ROOSTEKARVA FOORUM: Umbes-täpselt 24 aastat tagasi tutvustas VAT Teater maarjamaalastele foorumteatrit. Üle pika aja tehakse valmis üks päris õige foorumetendus, alapealkirjaga “Vaheaasta”, kus mängivad professionaalsed näitlejad ja mille on teksti valanud professionaalne kirjutaja, Jürgen Rooste. VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder saatis Roostele paar kontrollküsimust, Rooste vastas heldelt.

Foorumteater on brasiilia teatriuuendaja Augusto Boali loodud kaasav teatrimeetod, mis loob ideaalse pinnase sotsiaalselt tundlike teemade ühiseks käsitlemiseks. VAT on aastate jooksul rakendanud foorumit kõikvõimalikesse rollidesse (kogukonnaprojektidest töötubadeni).

Seeder: Vaheaasta teema jõudis meieni sinult ja sinuni jälle omakorda kooliõpilastelt. Mis võtmes noored vaheaastast rääkisid?

Rooste: Tegin küsitluse kümnendikega, lugesime neid VAT-is kambaga koos, ja väga selgelt tuli välja, et paljud noored tunnevad, et nad alluvad oma otsustamises-tegutsemises välisele survele: vanemate survele, sõprade survele, kooli survele… ja tunnevad end selles protsessis justkui kitsikuses või tupikseisus olevat, et nad ei tea, kas nad teevad või õpivad päris seda, selle jaoks, mis nad elult saada tahavad. Et puudu on oma ruumist. Aare Toikka ja Margo Teder pakkusid selle pääle välja mõtte vaheaastast kui konfliktist.

Mu enda tütar võttis näiteks oma aja pääle keskkooli, aga meil ei olnud selle üle küll mingit vastandust või tüli… mingi mure vast siiski, see mure kindlasti, et õppimine on ju harjumuslik tegevus, et kui sul see harjumus ära kaob – töötada süstemaatiliselt materjalidega – ja lüngad jäävad sisse, siis on palju-palju raskem. Eks see on tavaliselt koolis ka nii: kui mõnel lapsel jääb eluraskuste või vaimse tervise tõttu mõni kuu, vahel mõni nädalgi või mõni tähtis kontrolltöö vahele, siis tekib hirm, mahajäämine, nihe muu maailmaga.

Me riik ja süsteem on rohkem pressinud ka sinna poole – Eesti ei ole sugugi kõige hullem, aga ei saa öelda, et siin alati individuaalsusega arvestataks. Mõtle kasvõi maakoolidele: kõik justkui tõestaks seda, et parimad on väiksed klassid, mõniteist inimest, siis saab igaüks tõesti tähelepanu ning on võimalik asju läbi arutada ka individuaalselt. Aga suur säästuprojekt nimega Eesti on eelistanud minna suurte koolide ja klasside teed…

Ühesõnaga: üllatas, kui palju tunnevad noored koolis praegu stressi, kui suur surve neil tegelikult on, kui palju on vastutust, kohustusi ja hirme… See iseendaga-olemise vajadus, enese tundma õppimise vajadus tõusis esile nende vastustest küll.

Seeder: Mis suhe on sul endal vaheaastaga? On sul õnnestunud seda endale lubada?

Rooste: Kooli ajal kindlasti mitte. Teine aeg oli, ega mul seda mõtet ka polnud, pigem oli hirm, et kas ma ülikooli üldse sisse saan. Mul oli lõputunnistusel üks neli, joonestamine, aga ikka kartsin sissepääsemise pärast… Ja minu vanematega poleks vist siukest vaheaastajuttu olnud tollal küll mõtet rääkima hakatagi. Aga edasises elus olen püüdnud võtta küll. Olen mõnedki korrad elus püüdnud vabakutseline olla. Sain vahepääl isegi kirjanikupalga pääle, aga see muidugi ei muutnud olukorda kummalisel kombel, sest ikka pidin tööd tegema.

Aga väljaspool seda: ma usun päriselt, et kunstniku-kirjaniku-teatriinimese töö peaks olemagi ikka see töö, mis ta teeb. Et luuletaja peaks saama olla luuletaja ja ellu ka jääma kuidagi. Paaril korral elus n-ö vaheaastat võttes olen avastanud, et palju rohkem peab töötama, tellimustööd tegema, kui oled vabakutseline. Näiteks täiesti mõttetu on olla vabakutseline ajakirjanik, sa võid vehkida kui palju tahes lugusid teha, aga nood honorarid ei anna elamisväärset summat kokku.

