SAMA TEATER, KATUSED ERINEVAD: Tallinna Linnateatri dramaturg Triin Sinissaar räägib hooaja teises pooles tooni andnud uutest tegijatest.
Tallinna Linnateatris hakkab finišisse jõudma esimene tervikuna peanäitejuhi Uku Uusbergi kokku pandud hooaeg. Lähtepositsioon polnud lihtsate killast, Linnateater oli kolinud Laia tänava teatrimajast ümberehituse ajaks ajutistesse saalidesse, maailma ja kultuurisektorit oli räsinud koroonakriis.
Praeguse põhimängupaiga Salme Kultuurikeskuse suure lava jaoks oli tarvis luua täiesti uus repertuaar ning nii on Linnateater suurendanud sel hooajal tavapärast esietenduste hulka pea poole võrra. Pingutus on vilja kandnud, sündinud on rida häid ja omanäolisi uusi lavastusi ning publik on Linnateatri tema ajutises kodus taas üles leidnud. Enamjaolt Salme Kultuurikeskuses möödub ka järgmine hooaeg ning 2024. aasta sügisel loodab Linnateater tervitada vaatajaid juba oma uuenenud teatrimajas Laial tänaval.
Käimasolev kalendriaasta on alanud uute koostööde tähe all, Linnateatris on toimunud järgemööda neli esietendust lavastajatelt, kes tegutsevad siin esmakordselt.
Poiss, kes nägi pimeduses
Otsa tegi lahti noor ja andekas Marta-Aliide Jakovski, kes tõi Salme Kultuurikeskuse väikesel laval välja Rasa Bugavičute-Pēce näidendi “Poiss, kes nägi pimeduses”. Kaasaegne läti näitemäng räägib pimedate perekonnas nägijana kasvanud poisist, tema kujunemisest ja suhetest vanematega. Tegemist on materjaliga, millel on kaks paralleelset tugevust – ühest küljest universaalse, inimlikult samastutava ja puudutava looga, mis annab mõtteainet ka oma peresuhete kohta, teiselt poolt aga ajendab see nägijaid avama silmi pimedate olukorrale ning igapäevaelu keerukustele, millega nad on sunnitud rinda pistma.
Linnateatrit on “Poiss, kes nägi pimeduses” ärgitanud nii pimedate kogukonnale erinevate heategevuslike sammudega appi astuma kui ka analüüsima teatrile ligipääsetavuse küsimust laiemalt. Bugavičute-Pēce näidend, millest muuseas eksisteerib ka Contra poolt eesti keelde tõlgitud romaaniversioon, on nüüdseks esietendunud kõigis Balti riikides, Tallinnas on see lisaks Linnateatrile ka Vene Teatri repertuaaris.
Autor, kes kirjutas näidendi oma abikaasa kogemustele toetudes, on kommenteerinud, et Jakovski lavastust iseloomustab naaberriikidega võrreldes helgem ja humoorikam õhkkond. Lavastuse kunstnik on Kristjan Suits, mängivad Jan Ehrenberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari, Elisabet Reinsalu, Priit Pius, Allan Noormets, Maris Nõlvak ja Tõnn Lamp.
Tunde-märgid
Tartu Uuest Teatrist väisasid Linnateatrit lavastaja Ivar Põllu ja kunstnik Kristiina Põllu. Möödunud suvel Arvo Pärdi keskuses residentuuris viibides, lastes end inspireerida Pärdi tintinnabuli-stiilist ja Laulasmaa metsavaikusest, kirjutas Ivar Põllu spetsiaalselt Linnateatri näitlejatele näitemängu “Tunde-märgid”.
Lavastus, kus on osavasti kokku seotud abstraktne ja argine, vaatleb seda, kuidas me oma igapäevaelus ja suhetes kanname kaasas varasemate põlvkondade arusaamade ja hinnangute taaka. Need hääled meie peas on nii harjumuspärased, et me nende olemasolu ei teadvustagi, ometi suunavad ja mõjutavad nad meid rohkem, kui ehk tunnistada tahaksime. Mängivad Argo Aadli, Evelin Võigemast, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg, Epp Eespäev, Piret Kalda, Andero Ermel ja Alo Kõrve. Etendused toimuvad Salme Kultuurikeskuse suurel laval.
Ülestähendusi põranda alt
Filmitegija ja lavastaja Rainer Sarnet võttis Salme Kultuurikeskuse väikesel laval ette Fjodor Dostojevski “Ülestähendusi põranda alt”, materjali, mis oli juba aastaid tema tähelepanu köitnud. Dostojevski jutustus, mille peategelane liigitub pigem antikangelaseks kui kangelaseks, räägib endisest Peterburi kantseleiametnikust, kes peab end ühtaegu kõige targemaks ja kõige nurjatumaks inimeseks, püherdades oma alanduses ja tigeduses nagu naudingus ning küttes end samal ajal üles teooriatega nii iseenda kui ka kogu Venemaa moraalsest ja intellektuaalsest üleolekust.
