KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Seltsimeestes pettunud saksa sots prof. dr. Ulrike Birkenbach ütleb, et eelmise aasta lõpul ametisse asunud uuel valitsusel sisseelamisaega pole.
Selleks ajaks, kui see artikkel lugejateni jõuab, on liitvabariigi 25. valitsus ehk Scholzi kabinet ehk Valgusfoorikoalitsioon olnud veidi üle kuu aja ametis. Esimesed sammud on astutud, võib-olla ämbrisse, võib-olla mitte, ning tasapisi peaks hakkama tekkima arusaam mitte ainult valitsuse lubadustest ja ideaalidest, vaid ka tegelikkusest. Sest aega valitsusel ei ole. Sajast päevast pole juttugi. Tegu on, kui veidi dramaatiliselt väljenduda, erakorralise seisundiga – COVID-i pandeemia ei ole kuskile kadunud, lisaks on aeg välispoliitiliselt ebamugav. Ootused Scholzile – aga muidugi ka majandus- ja kliimakaitseministrile ja asekantslerile, Roheliste ühele juhile Robert Habeckile ning liberaaldemokraatide esimehest rahandusminister Christian Lindnerile – on kõrged ja kannatamatud. Kas ka realistlikud?
See on küsimus, mille vastus sõltub vastajast. Päeval pärast uue kabineti ametisse asumist, 9. detsembril, kiitis vasakpoolsem osa liitvabariigi ajakirjandusest uue valitsuse jõulist kliimakeskset programmi, samas kui parempoolsemad väljaanded eesotsas Frankfurter Allgemeine Zeitungiga rääkisid selge välispoliitika vajadusest.
**
Samal ajal oldi teistes Euroopa pealinnades üsna ootusärevad. Nii väärib märkimist, et kuigi värske välisminister Annalena Baerbock tegi oma esimese välisvisiidi Pariisi, kukkus see välja pisut kummaliselt – varem oli Baerbock jõudnud öelda, et tahaks esimesena käia ära Brüsselis, kuid jõudnud seejärel ümber mõelda ja minna siiski Pariisi. Kuigi Baerbock rõhutas söögi alla ja söögi peale, et suhted Prantsusmaaga on üliolulised, ei ole see suhe enam selline nagu kunagi… Võiks isegi öelda, et suhe on võtnud veidrad vormid. Nii räägib Scholzi valitsus rohepöördest ja taastuvenergiast, samal ajal panustab Prantsusmaa tuumaenergiale, nimetades seda, justkui sakslaste ärritamiseks, roheenergiaks, ning müüb nii toodetud elektrit liitvabariigi suurettevõtetele. Ehk siis: retoorikad põrkuvad, tegelikkuses toimub midagi muud…
Sama kehtib ilmselt ka finantsküsimustes, mis paneb meie riigi partnerid Euroopa Liidus kukalt kratsima. On ju ebaselge, kas uus valitsus tahab hoida eelarve tasakaalus või mitte ning mitte keegi ei tea, kuidas otsus ühes või teises suunas mõjutab eurotsooni. Siin on liberaaldemokraadist värske rahandusminister kinnitanud, et tema ja ta partei seisavad konservatiivse fiskaalpoliitika eest, samas kui äsja ametist lahkunud Angela Merkeli viimases valitsuses rahandusministri ametit pidanud kantsler Scholz on andnud segasemaid signaale. Paraku pean siin tegema poliitikavaatlejale ebatüüpilise käigu ja lihtsalt tunnistama: eks aeg annab arutust.
**
Põhjus selliseks pettumust valmistavaks tõdemuseks on lihtne: me kõik nägime, mis juhtus 2019. aasta 1. detsembril. Mäletatavasti kuulutas siis ametisse asunud Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen oma troonikõnes, et tema komisjon viib ellu tõelise kliimapöörde. Napilt kaks kuud hiljem algas COVID-i kriis… See kriis jätkub. See ei ole saladus ega üllatus ei Olaf Scholzile ega ühelegi teisele liitvabariigi kabineti ministrile. Juba Scholzi ametisseasumise teisel päeval pidi vastne liidukantsler kohe kohtuma liidumaade peaministritega, et arutada just COVID-i kriisi seisu riigis. See teema jääb valitsusele keskseks veel pikaks ajaks.
Arvata, et riiki pantvangis hoidva pandeemia kõrvalt on võimalik teostada uljaid kliimaneutraalsuse projekte või kehtestada totaalne sooline võrdõiguslikkus saksa keeles, nagu on lubanud jõuliselt ellu viia Roheliste ridadesse kuuluv pereminister Anne Spiegel, tuletab mulle meelde mu enda noorust ja kummastusega pean tunnistama, et need utoopiad, mida arutasime noorsotsidega 70-ndatel, tunduvad praegu hämmastavalt realistlikena…
**
Teine keeruline teema on välispoliitika. Proua Merkeli IV kabinetis oli välisministri portfell sots Heiko Maasi käes ning tema oli oma väljendustes leebe – kui väljenduda sõbralikult – või mittemidagiütlev, kui väljenduda kriitiliselt. Nüüd on välisministriks Baerbock, kes kuulub liitvabariigi kõige Putini-vaenulikumasse parteisse. Ehk vaid kristlike demokraatide parem tiib lubab endale veel käremeelsemat hoiakut Venemaa presidendi suhtes.
Juba oma esimesel välisvisiidil Pariisi tõotas Baerbock Venemaale jõulist ja otsustavat vastust, kui viimane peaks astuma agressiivseid samme Ukraina suunal. Pole selge, millised need sammud on, kuid nende seas ei saa välistada otsust loobuda Nord Stream 2 kasutamisest – on ju see gaasijuhe olnud pinnuks silmas mitte ainult Baerbocki enda parteile, vaid kõigile Läänemere-äärsetele Euroopa Liidu liikmesriikidele peale Saksamaa.
**
Loomulikult on välispoliitiline sasipundar ning COVID-i kriis vaid kaks teemat pikast loetelust, mille kõigega on värske valitsus asunud tegelema. Kuid need on kõnekad valdkonnad, sest nad mõjutavad mitte ainult liitvabariiki, vaid ka kõiki partnerriike Euroopa Liidus. Sellest, kui hästi või halvasti saab vastne valitsus hakkama COVID-i kriisiga sõltub lõpuks riigi majanduslik edu ning see, kui sihikindlat ning nii iseendale, partneritele kui ka meiega probleemsetes suhetes olevatele riikidele arusaadavat välispoliitikat aetakse, näitab ära uue valitsuse usaldusväärsuse maailmapoliitilisel areenil. Ootused pole mitte ainult suured, vaid neid tuleb paraku täitma hakata nüüd ja kohe.
Lääne-Saksamaal Offenbachis elav Ulrike Birkenbach (s 1955) on Frankfurdi Goethe ülikooli emeriitprofessor ja vabakutseline ajakirjanik.