Kunstnik peaks oma tööd tegema, kunsti. Kirjandust. Ja mitte põletama end läbi ja pumpama tühjaks kõige muuga. Mulle koolis meeldib, eks, poole kohaga ka veel – lisaks, Tabasalu kool on võib-olla üks ägedama vaba vaimuga koole praegu, kus peaks olema hea õppida ja õpetada. Aga siiski on mul tunne, et liiga palju on korraga asju, et ma pole 100% kohal või kodus… olen kõike poolikult kuidagi inimesena… Mõneks ajaks tahaks tollest pildist isegi välja astuda ja aru saada, kes ma olen.

Seeder: Räägitakse pidevast elu kiirenemisest (noored ei jõua ainsat mõtetki lõpuni mõelda – ja juba on keskeakriisis). Kas kiirenemine toimub päriselt? Või on see seotud ikkagi aja tajumise muutumisega?

Rooste: Me ei tea veel lõpuni, mis see muutus, mis vähemasti Läänes on juba väga viimases faasis, endaga kaasa toob. Me oleme täielikult muutnud oma harjumusi kommunikatsiooni ja teadmiste talletamise osas, suurem jagu meist, tarbimise osas… Kõik on korraga kohal! See kiirenemine võib olla virtuaalne, kuid üleüldse juhtub meiega palju rohkem, sest me oleme pea igal hetkel tabatavad, meiega saab kokku leppida asju, kalendrid täituvad kuradi enese käekirjaga. Selge on see, et see muutus on juba toimunud.

Muidugi, kolm suurt kriisi korraga: esmalt katk, siis sõda ja samal ajal paralleelselt kliimakriis, lisaks info- ja kultuurisõjad. Pärissõda lükkas kliimaküsimustele reaalsete lahenduste leidmise tundmatusse-teadmatusse edasi ja desinformatsioonikampaaniad lõhestavad kõiki ühiskondi, eriti vaba sõna ja avatud meediaga ühiskondades. Võib juhtuda, et meie elulaad ja harjumused saavad tõsise põntsu, et igapäevane internet ja alati voolav vesi ja soe tuba ja kättesaadav, kuigi kallivõitu toit ei ole mõne aja pärast nii iseenesestmõistetavad. Eksistentsiaalsed küsimused ja rõhuasetused võivad muutuda, siis muutub ka aja ja kiiruse definitsioon.

Ent väga paljud inimesed on küll mingis ajamullis või kiirusehädas. Ja see on vähemasti tunnetuslikult väga reaalne küsimus, sest tingib vastupidist: stress ja väsimus ja deprekas võtavad lõpuks pikali ja teevad võimetuks. Tean seda omast käest. Ühel hetkel sõidab juhe kokku, või katus või misse ongi, mis kokku sõidab? Ja siis on väga raske saada reale tagasi omadega.

Seeder: Mõnes riigis on vaheaasta üsna normaliseeritud – või lausa toetatud. Kas vaheaasta peaks olema osa Eesti hariduspoliitikast? Mida see muudaks või parandaks?

Rooste: Näiteks Soomes oodatakse õpetajatelt, et nad mõne aasta tagant võtaks vaheaasta – mis on ka kinni makstud – enesetäiendamiseks, millegi juurde õppimiseks, rändamiseks jne. Vaheaasta – kui see tähendab näiteks teises haridussüsteemis või teistsuguses elulaadis osalemist, võiks olla kõigile imeline. Mul on tunne, et igasuguse reaalsustaju kaotanud poliitikud vajaksid praegu kõik vaheaastat. See kamp on ikka üsna nõdraks jäänud, reaalse elu puudutuseta. Ühed kardavad homosid nagu ööd, teised ei mõista, miks inimesed tunnevad, et nende elus ei ole enam ruumi kärpekääridele ja ökomaksudele. Mingi veider ülbus ja pimedus laias plaanis.