Sarneti lavastajakäekiri on dünaamiline ja kujundirohke, pakkudes näitlejatele ohtralt võimalusi ümberkehastumisteks ning stiilimuutusteks. Milliseid teemaliine või seoseid keegi lavastusest üles korjab, see jääb juba iga vaataja enda otsustada. Kunstnikutöö tegi Laura Pählapuu, mängivad Rain Simmul, Indrek Sammul ja Hele Kõrve.
Tõhususe sümfoonia
Vabakutseline lavastaja Renate Keerd on koos Linnateatri näitlejatega loonud Salme Kultuurikeskuse suurde saali fantaasiarikka vormi ja ürginimliku sisuga “Tõhususe sümfoonia”. Mänguline ja elujaatav käsitlus inimelu ajatutest paradoksidest nõuab kord tähelepanelikku jälgimist ja kaasamõtlemist, kord hellitab vaatajat panoraamsete vaatepiltide ja nutikalt vormistatud emotsioonidega.
Seekordse lavastuse puhul on Keerd ammutanud inspiratsiooni 13. sajandi jaapani buda munga ja luuletaja Yoshida Kenkō teosest “Jõudeaja võrsed” ja tänapäeva eesti luuletaja Kalju Kruusa teosest “Üleelamiste vanake”. Kenkō puhul kõnetas Keerdi lisaks autori elutarkusele ka arusaamine, kui vähe inimloomus kõigi nende sajandite kestel muutunud on. Lavastuses teevad kaasa Mikk Jürjens, Simo Andre Kadastu, Anu Lamp, Anne Reemann ja Mart Toome.
Suur veeuputus
Üle mitme aasta tegutseb Linnateatris jälle lavastaja Priit Võigemast. Koos dramaturgi Laura Kalle ja näitlejatega arutades ning improviseerides on sündinud näitemäng “Suur veeuputus”.
Ka selle puhul on tegijad saanud tõuke millestki inimkonna jaoks igipõlisest – vajadusest omada kodu, kus tunda end mugavalt ja turvaliselt, ehk isegi niivõrd mõnusalt, et ei tahaks sealt võõrastele maadele rännatagi, nagu mõtlesid pronksiaegsed kreetalased, kellel olid juba 3500 aastat tagasi olemas muu hulgas kraanivesi ja tualett. Oma juhtmõtteks on lavastaja selle töö puhul öelnud: “Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi.” Lavastuse kunstnik on Kairi Mändla, laval on Jan Ehrenberg, Indrek Ojari, Maiken Pius, Märt Pius, Priit Pius, Andes Raag ja Elisabet Reinsalu.
Seitsmemagajapäev
Ühe suuremahulise suvelavastuse asemel pakub Linnateater seekord kahte väiksemat. Riina Roose on koos näitlejatega süvenenud unelaulude maagilisse maailma ja toob Arvo Pärdi Keskuses välja lavastuse “Seitsmemagajapäev”.
Hällilaulud on üks ürgsemaid rahvaluule vorme, mis ühendab meid kaugete esivanematega. Lisaks neile kuuleb “Seitsmemagajapäevas” ka teisi õhtu, öö või videvikuga seotud laule. Sarnaselt Roose omaaegsete lavastustega “Eesti teatri laulud” ja “Eesti filmi laulud” on lavastusse muusika kõrval põimitud tarkuseteri ja huvitavaid fakte une teemal. Üheks inspiratsiooniallikaks on tegijatele olnud Laulasmaa mändide all asuv Arvo Pärdi Keskus ise koos sealse suurepärase akustikaga. Kunstnikutöö teeb Anu Konze, esitavad Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Hele Kõrve, Maiken Pius, Liis Remmel, Sandra Uusberg ja Kaspar Velberg.
Sünnipäevapidu
Linnakärast eemal toimub ka teine suvelavastus. Saku vallas Rehe Küünis esietendub Alo Kõrve käe all Harold Pinteri tume komöödia “Sünnipäevapidu”.
Pinteri absurdivarjundiga näidendi tegevus toimub kehvakeses mereäärses pansionis, kus on üksainuke alaline elanik, noor klaverimängija. Ootamatult saabuvad sinna öömajale aga kaks kahtlast võõrast. Olustikulist 1950. aastate briti ajastudraamat Kõrve lavastusest kindlasti oodata ei maksa, lavastaja nägemus käib pigem ühte jalga Pinteri kummastava nihestatud mõttejooksuga.
Lavaruumi loob Rehe Küüni Martin Mikson, mängivad Simo Andre Kadastu, Külli Teetamm, Argo Aadli, Maris Nõlvak, Tõnn Lamp ja Mart Toome.
