ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesari, 11. osa. Tolstoi vampiirid ja kooljad annavad märku, et tegelane ilma ainsagi luukereta kapis on igav nagu surnu.
Vene kirjanduses on terve kohort krahv Tolstoisid, kõik nad on omavahel sugulased, igaühel on oma staatus, oma roll. Mihhail Bulgakovi „Teatriromaanis“ heidab kuulus kirjastaja Rudolfi autorile ette, et too jäljendab Tolstoid.
„„Jäljendate Tolstoid?“ küsis Rudolfi.
Mina sain vihaseks.
„Missugust Tolstoid?“ küsisin vastu. „Neid oli palju. Kas Aleksei Konstantinovitši, tuntud kirjanikku, või Pjotr Andrejevitši, kes võttis välismaal kinni tsareevitš Aleksei, või numismaatikut Ivan Ivanovitši või Lev Nikolajevitši?““ (tlk Vidrik Kivilo)
Meenutame meiegi mõnda nimekat Tolstoid: krahv Fjodor Tolstoi – Ameeriklane, kes sai selle hüüdnime selle eest, et ta tõesti oli ümbermaailmareisi käigus viibinud Ameerikas; temast tegi oma tegelase Puškin, seejärel Gribojedov, seejärel Ameeriklase onu pojapoeg krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi. Lev Tolstoid teame kõige paremini: tema kirjutas „Anna Karenina“ ning „Sõja ja rahu“. On ka kuulus krahv Aleksei Nikolajevitš Tolstoi, kes kirjutas „Kuldvõtmekese“, „Kannatuste raja“ ja „Peeter I“, kuid erilise kuulsuse pälvis sellega, et naasis välismaalt Stalini kutsel Nõukogude Liitu (enne seda pages revolutsiooniaegselt Venemaalt) ning harrastas kommunistlikus ühiskonnas külluslikku krahvilikku eluviisi, teenides suurejooneliselt võimu. Tema lapselaps Tatjana Tolstaja on üks tänapäeva Venemaa tuntumaid kirjanikke.
Kumb on kasulikum, kas päike või kuu?
Ühesõnaga, Tolstoisid on vene kultuuris niivõrd palju, et neid tuleb nimetada ees- ja isanime pidi. Meid huvitab praegu Aleksei Konstantinovitš Tolstoi (1817–1875), kes tõi vene kirjandusse tegelased, ilma kelleta on tänapäeva kino võimatu ette kujutada. Tõsi, maailma kinos nimetatakse neid tegelasi vampiirideks, kuid Aleksei Konstantinovitš kasutas vanaaegset vene sõna упырь (kooljas). Nii ta nimetaski oma tuntud jutustuse – „Kooljas“, mis on kirjutatud 1841. aastal. Selle teose ainulaadsus seisneb selles, et raamatut sulgedes ei oskagi me kindlalt öelda, kas kirjeldatigi vampiire või näis see nii vaid hulluks läinud jutustajategelasele. Kõiki müstilisi nähtusi jutustuses võib seletada realistlikult, kuid ka kõik lihtsad olmenähtused on varjutatud mingi saladuslikkuse ja fantastilisusega.
Jutustus algab sellest, et peategelasele Runevskile läheneb ballil kummaline noormees ja teatab usaldusväärselt, et saalis viibib hulk kooljaid. Nad on hiljuti surnud, nad on maha maetud, kuid neil on hirmsat jultumust ja häbematust ilmuda uuesti seltskonda, kuigi siin ballil viibib ka inimesi, kes käisid kooljate matustel. Nad tervitavad üksteist kokkuleppelise märgiga: nad laksutavad keelega. Täpsemalt, isegi mitte ei laksuta, vaid tekitavad heli, mis sarnaneb sellega, mis tekib apelsiniviilu imemisel.
Nõustuge, see on väga maine seletus. Ja mõned kriitikud arvasid isegi, et Aleksei Konstantinovitš ei kirjutanud üldse kooljatest, vaid lõi satiiri Venemaa suurilmaseltskonnast, kus inimesed vaid teesklevad, nagu nad elaks, kuigi tegelikult on nad juba ammu sisemiselt surnud. Satiire see kirjanik kirjutada oskas: just tema lõi koos vendade Žemtšužnikovidega Kozma Prutkovi kuju ja kirjutas selle nime all väga naljakaid värsikesi ja aforisme, mida me kordame tänini.
Näiteks: „Kui sinult küsitakse: kumb on kasulikum, päike või kuu? – vasta, et kuu. Sest päike paistab päeval, kui on niigi valge, aga kuu paistab öösel. Kuid teisest küljest: päike on parem selle poolest, et ta helendab ja soojendab; kuu ainult helendab, ja sedagi vaid kuupaistelistel öödel!“
Kuid ometi arvan ma, et see jutustus pole mitte surnute ühiskonnast – ei otseses ega ülekantud tähenduses –, vaid armastuse eri liikidest.