Mis noortesse puutub, siis neile peaks päriselt ikka individuaalseid valikuid ja võimalusi pakkuma. Kuigi hariduse osas olen ma küll pisut konservatiiv: kurb, kui inimesed tulevad koolist välja baasteadmisteta. Muidugi, see natuke läeb kokku tollega, mis ma ennist ütlin me teadmiste paigutamise uute viiside kohta – me veel ei tea, kuidas see inimkultuuri muudab. Võiks ju mõelda nii: väga palju me aju ruumist vabaneb ja me saame seda kasutada olulise info talletamiseks. Kui aga aju noid talletavaid osiseid õiges vanuses ei käivita, siis need ei pruugigi olla võimelised infot ladustama enam. Ja siis oled äkki täiskasvanud inimene ja avastad, et kõike on palju raskem õppida, kõike, mida nüüd tahaks ju osata… Ses mõttes, baasharidus peaks ikkagi olema korralik, kaasa arvatud need teadmised, mis pähe ladustatud.

Seeder: Mis on motivatsioon ja kust seda leida? Kuidas sa oled ise motivatsiooniaugust välja roninud?

Rooste: See võitlus kestab, sügavalt kestab. Motivatsiooniks võiks ju piisata sellest, et elu kui selline on põnev, kõik aspektid peaaegu. Maailma ilust peaks piisama, et olla motiveeritud. Aga alati ei piisa. See on vist siis, kui kaotad usu endasse või enda ilusse ja häädusse. Siis peegeldub ka maailm koledaks ja halliks.

Tahaks ju öelda, et motivatsiooniaugust välja ronimiseks kõige parem viis on tegutsema hakkamine. Aga see pole alati sugugi nii kerge, vahel on selleks vaja tuge. Abi. Mõnikord on nii, et endal on tunne, et teed viimase vinna pääl kuidagi asjad ära ja siis kõik vaatavad, et oi, kui äge ta on, kui palju ta jaksab ja oskab ja suudab, aga endal on tunne nagu petisel ja kaabakal, sest vaevu jaksad midagi teha ja iga samm on võitlus ning miski ei õnnestu nii, nagu tahaks.

Siis tulevad need kunstlikud paradiisid. Päris palju noori mainis küsimustikus ka lohutuse otsimist ainetest, enamasti, et nad on seda mõne sõbra – võib-olla ka vanemate juures märganud. Vähem oli neid, kes ise tunnistasid, et midagi pruugivad. Ma paneksin siin alkoholi ja ained kõik ikkagi ühte patta, ei tohiks olla kahepalgeline. Eestis on alkoholism nagu rahvushaigus, rahvusloom. Poliitiliselt väga ebapopulaarne teema. Sõltuvushäiret esineb nii palju, et me sellest peaaegu enam ei kõnelegi, kui just mõni teletöötaja või poliitik täispäi autorooli ei istu.

Motivatsiooniaugust välja tulemiseks tuleb ehitada uus struktuur, vundament, mis selle allaandmiseaugu täidab. See on tohutu töö. Ma olen paaril korral elus sellega hakkama saanud. Armastatute tugi aitab, teatud tervislik enesenuhtlemine – näiteks järjepidev trenn. Liiga palju tööd ja ettevõtmisi aitab väga lühikest aega, see on tegelikult ohtlik töö, alguses on tunne, et kui on nii palju asju teha, siis ma teen lihtsalt kogu aeg ja ei ole aega kurvastada või mõelda, et ma nüüd ei suuda. Kuni oled lõpuks läbi põlenud. Põlenud asju parandada on aga keeruline.

Kõige kindlam on ikkagi töö iseendaga ja abi otsimine, et kui sa ei ütle inimestele, et muga on asjad natuke katki, siis keegi seda ka ei näe, aga tuleb vist ka õigetele inimestele öelda, et mis sa sellisega ikka räägid, kes ütleb, et depressioon või sõltuvushäire pole mingi haigus ja võta end lihtsalt kokku!

Hää, kui on kellegagi regulaarselt rääkida. Hää, kui on lähedane, armastatu, kes mõistab ja jaksab olla… Teisest küljest, ma olen ise tundnud läbipõlemisega võideldes, et… ikkagi ei tohi oma muret ja vaeva teise kaela riputada… tõmbad ta endaga vee alla. Parem on mitte olla risuks kaelas inimestel. Ses mõttes ongi hää, kui meil on professionaalseid vetelpäästjaid ka olemas. Mul on tunne, et noortenõustajaid ja -psühholooge on ikka liiga vähe. Väga häid on vähe, ja sageli on pea võimatu nende juurde saada ja hind on nii soolane, et igaüks ei saagi seda endale või oma perele, lapsele lubada.

