KUIDAS ELURUUMI KIRJELDADA: Kas kodu peab olema tingimata moodne ning mööbel ja asjad vahetuma samasuguse peadpööritava kiirusega nagu värvid kiirmoeketi riidestangedel, küsib Triin Ojari. Arhitektuurimuuseumi näitus „Kohaliku aja järgi. Sajand Eesti linnakodu“ vaatab, kuidas avalikkus ideaalset kodu eri aegadel on kujutanud.
Kas kodu on soliidne tükk omandatud kinnisvara või sobib tänapäevase nomaadliku elulaadiga pigem ajutine rendipind, tuba korterkommuunis või lihtsalt koht, kuhu seljakott maha toetada? Kui keskmine ameeriklane kolivat iga viie aasta järel, siis eestlased on koha- ja omandilembesemad, ehkki 21. sajand on siingi kaasa toonud omad muutused. Elamispinna valik ning kõikvõimalikud paindlikud tööaja ja -koha vormid pole kunagi olnud nii rikkalikud kui praegu, individualistlik ning kõikesööv aeg peegeldub ka kodude eripalgelisuses – ilmselt on seegi pilt kirjum kui kunagi varem, nii et ühtsetest kujunduslikest käsulaudadest, nagu need veel 1960.–1970. aastatel kehtisid, pole tänapäeval mõtet rääkida. Kodus kui isiklikus ruumis on läbi sajandi ristunud tarbimiskultuur, eluasemepoliitika, sotsiaalne võrdsus ning soorollide jaotus ehk teisisõnu on koduruum alati olnud osa avalikust sfäärist. Arhitektuurimuuseumi näitus „Kohaliku aja järgi. Sajand Eesti linnakodu“ vaatabki, kuidas avalikkus ideaalset kodu eri aegadel on kujutanud, kuidas argikeskkonnas – sealhulgas ka moes või graafilises disainis – kajastuvad moed ja stiilid ning lõpuks sedagi, milline visuaalne ja esemeline arhiiv meil kodudest erinevates muuseumikogudes on talletatud. Lühidalt: mis on jäänud kodust ajalukku?
Sakste abil Eesti kodu uueks loomas
Võrreldes arhitektuuriga on interjööriajalugu visuaalse ja materiaalse info mõttes palju kehvemas seisus – ruumikujundus on kiirelt kaduv kunst ning eriti argikeskkondi on läbi aja jäädvustatud juhuslikult. Nii pole ime, et näiteks eestiaegsest kodust võib meil olla üsna idealiseeritud pilt: ikka need avarad kesklinna kivimajade korterid sisustatud sügavate diivanite-tugitoolide, ümaravormiliste magamistoakomplektide ja toekate puhvetitega, täienduseks rohkelt toalilli ja vaipu tekitamas turvalise, veidi umbsegi tunde soliidsest ajatusest.
Vana hea Luther, ainus sõjaeelne mööbli masstootja (populaarset klapptooli võidi päevas valmistada 3000 tükki!) jõudis ilmselt enamikusse kodudesse ja Lutheri nn rahvamööblit on seetõttu ka tänaseni palju säilinud, kõik muu ajastuomane nagu ümarate käetugedega raadiotoolid, mererohust polstriga tigudiivanid, madalad puhvetid ja baarikapid, ümmargused kohvilauad olid enamasti unikaalesemed ja väikeste töökodade töö, mida uute aegade ning väikeste tüüpkorterite tulles kui massiivseid ja kohmakaid halastamatult ära visati.
Mööbel on eri aegadel tõepoolest olnud ideoloogia objektiks, progressi sümboliks, nii hurjutati sõjaeelses Eestis agaralt kommet kodu- ja mööblikujunduses lähtuda vanadest mõisaaegsetest eeskujudest ning Saksa kataloogidest, mille abil kuidagi uut rahvuslikku kodu üles ei ehitatavat. „Nii modernid, mõtlematuseni hüplevad, kui oleme riiete moodides, nii konservatiivsed oleme tubade sisustamise tendentsides. Daam vahib erksail silmil moelehe viimast karjet ja härra mõõdab pintsaku õlgasid uusimate retseptide kohaselt, kuid saades rikkalikuma võimaluse korteri sisustamiseks, hakkab käima mööda kolikambreid-antikvariaate, et otsida Louis’de stiile ja kõike muud, mis on vana ja kooskõlaline vanade kommetega ja elumugavusmõõtudega,“ kirjutas 1933. aastal Päevaleht.
