VASTUKULTUURIST ELUSTIILIKS: Hipster on moesõna. Ja kui jalutada näiteks Telliskivi loomelinnakusse, on selge, et ka olek, kuhu püüeldakse. Trend. Ent mida see tegelikult üldse tähendab ja kui palju meil sellest aimu on? Sotsioloog Peeter Vihma usub, et hipstereid ühendab tegelikult hipsteriks olemise eitamine. Alljärgnevalt kaardistab Vihma seda subkultuurinähtust; hullemale huvilisele soovitab toimetus Tallinna Ülikooli Kirjastuse äsja välja antud raamatut subkultuuridest, kus on ka Vihma põhjalik ülevaade hipsteritest.
Tähistajal „hipster“ on ligi saja aasta pikkune ajalugu, mis teeb selle ilmselt kõige vanemaks endiselt ajakohaseks subkultuuri märkivaks nimetuseks. Selle aja jooksul on toimunud nii tähistatava nähtusega kui sellest kantuna ka subkultuuriteooriaga mõningaid üsna olulisi sisulisi muutusi. Üldistatult on hipsterid muutunud kunagisest selgepiirilisest jazz-muusika-kesksest subkultuurist raskesti määratletavaks elustiiliks.
Kas siis kõik on hipsterid?
Ajaloolis-geograafiliselt võib tänapäeva hipsteriteks pidada 1990-ndate lõpus USA mõnedes linnades (nt Portlandis, New Yorgis) levima hakanud ning sealt aastatuhande alguseks üle maailma levinud urbaniseerunud keskklassist pärit, loomingulist tööd tegevate või selle poole pürgivate linnanoorte kultuuri. Lihtsa vaatluse põhjal on nende iseloomulikeks omadusteks mõned aksessuaarid (sarvraamidega prillid, keffyeh-sallid, kaabud, ühekäigulised jalgrattad), teatud riietusstiil (mille hulka võivad, aga ei pruugi kuuluda näiteks kitsad püksid ja ruudulised särgid poistel või 50-ndate stiilis kleidid ja põlvikud tüdrukutel) ja lembus indie-muusika, -filmide ja -kunsti vastu. Kuid võib-olla olulisimaks ja sisulisimaks hipstereid ühendavaks põhimõtteks on pidevalt uuenev erinemine „maitsetust“ või „peavoolust“. Kui igaüks võib olla „erinev“ või selle poole püüelda, kas siis me kõik oleme hipsterid?
Võib-olla just sellest segadusest tulenevalt tõmbas hipsteri-kümnendil (s.o 2000–2010) nähtus endale olulisel määral tähelepanu nii seestpoolt (nende poolt, kes pidasid vajalikuks defineerida või selgitada hipsteri olemust) kui ka väljastpoolt (nende poolt, kes hipstereid naeruvääristasid). Iseloomulik on näiteks üks hipsteritest kõnelev artikkel (Haddow 2008) netiajakirjas Adbusters, mis sai üle 4000 kommentaari (samal lehel olev artikkel Gaza sektori ründamise kohta sai 17 kommentaari), kusjuures enamikust nendest kommentaaridest õhkub hipsterite vastast põlgust või siis kirglikku poolehoidu. Vastuoluline suhtumine peegeldub ka selles, et ühelt poolt näeb poptööstus hipstereid kui trendiloojaid, „stiilsemaid inimesi linnas“, kelle kasutusele võetud rõivatrende ja aksessuaaride moodi järgitakse, teisest küljest on „hipster“ olnud sedavõrd pejoratiivne termin, et ühel USA-s toimunud subkultuuri olemust lahkaval konverentsil märgiti, et hipsterite vihkamine on populaarsem kui hipsteriks olemine.
Mõiste „hipster“ etümoloogia
Uurijatel puudub ühine arusaam ingliskeelse sõna hip tähenduse päritolu kohta sõnaühendis „hipster“. Algupäraks on peetud nii 19. sajandi oopiumisuitsejate kommet lamada külili, puusale toetudes (hip – inglise keeles „puus“); Lääne-Aafrikas kõneldavat wolof’i-keelset sõna hipi või hepi, mis tähendab „see, kellel on silmad lahti“; ka slängis kasutatud nimetust heroiini kohta (hop), kuid igale sellisele väitele on leitud ka vastuargumente. Esimene kirjalik allikas (vormis hipped) pärineb ilukirjandusest ja viitab informeeritud, teadlik olemisele.
