ORGAANILINE NING LOOMULIK: Eero Epner annab KesKus’i lugejale pisut mekkida elulooraamatut Lembit Ulfsakist. “Meil oli kohe esimesel kursusel selge, et meie seas on üks andekas – tema,” on öelnud Helene Vannari. Ulfsakile Moskvas kuulsuse toonud filmi saab mai lõpul vaadata kinos Artis.
1970-ndate keskpaigaks oli Lembit Ulfsak ühelt poolt tuntud ja teiselt poolt avastamata. Ta oli astunud lavakunstikooli 1960-ndate lõpul ja sai sinna kohe sisse. “Ilmselt näitleja verega noormees,” sõnas Voldemar Panso pärast sisseastumiskatseid koosolekul teistele õppejõududele. “Lopsakas, paindlik, intelligentne. Omapärane pikk sale figuur.” See oli Panso poolt ülim kiitus, kuna teiste värskete tudengite kohta tal kiitust peaaegu ei jagunudki.
Pisike ja kleenuke – ning korraga pikk
Ulfsak kujunes kiirelt oma kursuse kõige silmapaistvamaks näitlejaks. “Meil oli kohe esimesel kursusel selge, et meie seas on üks andekas – tema,” on öelnud Helene Vannari. Ja ometi oli Ulfsaki jõudmine teatrisse olnud vaevaline.
Räpinas kasvanud maapoisina ei olnud Ulfsak kohanenud Tallinnaga, ta pidas seda linna liiga suureks ja lärmakaks, kuid tänu klassikaaslastele jõudis ta Tombi-nimelise rahvapalee näiteringi. “Enne seda ei olnud ma teatris käinud ja näitleja elukutse mind ei paelunud,” on Lembit Ulfsak ise öelnud.
Ta pidi mängima vaest näljast orvukest Oliver Twisti ja tundus, et Ulfsak sobib sellesse rolli nagu valatult, kuna oli ka ise pisike ja kleenuke. Ent algus oli konarlik ja pärast esimesi nädalaid arvas näiteringi juhendaja, et ta ei saa Ulfsakist vajalikku kätte.
“Meil oli õhus võimalus, et katkestame proovid ja mingit esietendust ei tule,” mäletab tema toonane trupikaaslane Jaan Urvet. Ulfsakil ei tulnud kuidagi asjad välja ja vahepeal ei ilmunud ta enam proovidessegi, aga kui sügisel taas tuli, siis selgus, et on ootamatult pikaks kasvanud. Ainus võimalus veel orbu mängida oli muutuda andekaks, kuid sedagi ei kippunud kohe juhtuma – kuni ühel hetkel hüppas lavale näiteringi juhendaja ja näitas poistele ise ette, kuidas mängida. “Me saime koha pealt minema,” on Urvet öelnud.
Moodne ning mõningal määral uudne
Siit edasi läks kõik nagu õlitatult kuni lavakunstikooli lõpuni, mil Ulfsak siirdus Noorsooteatrisse näitlejaks. Ta oli seal juba tudengina mänginud, näiteks Kiirt ühes Voldemar Panso lavastuses, teda teati. Lisaks mängis ta lavakunstikooli ajal ühes ootamatult populaarseks osutunud nõukogude mängufilmis õnnetu saatusega sakslasest noormeest Volodja Müllerit, kes end lõpuks üles poob.
Filmi “Jutustus tšekistist” vaatas 30 miljonit inimest ja režissöör ütles pärast võtete lõppu ajakirjanikele: “Arvan, et seda noormeest tuleks rohkem rakendada. Tal näib perspektiivi olevat.” Lembit Ulfsaki ees näis olevat maailm valla.
Kuid kummalisel kombel tema talenti kohe siiski ei avastatud. Noorsooteatris kippus ta saama rolle, mis teda eriliselt ei vaimustanud ega isegi rakkesse ei pannud. Suurima hitina läks noortele inimestele suunatud “Oliver ja Jennifer” (1972, lavastaja Kalju Komissarov), kus Ulfsak mängis romantilist kangelast Oliveri.
“Ulfsakile oli see roll nagu loodud,” ütleb lavastuse helilooja Olav Ehala. Lavastus oli hitt. Noored trügisid järjekordades, neile meeldis ja üks olevat publikus isegi minestanud. Noor arvustaja Rein Heinsalu kirjutas, kuidas laval oli “tunnete tõepärasus ja tänapäevane vorm”, esitusviis oli “moodne ning mõningal määral uudne”, aga Ulfsakis “paistab läbi tunde hõõgumine, mis varjutab näilise pealiskaudsuse ning loob varjatud lüürika”.
Lahkumisavaldus ja väljakutse Moskvas
Kuid see jäi väheseks rõõmuhetkeks. Kord viskas Ulfsak lauale isegi lahkumisavalduse, mida küll ei rahuldatud, kuid kodustele oli ta kurtnud vähest rakendatust. Teatrirollidele lisandusid veel mõned suured osatäitmised filmides, kuid need filmidki polnud päris Lembit Ulfsaki maitse. Ta oleks tahtnud võtta ette suuri rolle ja neid muudkui mängida.
“Mul ei ole oma erialal algusest peale olnud alaväärsuskompleksi,” ütles ta kord. Ainsa toonase õnnestumisena märkis ta hiljem ära elu ühe õnnelikuma võtteperioodi ja kunstilise saavutuse – Aksli mängimine Leida Laiuse filmis “Ukuaru”.
Tõeliselt suur läbilöök saabus ootamatult. Ühel etendusel oli publiku seas suure Moskva kinostuudio talendiotsija, kes võttis Ulfsakiga hiljem ühendust ja kutsus ajaloolise seiklusfilmi “Legend Thijl Ulenspiegelist” proovivõtetele. Kuulsad režissöörid Aleksander Alov ja Vladimir Naumov olid otsinud oma uue filmi peaosalist üle kogu Nõukogude Liidu, lõpuks oli tõsiseltvõetavaid kandidaate üle kahesaja, kuid keegi polnud päris see.