Armastuse teed ja rajad
Jutustuse peamine armastusliin pole üldse huvitav, see on traditsiooniline. Runevski armub Dašasse, too vastab talle, nende vahel pole mingeid arusaamatusi, nad on teineteisele truud ja kavatsevad koos elada päevade lõpuni. Nii tavatseti kirjutada ülemöödunud sajandil, et vabaneda peategelastest ja keskenduda teisejärgulistele tegelastele, kes peegeldavad autorite salakahtlusi.
Ebatavaliselt huvitav on teine paar – Daša võistleja, tema onutütar Sofja, オンライン カジノ kes on kokku õmmeldud armukadedusest, ärritusest, valest ja teesklusest, ning ohvitser Frõškin. Sofja segab Runevskil Dašaga abielluda, sunnib oma venda, et see kutsuks Runevski duellile. Kuid tegelikult on ta juba ammu teisesse armunud (kirjanik ei räägi sellest kuskil otsesõnu, kuid seda võib aimata). Ta naerab kogu aeg väikest kasvu ja naljaka nimega – Frõškin – ohvitseri üle, kes teeb tantsides ebatavaliselt kõrgeid hüppeid. „„Vaadake palun seda kuju,“ ütles ta Runevskile. „Kas võib veel olla midagi naljakamat ja kas võib talle välja mõelda veel sobivama nime kui see, mille üle ta nii uhke on: tema nimi on Frõškin! Ta on kõige talumatum inimene Moskvas, ja mis kõige tüütum, ta peab ennast ilusaks meheks ja arvab, et kõik on temasse armunud. Vaadake, vaadake, kuidas tema epoletid laperdavad õlgadel! Mulle näib, et varsti murrab ta parketi sisse augu.““
Siin on näha A. K. Tolstoi imeväärset psühholoogilist taju, mis kulub väga ära edasises – ja mitte ainult vene – kirjanduses. On inimesed, keda tõmbab kõik ebatavaline, korrast ja üldtunnustatud normidest kõrvale kalduv. Selliseid tõmbab talentide, loomupäraselt andekate, kangelaste, esmaavastajate poole. See on eelkõige selliste naiste omadus, kes on valmis järgnema tunnustamata kunstnikule, leiutajale või professionaalsele kelmile maailma lõppu, vaesusse, häbisse… kuulsuse ja raha juurde. Neid on maailmakirjanduses korduvalt kirjeldatud, teistsugune elu on nende jaoks mage, neist saavad narkomaanid, erilisuse himukad degusteerijad. Kuid on ka paroodiline, karikatuurne kujutis sellest tõmbest ebatavalise poole. Sofja püüab kogu aeg olla ebatavaline – pillub pidevalt teravusi, peksab keelt, kuid teeb seda jämedalt, kohatult, jäljendavalt, andetult ja ebaoriginaalselt. Ka tema pilgete objekt Frõškin on ebatavaline oma kohatuse, hüppamise, väikese kasvu, kärarikkusega, tema ebatavalisus on karikatuurne. Kuid see on ikkagi ebatavalisus, mida Sofja taga ajab. Ja sellised karikatuursed, madalad, kurvad ebatavalisused armuvad meelsasti teineteisesse, simuleerides juba koos (ja teineteist julgustades) ekstsentrilisust, kummalisust, kohatust. Sellistele inimestele pole omased söakad teod, vaid metsikud väljaastumised, nad šokeerivad oma lodevusega, matslusega, mitte teravmeelsusega. Kuid seda piiri tõelise ja mööduva, odava ebaordinaarsuse vahel pole kaugeltki alati võimalik näha, teistel inimestel läheb päris kaua aega, et võltsingust aru saada ja sellest vastikusega ära pöörduda. Nii ka jutustuses: Sofja vend kutsub alguses Runevski duellile, kuid seejärel mõistab, kui valelikult ja eemaletõukavalt on tema õde käitunud.
Too aga sõidab koos oma Frõškiniga pealinnast kaugele Simbirskisse, kus ta täiesti tõenäoliselt võib saada seltskonna esidaamiks ja saavutada kuulsust oma originaalsusega. Teda hakatakse kartma ja temaga ei taheta tülli minna, ta hakkab keelt peksma ja laimu levitama oma mehe toetusel, kadestama ja taga kiusama igaüht enda ümbruses, kes on tõeliselt originaalne. Arvan, et Sofja on üks meie päevade kõige tähtsamaid tegelaskujusid!
Vampiiride küsimus
Daša vanaema Marfa Sugrobina on vampiir. Ta on joonud oma lihase tütre verd, nüüd kavatseb hukutada ka Daša. Kuid tema varasem elulugu on samuti täis armastust. Hirmsat kirglikku armastust. Legendi järgi laskis Marfa oma suguvõsalossi sisse armukese, rüütel Amvrossi, soovides oma mehe surma. Kuid rüütel Amvrossi, olles tapnud Marfa mehe, ei suuda peatuda: ta käsib tappa ja põletada, hävitada ümberringi kõik elava, sest kuriteoiha osutub tugevamaks armujanust. Kui armujanu võib kustutada, siis verejanu ei vaiki, vaid nõuab üha uusi ohvreid. Selle legendi on A. K. Tolstoi edasi andnud värssides, sellise romantilise raevuga, mis mitte niivõrd ei mõista kuritegu hukka, vaid pigem pisut imetleb seda. Suured kurjategijad meelitavad sageli ligi ebakindlaid hingi, veendes neid selles, et süütu veri võib voolata karistamatult, et võib veristada ja tappa ning seejärel pidutseda ja lõbutseda laipade läheduses.