Kindel on see, et määratlust hip ja selle tuletusi (nt hipcat, hipness) kasutasid 1920.–1940. aastate Ameerika jazz-muusikud oma slängis (jive või jive-talk) selleks, et eristada ennast võhiklikest, nende kultuurist väljaspool seisjatest või pealtvaatajatest (nende kohta kasutati sõna square). Pianist ja laulja Harry Gibson väidab oma autobiograafias, et tema oli see, kes 1930. aastate lõpus mõtles sõna „hipster“ välja, tähistades sellega inimesi, kes armastavad sellist jazz’i nagu temagi, ning ta kasutas seda sõna hiljem ka oma lauludes. Sellega põhistas ta hipsteritele omase elitaarsuse, mis tulenes nende „heast“ või „õigest“ maitsest. Vaatamata sellele, et jazz ja svingmuusika „leiutajad“ olid mustanahalised, pärinesid need muusikud ja muusika-armastajad, kellele sõnaga „hipster“ viidati, erinevatest rassidest ja rahvustest. Lisaks muusikamaitsele ühendas neid konventsioone eirav eluviis, millega sageli kaasnes uimastite, eelkõige marihuaana tarbimine.
Laiema tähenduse andis sõnale „hipster“ 1957. aastal kirjanik Norman Mailer oma essees „The White Negro“.
Kuna „loov ja mässuline instinkt“ on olnud omane mustanahalistele, kelle jaoks on see reaktsiooniks peavooluühiskonnast väljatõrjutusele, on Maileri käsitluses hipsterid valged, kes tahavad olla nagu mustad. Mailer kirjeldab hipstereid kui „psühhopaate“, kes ihalevad koheseid naudinguid, mida pakuvad näiteks jazz, seks ja marihuaana. Hipstereid võib tema hinnangul kohata suuremates USA linnades ja eelkõige mõnedes boheemlikes linnaosades (nagu tolleaegne Greenwich Village New Yorgis).
Kirjanik Jack Kerouac kasutab oma 1958. aasta artiklis sõnu „hipster“ ja „biitnik“ sünonüümidena. Biitkultuuri pooldaja ja ühe ideoloogina näeb ta hipsterites tõelisi mässajaid, vabadena „kodanlik-boheemlikust materialismist“. Erinevalt „kadunud põlvkonnast“ (lost generation) peab Kerouac hipstereid puhtalt ameerikaliku, Euroopa mõjudest vaba „biitpõlvkonna“ (beat generation) esindajateks. Hipster-biitnikud, kelle ideoloogilis-kultuurilise aluse loojateks olid lisaks Kerouacile kirjanikud Allan Ginsberg, William Burroughs ja ajakirjanik Lucien Carr, tegelesid peamiselt „intensiivse kogemuse“ otsinguil pöidlaküüdiga hääletades reisimisega. Kerouac leiab oma artiklis, et hipsterite mäss oli edukas, sest nende esitatud küsimused konformismist ja „päris“-elust juurdusid Ameerika kultuuris (ehkki vastuseid neile saadud ei ole).
Kui suur osa ameerika noortest nägid Kerouaci, Ginsbergi, Burroughsi jt poolt moodustunud hipsteri-kultuuri tuuma teket positiivsena, siis The New York Timesi ajakirjanik ja kolumnist Anatole Broyard (1948) tõlgendas seda kui märki hipsterluse mandumisest ning esialgsest eetosest kaugenemisest. Oma kuulsas essees „The Portrait of a Hipster“ kritiseerib ta hipster-mõtteviisi lubaduste ja tegelikkuse vahel tekkivat lõhet. Tema väitel on hipsterid jazz-kultuuri äärealadel elavad heidikud, kes on hakanud ennast liiga tõsiselt võtma.
Hip-eesliitega „teadjad“
Laienev ja peavoolu ühiskonna jaoks sobivamaid vorme omandav hipster-biitnike kultuur sulas 1960. aastatel ühte järgmise hip-eesliitega subkultuuri või liikumisega – hipidega. Kui biitnike jaoks oli olulisem isiklik kogemus, nende subkultuur oli suletum (seda rõhutab ka nende jive-keele lakoonilisuse tõttu „väljaspoolsete“ jaoks mõistmatuks jäämine), siis hipide ideoloogia oli otseselt väljapoole suunatud. Hipiliikumise ühe ideoloogi Timothy Leary üleskutse „turn on, tune in, drop out“ (vabas tõlkes „muutuge tundlikeks, harmoniseeruge maailmaga ja astuge „normaalsest“ ühiskonnast välja“) kannab endast selget revolutsioonilist (ehkki pigem spirituaalset kui poliitilist) üleskutset.