Vabariik pani aluse eestlaste moodsale kodukultuurile, majandus ja poliitika muutusid, linn sai eestlastele ning täitus uue usina keskklassiga – ametnike, teenindajate ja töölistega, kelle jaoks viisaka elamispinna vajadus oli ühtlasi kultuuri küsimus. Selle uue linliku elamisviisi väljenduseks sai linnakorter, uus võrdsust taotlev ühiskond pidi kõigi jaoks alguse saama otstarbekalt kujundatud ning puhtast eluruumist. Ei saa salata, et vaatamata püüdlustele ei jõudnud kõik kaasaegne sugugi massidesse, kriitikute poolt halvustavalt saksalikuks suurustlemiseks tembeldatu vaatas vastu nii tislerite massitoodangus kui ka enamikus kodudes. Ometi saavutati tähtsaim – arusaam, et kodukultuur on ühiskondlikult oluline ja selle suunamine avalik asi.
Mööbel massidele
Kui enne sõda oli moodne kodu olnud rahvuslik projekt ning ruumikujundus jäi üldiselt konservatiivseks, siis nõukogude aeg tõi murrangu nii mööblitehnoloogias kui ka kodukujunduse ideoloogilises laetuses. Mööblitootmine koondus esmakordselt suurtesse vabrikutesse Tallinnas, Narvas, Võrus, Tartus ja Pärnus; tehti palju ja lihtsalt; tulid odavad saepuruplaat, poroloon ja plastmass ning mudelite valik uuenes nii aeglaselt, et populaarsemad mööblitükid jõudsid kõiki ära tüüdata. Kui elamuehituses võidutses alates 1950. aastate lõpust nn hruštšovka ehk üliväikeste korteritega viiekordne silikaatkivist või plokkidest madala viilkatusega elamu ning peagi asuti Mustamäele esimesi suurpaneelidest maju laduma, siis kaasaegne mööbel oligi sellisele eluasemele suunatud – kerged tikkjalgadel tugitoolid ja kohvilauad, diivanid, mida sai voodiks muuta ning lauad, mida kokku klapitada. Noor pere oli toonase ametliku propaganda üks põhilisi kujundeid, sümboliseerides kõige vana hülgamist, astumist uude tööstuslikku ajajärku, kus kodu oli vaid põgus peatuspaik väljaspool koduseinu organiseeritult veedetud ajas. Elamistesse tuli kokkupandav mööbel ning 1960. aastate lõpul alustas võidukäiku seinasuurune sektsioonkapp, mis vaatamata püsivale defitsiidile kujunes korraliku kodaniku kodu staatusesümboliks – praktiline mahuti ja edev eksponeerimisaltar ühekorraga.
Nõukogude süsteem kujundas meie kodud üsna ühetaoliseks ning tekitas inimestes loomuliku tarbimisiha millegi unikaalse ja välismaise järele. Kõik see sai kättesaadavaks alates 1990. aastatest, kui turg taastus ning tarbijad said hakata tegema omi valikuid – rahakoti, isikliku stiili, moe või millegi muu pinnalt. Enam ei räägita kõval häälel ka ainuõigest maitsest ega põlata ajaloolist mööblit. Vastupidi, taaskasutus tundub vahel olevat popim kui uue soetamine. Mööblikujundus on üha enam juba läbitud vormimängude uustõlgendus. Võimalik, et see sisendab turvalisust, sest elades küll ülitehnoloogilises keskkonnas, kus praktiliselt kõik elamise funktsioonid on arvutil kontrollitavad ning „tark maja“ nüüdisaegne mugavuslahendus, eelistame tehnika nähtamatuks jätta ning armastame privaatsfääris ikkagi ihusõbralikke materjale ja traditsioonilisi mööblivorme. Ei tasu vist karta, et kodud lähitulevikus kosmoselaeva või laborit meenutama hakkaks, küll aga muutub elukeskkonna tootmise viis. Maju juba robotite abil prinditakse ning su kodused seadmed teavad, mida sa sööd või kuidas magad.
Kohaliku aja järgi. Sajand Eesti linnakodu
Näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis kuni 7.10.2018
Kuraatorid: Mari Kurismaa, Triin Ojari
FOTO: Kokkupandav mööbel 1970. aastatest, kujundaja Udo Umberg. Foto ETDM