Jälk oli see, kui üldse diskuteeriti selle üle, kas tohib teismelisi vanema loata lubada psühholoogi või psühhiaatri juurde – kuigi väga tihti need probleemid võivad olla just koduse päritoluga. Meil on koolis väga toredad nõustajad noortele, aga olen teadlik, et igal pool see asi nii hästi ei ole. Lisaks see enese kokkuvõtmise vaev: eestlane enne sureb, kui end arstile kätte annab. Seda nalja räägitakse esmalt keskealiste meeste kohta. Aga noortel on ka põrguraske…

Seeder: NEET-noored (not in education, employment or training), Eestis on neid vanuses 15–29 kuskil 11% tervikust. Kas see on probleem? Vajavad need noored hinged päästmist?

Rooste: Mõtlin just, et kas nende hulka loetakse ka need, kes on vangis? Käisime just Doris Karevaga vanglas kirjandusest rääkimas ja sääl oli terveid, tugevaid, selge silmavaatega, aruka jutuga noori inimesi selgelt märgata… kui need on mingid narkokuriteod, siis… miks nad peavad sääl istuma?

Eesti puhul on see asi, et me ei räägi tagavarapingist, vaid enamasti seisab meeskonnal nurgas hääl juhul üks taburet. Iga inimene on meil loetud, see tähendab peaks olema. Pigem arvestada individuaalse õppega, pigem pidada üleval väikseid koole ja klasse, kus inimesed saavad tähelepanu, pigem tegelda eripedagoogika ja erikoolidega, pigem teha probleemidega laste pärast see ekstrapingutus ühiskonnas. Olgu see päälegi natuke kallim ja keerulisem. Me ei saa oletada, et väga suur osa noist 11%-st on kunstnikud-kirjanikud-muusikud, eks, aga kui on, siis nad tegelikult ju teevad oma asja…

Statistika ei pruugi lõpuni näidata reaalset olukorda, aga kümnendikku omadest pole meil küll võimalik maha jätta. See võiks olla poliitikute vaheaasta: tegeleda selliste noorte aitamisega.

Seeder: Kuidas üht foorum-stseeni kirjutada? Mida peab silmas pidama?

Rooste: Ma alles õpin seda. Esimest korda teen! Ja nagu selgub: väga-väga palju peab silmas pidama. Keelekulgu ja kirjanduslikku naudingut, mis on tavaliselt mu motivaatorid, kõige vähem. Olulised on sõlmitused, et neist oleks võimalik teistmoodi edasi minna, et sa näeks ise juba lugu luues, et on kohad, kus tegelastel on võimalik valida teistsugused väljendus- või käitumisviisid. Ja et poleks liiga lihtsalt, justkui ettekirjutatud lahendusi, noh, et pead vaatajaid lolliks, see labürint peab olema küll puhastatud, see tähendab teadlik labürint, aga mitte sugugi kergesti lahendatav.

Mu jaoks on see igatahes olnud uus kogemus ja õppetund, ja on veel ikka edasi. Säärane osalusteater, kus publikul ühel hetkel on võimalik lugu tagasi kerida ja otsida lahendusi, teid, kuidas saanuks kõike muuta, see on hoopis teine asi kui lihtsalt kunstilise elamuse loomine. Pigem on see ikka mingit liiki psühholoogiline töötuba, selle ettevalmistamine kirjanduslikul kujul. Ja sellist kogemust mul elus varem pole otseselt olnud. Foorumteatrit ette valmistades – sest sünnib see ju kohapääl, etendusel – tuleb arvestada hoopis muuga, kui lihtsalt n-ö suure kunsti puhul.

VAT Teatri lavastus: FOORUMETENDUS: VAHEAASTA

Autor: Jürgen Rooste

Lavastuskontseptsiooni loojad: Margo Teder, Aare Toikka, Piret Soosaar-Maiberg, Karolin Jürise

Kunstnik: Joel Väli

Jokker: Piret Soosaar-Maiberg

Laval: Karolin Jürise, Elina Reinold, Margo Teder, Miika Pihlak, Tanel Saar, Ago Soots

Sihtgrupp: gümnaasiuminoored – ja tegelikult kõik, kes on mõelnud vaheaasta võtmisest

Esietendus: 17. mail 2023 Sakala 3 teatrimajas

Foto_Autor Rasmus Järvesaar