Pärast mitmetel põhjustel hääbunud hipiliikumist (ühelt poolt peavoolu kandumine ja teiselt poolt vägivald) tõi arenev hip-hop-kultuur 1970. aastate lõpus sõna „hip“ taas kasutusele. 1980. aastate alguses oli hip-hop valgete seas populaarne pigem põrandaaluse muusikana; kümnendi keskel levis stiili populaarsus laiemalt, aga tõeliselt peavooluks muutumisest saab rääkida alates 1990. aastatest, kui gangsta-rap äriliselt edukaks sai. Gangsta-rap sai ka poliitkorrektsuse eestkõnelejate kriitika osaliseks, mille silmapaistva seisukohavõtuna on Ameerika asepresident Dan Quayle öelnud 1992. aastal Tupac Shakuri ja hip-hopi kohta, et „sellel muusikal ei ole meie ühiskonnas kohta“.
Hip-eesliitega nimetusi kandvad „teadjad“ on läbi sajandi vastandanud ennast peavoolu square’idest ignorantidele. Iseloomulik on see, et kui algsed mustanahalised hipsterid eraldusid peavoolust muu hulgas oma sotsiaalse tõrjutuse kaudu, siis kultuuri omaks ja üle võtnud valgete jaoks tähendab vastandumine pigem sümboolset või kultuurilist peavoolukultuuri kritiseerivat mõtteviisi, mis ei tulene otseselt nende sotsiaalsest tõrjutusest. Selline vastalisus või erilisus luuakse oma käitumisega, see on pigem elustiil kui eluviis. Populaarseks subkultuuriks on hip-eesliitelised vastandumised saanud siis, kui neile on tekkinud valgetest publik või ideoloogid, see on aga omakorda esile kutsunud kriitika „tõelise“ vastuseisu või mässumeelsuse kadumise ning selle kombetäitmiseks või imitatsiooniks muutmise pärast.
Loomemajandus, bobo’d ja indie
Selgelt joonistub välja, et hipsterite taassünnile aitas kaasa loomemajanduse (creative industries) muutumine üheks olulisemaks majandusharuks läänemaailmas. Kõige laiemas mõttes tähendab see tõdemust, et loomingulisus pakub olemasolevatele toodetele turueelise, mistõttu loomingulise aspekti rõhutamine tootmise osana on üldtunnustatud eesmärk. Heaks näiteks on Apple’i võidukäik, mis põhineb olulisel määral juba harjumuspäraste uute tehnoloogiavidinate tootmisel nende disainile panustamises.
Lisaks majandusvaldkonna kasvule on muutunud ka digitaalsete kultuuritoodete tootmise ja levitamise loogika, mis laiendas veelgi kultuuritööstuse leviala. Uut loogikat võib kokkuvõtvalt nimetada indie’ks. Indie (sõnast independent) tähistas esialgu peamiselt rokk- ja folkmuusikat, mille tootmise ja levitamise taga ei olnud mitte suured meediakorporatsioonid, vaid muusikute endi või väikeettevõtjate plaadifirmad. Ehkki indie juured on juba 1970. aastate punk-kultuuris, muutus see peavoolu osaks 1990. aastate alguse Briti popmuusika kaudu. Selle kõrvale aga tekkisid kiiresti ka teiste tööstuste indie-versioonid (indie-film, indie-mängud, indie-festivalid), mida kõiki ühendas samasugune tootmise organisatoorne loogika: loojad on samal ajal tootjad ning toodangut levitatakse ise, ilma vahendajateta.
Muutused majanduses tõid kaasa nii kultuuritööstuses osalemise kui ka selle tarbimise muutumise senisest suuremale osale inimestest kättesaadavaks.
