiwa on pidevalt liikumises olevate jälgede hulk. Identiteedimäng, „meedia grafiti“ ning naisekeha ekspluateerimine on strateegilised võtted, kuidas seda hulka pidevalt suurendada.
Tartu Kunstimuuseumis on võimalik külastada Kiwa isikunäitust „Autoportree tundmatuna“ 05.09.–01.11.2015. Täpsem info muuseumi kodulehel: www.tartmus.ee.
Kiwa on kaasaegses eesti kunstis erandlik just seetõttu, et ta on strateegiliselt tegelenud oma kuvandi kujundamisega ehk teisisõnu identiteedimänguga.
Kunstniku sõnul pole oluline see, kes sa oled, vaid see, kuidas sa paistad. Niisiis on Kiwa loonud võimaluse millelegi muule kui ta ise.