See barbarlik teadvus tõukab inimesi tänapäevalgi mõttetutele kuritegudele; on inimesi, kes on õnnelikud ainult tapatalgutel. Mingis ülekantud poeetilises mõttes nad ongi ebasurnud, vampiirid, sortsid. Selle ülekantud mõtte autor säilitab: keegi ei sega lugejal eemalduda kangelaste nägemustest ja unenägudest, viirastustest ja vanadest tolmustest raamatutest ning pidada Sugrobinat armsaks eidekeseks ja tema sõpra veidrikust vanameheks.
Finaalis jõuavad Daša ja Runevski järeldusele, et mingeid ebasurnuid pole olemas. Kuid siis näeb Runevski Daša kaelal väikest haava; selgub, et tol ööl, kui Marfa Sugrobina suri, jäi Daša kuidagi hirmus nõrgaks ja märkas seejärel, et tema padi on verine. Ja siin naasevad mõtted ebasurnutest ja vampiiridest taas tegelaste juurde. Kuid mingeid lõplikke tõendusi pole. Nõustuge, oleks ju lausa igav elada veendumuses, et müstilised sündmused leiavad aset ainult meie kujutluses, ja et armastus on ainult suhkrune: inimesed nägid teineteist, armusid, elasid kaua ja õnnelikult ja surid samal päeval.
Tegelane, kellel pole luukeret kapis, pole kunagi kirjandust ega lugejat huvitanud. Meile meeldib, et unenägu vaidleks ilmsiolekuga, fantaasia tegelikkusega, müstika olmega, et saladus tuleks ootamatult avalikuks, ja seda poleks saanud ära aimata, kuid siis tuleb välja, et iga saladuse juurde leidub muukraud.
Vene kirjanduse salajased riimid
A. K. Tolstoi kirjutas edaspidi, pärast „Kooljat“, palju ajaloolise teemaga teoseid: teda hämmastas ajaloo puhul alati see, et inimesed oma enamikus, hulkadena, lähevad nurisemata hukkamisele, ei pane vastu, hukkuvad otsekui ükskõikselt, otsekui polekski tegu ainulaadse eluga, vaid hingetu eseme eluga. Veel mõistatuslikum oli tema jaoks see, et inimesed loobuvad leplikult mitte ainult elust, vaid ka armastusest. Arusaamatus muutus raevuks ja raev satiiriks. Ta kirjutas terve tsükli ajaloolisi näidendeid, ja ühega neist, „Tsaar Fjodor Joannovitšiga“, avati 1898 Moskva Kunstiteater, millega oli nii tihedalt seotud Mihhail Bulgakov, kes kirjutas just sellest kollektiivist oma „Teatriromaani“, kus mainitakse Aleksei Konstantinovitš Tolstoid, nagu rääkisin siinse peatüki alguses. Võib-olla ei valinud Bulgakov juhuslikult arvukate Tolstoide hulgast meie tänase jutu kangelast, vaid just seepärast, et anda vihje sellele, et tema romaanis räägitakse just nimelt Kunstiteatrist, mis algas Tolstoi näidendiga?
Vene kirjanduses on väga palju salajasi riime, salasidemeid; kirjanik mainib salaseoseid isegi mitte niivõrd lugejale, kuivõrd iseenda jaoks, rõõmustades oma kirjanduses ja kultuuris leiduvate asjade suguluse üle.
Teisalt, miks ainult oma kultuuris? Jutustuse „Kooljas“ kirjutas A. K. Tolstoi John William Polidori suure mõju all. Polidori oli Byroni ihuarst, Byron tutvustas teda Mary Shelleyga. Ükskord õhtul otsustas kogu seltskond aega viita õudusjuttude väljamõtlemisega. Mary Shelley mõtles siis välja oma kuulsa Frankensteini, Byron tegi vampiiriloo visandi, mida ta hiljem edasi arendama ei hakanud. Polidori jättis Byroni jutustuse meelde ja kirjutas selle motiividel „Vampiiri“ (esimene ingliskeelne teos vampiiridest), saavutades kärarikka menu; „Vampiir“ tõlgiti vene keelde, A. K. Tolstoi luges seda, ja edasist te juba teate…
Raamatut sulgedes ei oskagi me kindlalt öelda, kas kirjeldati vampiire või näis see nii vaid hulluks läinud jutustajategelasele.
Meile meeldib, et unenägu vaidleks ilmsiolekuga, fantaasia tegelikkusega, müstika olmega, et saladus tuleks ootamatult avalikuks.