Samal ajal täheldati USA-s nii ühiskondliku eliidi koostise ja väärtuste muutust loomingulisemaks ja isepäisemaks kui ka lausa uue, loomingulise klassi tekkimist. Kui traditsioonilise eliidi moodustasid WASP-id (white anglo-saxon protestant), kes on suhteliselt väikesearvuline, ühtseid, pigem konservatiivseid väärtusi jagav kiht, kes tegutseb pigem reaalerialadel (insenerid, juristid, arstid, finantsistid), siis uue eliidi omadusteks peab Brooks lisaks edasipürglikkusele ja heale humanitaarharidusele ka isepäisust. Uus meritokraatlik eliit tegutseb ka uutel aladel nagu infotehnoloogia ja ühiskondlikud positsioonid ning tihti rajavad nad ise oma ettevõtte, mitte ei tee karjääri mõnes olemasolevas. Vana eliidi näiteks on Donald Trump, uue eliidi, keda Brooks nimetab bourgeois bohemian ehk bobo’deks, näiteks Steve Jobs.
Võib eeldada, et selline isepäine ja oma vanematelt 1960. aastate mässumeelsuse pärinud kiht mõjutab ühiskonnas kehtivaid väärtusi. Kuna nad vahetasid osa oma majanduslikust kapitalist kunstnikele, maailmaparandajatele ja nn „uue vaimsuse“ järgijatele omase kultuurilise kapitali vastu, moodustasid nad seetõttu väidetavalt ühiskonna „valgustatud eliidi“, mis seadis vastavad normid hegemoonilisse staatusesse ühiskonnas. Boheemlane olla oli in.
Tarbimiskultuur ja autentsus
Eelnev kirjeldus puudutab loomingulisuse osa majanduses tootmispoolelt, kuid see ei saa eksisteerida ilma tootmise vastaspooleta – tarbimiseta. Arusaamine, et me elame tarbimisühiskonnas ning meie elustiilid on üha enam tarbimisega lahutamatult seotud, on muutunud käibetõeks. Anthony Giddens käis 1991. aastal välja isegi mõtte, et kui tarbimiskultuur online casino tähendab vabadust valida, siis meil ei ole enam muud valikut kui valida. Veelgi enam, meie elustiilist saab meie eluprojekt just selle kaudu, et me teeme pidevalt valikuid tarbekaupade osas, mis meid defineerivad. Hipstereid defineeritakse järjepanu selle kaudu, mida nad tarbivad: muusikat, filme, rõivaid, ajakirju jms. Ehkki uuringute puudumise tõttu on raske hipsterite klassikuuluvust täpselt määratleda, on selge, et 2000. aastate majanduskasv lõi tarbimiseks üsnagi mugavad tingimused. Samas on hipsterlus suhteliselt „kättesaadav“ eneseväljendusviis majanduslikus mõttes, sest hipsterliku tarbimiskultuuri lahutamatu osa on second-hand-kaubandus.
Sellise loova tarbimise abil estetiseerisid hipsterid igapäevaelu, kui laenata Mike Featherstone’ilt (1991). Featherstone kirjeldab piiri hägustumist elu ja kunsti vahel, mis varem on olnud omane väiksematele kunstirühmitustele (nagu avangardistid I maailmasõja ajal või juba tuttavad 1940. aastate hipsterid), kuid mis on tarbimisühiskonna abil muutunud laiemalt ühiskonnas levinuks. Hipstereid iseloomustab tähelepanu pööramine kõigile tarbimiskultuuri aspektidele. Populaarses hipsterite „käsiraamatus“ õpetatakse lisaks riietumisele ka seda, milliseid raamatuid lugeda, milliseid kohvikuid külastada ning millistest filmidest rääkida.
Boheemlaste kasutusele võetud stiilid või minevikust pärit sümboliväärtusega elementide (nt biitnike sarvraamidega prillid) ja käitumisviiside (nt hip-hopparite tervitusviis) omavaheline kombineerimine äratavad selle vastu huvi ka peavoolukultuuris. Nii näiteks muutus USA-s populaarseks peamiselt töölisklassi kuuluva tarbijaskonnaga õlu Pabst Blue Ribbon. Esialgu tarbisid seda odavat õlut lihttöölised, aga ka mõned lumelaudurid, kes protestiks Super Bowli kui Ameerika populaarseima spordi-meelelahutuse vastu korraldasid paralleelse mikroürituse Pabst Bowl; ning jalgrattakullerite seas, kelle jaoks oli oluline õlle odav hind. Hipsterid muutsid õlle kiiresti populaarseks ning see on nüüd suure turuosaga õlu USA turul. Eestis võib selle fenomeni paralleeliks pidada hipsterite poolt humanitaarabist vintage-šikiks ülendatud second hand-riideid või retro-kaubamärkide nagu Žiguli õlu või Kooperaator-Orto mööbli populariseerimist.