Ulfsak käis mitu korda Moskvas, temast tehti fotosid, filmiti kaadreid, kuid ise ta liiga palju ei lootnud. Saada hiilgava kinokultuuriga Venemaal peaosa suurde mängufilmi – selliseid asju ei juhtu. Aga seekord siiski juhtus. 1974. aasta jaanipäeval, paar nädalat enne tema 25. sünnipäeva, helises Mustamäe korteris telefon ja anti teada, et ta on kinnitatud Thijl Ulenspiegeli ossa. Võtted pidid sealjuures algama juba kolme päeva pärast Moskvas ning kestma röögatud kaks aastat.
Ulfsak oli noor abielumees ja kodus kasvas aastane laps, kuid ta otsustas väljakutse vastu võtta.
“See, kui ma teada sain, et mina olen kinnitatud selle osa peale, see oli vast kõige õudsem tunne, mis mul on siiani olnud nende võtete jooksul,” ütles Ulfsak mõned kuud hiljem reporterile otse võtteplatsilt. “Sellepärast et enne seda oli väike võimalus, et äkki mina ei satu ja samas oli ikkagi suur tahtmine, et mina satuks.”
Lihtsam ja vähemdramaatilisem
Hiljem ei ole Ulfsak pidanud seda rolli enda kõige õnnestunumaks, kuid kogemusena oli “Legend Thijl Ulenspiegelist” hindamatu ja mõjutas kogu Ulfsaki hilisemat karjääri, aga ka ellusuhtumist. Tema kõrval mängisid suurimad toonased kinotähed, näiteks Innokenti Smoktunovski, Ulfsaki suurimaid sõpru ja eeskujusid Jevgeni Leonov, Mihhail Uljanov ja nii edasi. Mitte ainult nende näitlejameisterlikkus, vaid ka vaimne haare oli muljetavaldav.
Ulfsak oli niigi suur raamatute lugeja, kuid nüüd nägi ta intellektuaalse pagasi erakordset olulisust näitleja töös. Tänu andekusele, alandlikkusele, töökusele ja siirusele pälvis Ulfsak vanemate kolleegide usalduse ning kui Smoktunovskil oli “Legend Thijl Ulenspiegelist” viimane võttepäev, siis rebis ta märkmikust lehe ja kirjutas sinna: “Kallis, tore Lembit! Minu jaoks on igasugune filmide tegemine esijoones inimestevahelised suhted, st kes see siis satub võtete ajal sinu maailma tunnistajaks? Mul oli hea meel Teiega kohtuda ja koos töötada. Soovin Teile kõike head sel raskel teel.”
Lembit Ulfsak hoidis seda märkmelehte alles elu lõpuni.
Siin filmis joonistus selgelt välja ka Ulfsaki näitlemislaad. See oli lihtsam, vähemdraamatilisem, napimate emotsionaalsete paisutustega kui vene näitlejatel. “Ta ei mõelnud kaadris liiga palju, vaid tegi teistmoodi, palju lihtsamalt, plastilisemalt, ja alati ka väikese irooniaga,” ütleb Ulfsaki lähedane sõber, leedulane Juozas Budraitis, kes mängis samuti kümnetes nõukogude filmides.
Loomulik ja heasoovlik
Ent Ulfsak oli iseendaga rahulolematu. “Peab ütlema, et palju ülesvõetud materjali filmi ei jõudnud, sellepärast ei ole ta vahest päris see, millisena oli plaanitud,” ütles Ulfsak enda tegelaskuju kohta. Kord 1990-ndatel pani ta filmi kingiks saadud videokasseti pealt mängima, aga pärast kümmet minutit rehmas käega – igav.
Kriitikud polnud Ulfsakiga päris nõus. Kui film linastus Tambovis kinos Noorus, kirjutas kohalik arvustaja, et Thijli roll on kahtlemata noore andeka näitleja suur kordaminek. “Saalisistujad elavad palavalt kaasa tema lõpututele vempudele, naljadele, kavalusele, tema leidlikkusele ja teravmeelsusele,” leidis tambovlane. “Näib, nagu Lembit Ulfsak mitte üksnes ei mängiks, vaid elab kaadris – mis annab eeskätt tunnistust Thijli rollis oleva näitleja orgaanilisusest, loomulikkusest.”
Orgaanilisusest ja loomulikkusest kujuneski Lembit Ulfsaki käekiri, seda nii näitleja kui ka inimesena. Kui “Legend Thijl Ulenspiegelist” üle kogu Nõukogude Liidu esilinastus, sai ta hoobilt äärmiselt populaarseks – kuid loomuomane tung lihtsuse järele ei lubanud tal uhkeks minna.
“Kuulsusest hoolimata oli ta hästi loomulik ja heasoovlik,” ütleb näiteks Arvo Iho. “Ta ei teinud kunagi vahet, kes on kes. Tema jaoks olid kõik ühtviisi inimesed.”
*
- aasta mais ilmus elulooraamat “Lembit Ulfsak” – ka e-raamatuna ja audioraamatuna. Audioraamatu luges sisse näitleja Sergo Vares. 2023. aasta mai lõpuni on mõlemad teosed saadaval eksklusiivselt Elisa raamatu äpis ning seejärel ka mujal. Filmi “Legend Thijl Ulenspiegelist” (režissöörid Aleksander Alov, Vladimir Naumov) seansid toimuvad kinos Artis 31. mail (1. osa) ja 2. juunil (2. osa). Seanssidele eelneb vestlus.