Hipsterite seas toimub pidev, kuudes mõõdetav või(s)tlus uute stiilielementide avastamise ja peavoolustumise vahel.
Selline tõde ei ole märkamata jäänud ka reklaamitööstuse enda poolt, mis keerab subkultuurse autentsuse-peavoolu tarbimiskultuuri ringmängule veel ühe refleksiivse vindi peale. Hipsterite raison d’être, püüe erineda, on oma sisu poolest kõrvutatav nüüdisaegse reklaamitööstuse loogikaga, mille eesmärk on samamoodi erinevusega silma paista. Seepärast on hipsterid ise nii poptööstuse sihtmärk, keda üritatakse mõnda toodet tarbima panna, kuid samas ka vahend, mille abil populariseerida tooteid laiema üldsuse seas.
Tööliste ja hipsterite vuntsid
Sellise toimimisviisi paralleeli võib näha moeteooria klassiku Georg Simmeli sõnades, kui ta kirjutab, et „kui klubivihkajate klubi on loogiliselt võimatu, siis psühholoogiliselt on see enam kui mõistetav“. Seega oleks väär arvata, et vastukultuuri ärakasutamine majandussfääri poolt on midagi uut. Thomas Frank (1998) väidab, et juba hipide vastukultuur, mis oma esmastes ilmingutes väljendas autentset soovi kultuuriliseks muutuseks, toimis samavõrd nii tootjate ja reklaamijate kui ka nende vastu võitlevate noorte kaasabil. Kauba reklaamimiseks kasutati siis (ja kasutatakse praegugi) kaubale omistatud mässumeelsuse, individualismi, nooruse ja radikaalsuse imagot.
Selline, 1960. aastal kasutusele võetud strateegia taasavastati 1990. aastatel. Näitena sellest võib kasutada kasvõi muusikatööstust ning indie-kultuuri. Nimelt täheldatakse, et vaatamata deklaratiivsele erinevusele on indie– ja suurte plaadifirmade erinevus sisuliselt kadunud. Ka suured korporatsioonid kasutavad turundustekstides samasugust keelt ja visuaalseid võtteid kui „sõltumatud“ ettevõtted; lisaks on paljud muusika- ja filmitööstuse suurtegijad rajanud väiksemad indie-kaubamärgid. See tähendab, et eesmärgiks ei ole mitte muuta alternatiivmuusika peavooluks, vaid saada majanduslikku kasu ka alternatiivmuusika publiku arvelt.
Just reklaamitööstuse ja hipsterite kokkupuutepunktist võib leida põhjuse negatiivse varjundi tekkimiseks sõnale „hipster“. Kui reklaam müüb toodet, siis hipsterid „müüvad“ oma välimuse, tarbimise ja käitumise kaudu kuvandit iseendast kui loomingulisest inimesest.
See, mis ohvriks tuuakse, on tähendus. Kui kõik on originaalsed ja loovad, siis kes on tegelikult originaalne ja loov? Kas ja kuidas on võimalik teha vahet „päris“ ja wannabe’de vahel? Taaskord tuleb tõdeda, et need küsimused on saanud hipsterite refleksiivses identiteedis vastuse.
Kui mõni hipsterite kasutatav stiilielement ähvardab mõjuda vanamoodsa ja aegununa, võimaldab iroonia subjektil (ehk hipsteril) oma esteetilisest või ideoloogilisest valikust kaugeneda, viidates sellele kui mängule või maskeraadile.[1] Tuntumateks näideteks selle kohta on vuntside kasvatamise või ühekäigulise rattaga sõitmine, mis ei viita solidaarsusele tööliste, „maakate“ ega jalgrattakulleritega; samuti ei peeta vuntse esteetiliselt väärtuslikuks või jalgratast praktiliseks, vaid neid hinnatakse selle alusel, kui palju need erinevad peavoolu esteetikast või kasutuspraktikast. Hipsteri võimalik mõttekäik võiks olla seega: „Ma tean, et tööliste vuntsid ei ole lahedad, sellepärast ma kannan neid, et olla ise lahe. Kas pole irooniline?“
Kes siis ikkagi on hipster?
Arvestades eelnevat, on ühelt poolt äärmiselt loogiline, et hipsteri-elustiil eksisteerib, samas teiselt poolt on hipster-kultuuri olemuslikku tuuma raske leida. Hipstereid käsitlevates tekstides on mitmel pool rõhutatud seda, et hipstereid ühendab hipsteriks olemise eitamine. Samas pole uus ka tähelepanek, et subkultuuride esindajatele on omane põigelda kõrvale väljasseisjate tehtavatest kategoriseeringutest. Kuna subkultuurilise kuuluvuse üheks eesmärgiks on väljendada oma loomingulist individuaalsust (vastandudes peavoolu, oma sotsiaalse tausta või mõne muu referentrühma normidele), siis nähakse väljastpoolt tehtavates kategoriseerimistes (mida traditsiooniliselt nimetatakse sotsiaalseks identiteediks) individuaalsuse tasalülitamist. Pigem rõhutatakse isikliku kasvamise tähtsust, „sisemist tunnetust“ ja unikaalsust, mis annab subkultuuri kuulumisele „autentse“ sisu.
Abivahendiks hipsteri otsingutel võib kasutada provokatiivset pildiraamatut pealkirjaga „Look at this F*cking Hipster“ (Mande 2010). Peale lühikest sissejuhatust pakub raamatu autor lehekülgede kaupa pilte noortest, kellel on näiteks ebatavalised riided, suured prillid, naljakad aksessuaarid, tätoveeringud või karvakasv, või kes on tabatud kentsakate tegevuste juures. Autori tekst palub ära arvata, kas tegemist on hipsteritega ning pöördele on autor märkinud õige vastuse. Alternatiivina – ja see annab ühe võtme hipsterluse mõistmiseks – on tegemist mõne omalaadse eluala (nt tehnomuusika viljelejast arvutifriigi) või mõne muu subkultuuri esindajaga. Raamatu lugejal puuduvad tegelikult võimalused hipstereid kindlalt ära tunda. Seega on Mande’i käsitluses hipsterit defineerivaks omaduseks irooniline, distantseeritud positsioon oma kuvandi või välimuse suhtes, see tähendab väljapoole suunatud kuvand ongi spetsiaalselt konstrueeritud.
Nõnda võibki väita, et hipsteri identiteet või elustiil vastandub püsivale, autentsele identiteedile või elustiilile. Igaüks võib olla hipster, kui ta võtab mõne(de) subkultuuri(de) elemendid ning kasutab neid iroonilises võtmes. Hipsterlus on maskeraad, mäng, simulaakrum, märk, mis eksisteerib ilma sisuta (Baudrillard 1995).
Iseasi on muidugi küsimus, kas hipsterid olid üldse kunagi „autentsed“. Mõneski mõttes väljendab hipsterlus kõige puhtamal kujul just peavoolu tarbimiskultuuri pürgimusi, olles elustiil kõige puhtamal kujul: vabalt valitud mäng, millel pole suurt midagi pistmist millegi muuga.
* Hipilaadne toode – nii nimetab hipstereid Tallinna Ülikooli professor Marju Kõivupuu.
Mõneski mõttes väljendab hipsterlus kõige puhtamal kujul just peavoolu tarbimiskultuuri pürgimusi, olles elustiil kõige puhtamal kujul.
Just reklaamitööstuse ja hipsterite kokkupuutepunktist võib leida põhjuse negatiivse varjundi tekkimiseks sõnale „hipster“.
Kui kõik on originaalsed ja loovad, siis kes on tegelikult originaalne ja loov? Kas ja kuidas on võimalik teha vahet „päris“ ja wannabe’de vahel?
Hipsteri võimalik mõttekäik on: „Ma tean, et tööliste vuntsid ei ole lahedad, sellepärast ma kannan neid, et olla ise lahe. Kas pole irooniline?“
Homme hakkan hipsteriks!
AABITS ALGAJALE: Hipsterid on inimesed, kes usuvad, et neile meeldivad teistmoodi asjad kui enamusele. Ehk siis riided, muusika, toit ja muu – kõik see, aga sotsiaalset peavoolu eirates. Tiina Ilsen annab kiirabi-nõu, kuidas kohe homme hipsteriks hakata.
Eelista väikesi, sõltumatuid kaubamärke ja katsu ostud teha võimalikult kodu lähedalt.
Kanna kitsaid teksaseid, soovitavalt erksavärvilisi või kirjuid. Naistele – kanna ka taaskasutus/vintage lillelisi või pitsist „vanaema“ kleite.
Kanna prille. Hipsteritele meeldivad veidi iroonilisena tunduvad prillid, näiteks nn nohikuprillid või siis värviliste klaasidega, aga ka ülisuurte raamidega. Kui sul on liiga hea nägemine, kanna tavaliste klaasidega prille. Prillid peavad olema, muidu oled sa mingi töllmokk, mitte hipster!
Kanna iroonilisi särke. Näiteks T-särke lasteraamatute tegelastega, irooniliste tsitaatidega, looma- ja loodusepiltidega. Aga ka ruudulisi (triik)särke, flanellsärke, lillelisi särke. Sobivad ka liibuvad kapuutsiga dressipluusid.
Leia sobilikud jalavarjud. Hipsterite jalanõude hulka kuuluvad kauboi-saapad, sõjaväe-stiilis (combat) saapad, erinevad veidra kujundusega kingad, vintage-kingad, erinevad madala tallaga kingad, tennised, ketsid. Kui tahad tosse/botaseid, siis eelista Classic Reebokit.
Ära unusta sobitada kokku omavahel mittesobivaid riietusesemeid. See annab edasi „mind ei huvita“ sõnumit. Kanna rõivaid kihiti üksteise peal.
Vali õiged aksessuaarid. Siia kuuluvad nii suured lillelised pearätikud, neoon- ja musta värvi küünelakid, mustriga ja värvilised sukkpüksid/säärised. Samuti kindlasti nn kulleri kott (mitte mingil juhul seljakott), kuhu mahub MacBook. Kaasas peaks kandma lemmikbändi vinüülplaati.
Taaskasuta, alati kui võimalik. Arusaadavalt on vaja Apple’i uuemat tehnoloogiat jms, aga proovi siiski väljendada end nii, et oleks arusaadav, et uued asjad ei defineeri sinu olemust. Eelista vanu jalgrattaid, sorteeri prügi ja taaskasuta igal võimalikul juhul kõike alates mööblist kuni nõudeni.
Õpi mõnda muusikalist instrumenti mängima. Mida veidramat, seda parem. Näiteks ukulelet või mandoliini. Kui oled mängima õppinud, suhtu teise ees oma oskustesse ükskõikselt.
Ole aktiivselt massilise tarbimise vastane. Osta eelkõige kohalikelt väiketootjatelt/ettevõtjatelt ja võimalikult kodu lähedalt väikestest poodidest.
Pea meeles, et enamasti on hipsterid teatud vanuses ehk siis hilispuberteedist kuni 30-ndate eluaastate lõpuni. See on osa tänapäeva nn pikendatud ebaküpsuse ajast, mil tuntakse eksistentsiaalset ängi, otsitakse elu sihti ja sisemaailma ning küsitakse kõige kohta: „Mis on selle mõte?“ Muidugi võib ka vanemast peast hipster olla, aga paraku vanemaks saades võivad sind maailma kõiksuse pidevad otsingud vähem erutada ning sa tõenäoliselt ei põle soovist kuuluda mingisse subkultuuri või grupi alla, mida saab mingi mõistega defineerida.
Viljele sõltumatute ja alternatiivsete kultuuritegijate loomingut. Ütle kaashipsteritele, et loed tegelikult palju ja tee nägu, et käid raamatukogus.
Ajakirjadest pööra tähelepanu: Vice, Another Magazine ja Wallpaper.
Kinos eelista sõltumatute väiketegijate toodangut. Euroopa tegijatele lisaks vaata ka Ann Liv Youngi, Wes Andersoni, Hal Hartley ja Jim Jarmuschi filme.
Hipsteri muusika tunneb tavaliselt selle järgi ära, et mitte-hipsterid pole sellest midagi eales kuulnud.
Ole uuenduslik. Uuendusliku hipsterina tuleb sul siis nendelt popiks saanud asjadelt edasi liikuda ja avastada midagi, mis seni tähelepanuta jäänud.
[1] Maskeraadist feminismis, vt Wilson 1985.
