LOOMADE ÄÄRES, PUU ALL: Juba vana filosoof räägib, et kõige targemaks saab inimene puu all lösutades ning mõtteid kogudes. Veel parem, kui puu ei asu mitte trammipeatuses, vaid kusagil muu eluslooduse sees, näiteks loomaaias. Juku-Kalle Raid kutsus puu alla Tallinna Loomaaia direktori Tiit Marani.
„Svaneetia loomavabadus!“ – nii harrastas hüüatada geograaf Hardo Aasmäe, kui nägi midagi imelikku, mis vajas pikemat analüüsi.
Kas loomaaed on imelik?
Kuidas see on muutunud tsirkusest ja totrast meelelahutusest hariduskeskuseks ning komplitseeritud tervikuks, teab muidugi loomaaia direktor Tiit Maran. Loomaaia territooriumil on platse küll, kuhu lonkida puu alla külitama ning mõelda erinevatele liikidele, inimliigile sealhulgas. Ja ka sellele, kas oleme oma maakera juba lootusetult ära ruunanud või on veel uute lolluste tegemiseks ruumi.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Tundub, et sina olid lapsena Astrid Lindgreni Pelle tüüpi tegelane, kes juba lapsepõlves armastas loomi, linde ja putukaid – mäletad, kuidas ta sai kirjeldamatult kurjaks, kui isa Melker tahtis kaikaga herilasepesa lömastada.
Tiit Maran (T.M): (Muheledes) Nojah, kui mu vanaema oli loodusmuuseumi direktor ja isa tegeles loodusfilmidega, siis mu väljavaated muutuda pankuriks olid talumatult tillukesed. Looduskeskkond on üsna hingelähedane olnud, aga keerulisem on lahtimõtestamine, et mis on keskkond, mis on loodus ja mis on inimese roll – see kõik tuleb inimese kasvamisega. Kindlasti näed poisikesena asju teistmoodi. Ja aeg oli ka teistmoodi. Ma ei paneks nõukogude ajale ainult negatiivset märki ja praegusele ainult positiivset – need olid lihtsalt väga erinevad.
Teatud veider iroonia on selles, et pisikese poisikesena, kui käisime isaga Peterburi loomaaias, ei meeldinud mulle sugugi, et loomad on puuris. Mul oli neist kohutavalt kahju! (Naerab) Ja nüüd – saatuse irooniana! – olen ise loomaaia direktor.
Eks see puuris pidamise teema on eetiliselt väga komplitseeritud. Et sellele õigustust leida, pead teadma, miks neid on vaja siin pidada. Ja teiseks peavad tingimused olema aktsepteeritavad – ütlen kohe, et Tallinna Loomaaias ei ole kaugeltki asjad korras. (Mõtleb) Tegelikult ei ole muidugi täielikult üheski loomaaias, aga meil on väga palju paremaks läinud.
J-K.R: Sinu n-ö loodusklassikutest perekond oleks võinud ju tekitada ka sellise mässumeele – et kui vanemad on sportlased, siis saab pojast punkar või vastupidi.
T.M: Ega ma ei ole kunagi mingi eriline revolutsionäär olnud. Filmi peale ma ei läinud, kuigi ülikooli algperioodil ei olnud kaugel see, et teeks kahekordse kõrghariduse – üks oleks bioloogia ja teine Moskvas kinematograafia. (Lõbustatult) Et siis kombineerituna tuleks imelaps, kes oskaks väga hästi teha loodusfilmi. Sellist suurt vastuhakku mul polnud, võibolla isa räägiks teist juttu, aga ma kahtlen selles.
J-K.R: Loomaaeda tulid sa tööle õige ammu, oma 35 aastat tagasi – 1983. Samas olid loomaaiad toona üle Nõukogude Liidu tihti sellised kohad, kuhu kogunesid n-ö äärekiht, hipid ja muu värvikirev inimollus.
T.M: Eks ta olnud samasugune koht jah nagu katlakütja amet, selline veidi nurgatagune koht, kus saad oma mõtet nihutada ja teha. Eks see aeg oligi selles mõttes tore, et hästi palju isepäiseid mõtlejaid leidus. Tänapäeval pannakse mõtlemine hästi kiiresti raamidesse ja isepäiseks mõtlejaks muutumine on ehk raskem kui vanasti. Seal oli see revolutsiooniline vastumeelsus, sa tahtsid vastu töötada.
J-K.R: Koristad elevandi puuri ja rüüpad õlut…
T.M: (Kindlal toonil) 1983 ja tänane ei ole võrreldavad. Selline klassikaline meelelahutusasutus, mida loomaaiad endast kujutasid, on või peaks olema möödanik. Loomaaed on looduskaitsekeskus.
Aga 1983 oli väga huvitav periood, siis me tulime siia, uuele territooriumile. Siis tuli siia uusi inimesi mühinal sisse. Kes siin kõik tegutsesid mõninga aja! Leidsid siit oma kasvamise ruumi ja ühel hetkel läksid. Aleks Lotman töötas siin kaljukitsetalitajana tükk aega. Proovis aru saada loomade käitumisest. Siis Mart Johanson on siin töötanud, Georg Ahel… Kõik olid otsimas midagi. (Kavalalt) Mõneti võiks seda aega isegi taga nutta, see oli ilus.
Ma ise olen väga ebatüüpiline loomaaiatöötaja. Oma hinges olen ma ikka rohkem selline looduskaitsja. Ma tunnen ennast paremini looduses ja kui on võimalik, siis kaon Tallinnast kohe Hiiumaale.
J-K.R: See paralleel katlakütjaga mulle väga meeldis. No eks ta ole tõene ka!
T.M: (Rõõmsalt) Sa pidid kuskil nurgas oma mõtteid arendama. Aga näiteks USAs on enamik talitajaid väga korraliku haridusega. Haridustase, mida siin vaja, on märkimisväärselt suur. Loomaaed on hästi komplitseeritud asutus, see on korraga ka loomafarm, ainult et oma 400–500 erineva liigiga. Teadusasutus, diplomaatiline asutus… Rahvusvaheline suhtlemine kogu aeg… Haridusasutus. Ja veidi ka meelelahutusasutus, ent mitte tavaline palagan. Majandusasutus, remonditöökoda. Kõik on üheskoos. Kahtlustan, et nii komplitseeritud struktuuri sa Tallinna linnas teist ei leia.
J-K.R: Vanasti oli loomaaed – eriti 19. sajandi lõpus – rohkem justkui tsirkusevärk. Tsirkustega käisidki kaasas loomaaiad, kus näidati „enneolematuid liike“. Kusagil 20. sajandi alguses avaldas Tallinna Teataja kuulutuse, milles oli kirjas, et koos tiigriga näidatakse ka neegreid ja nende eluviisi. See kõik toimus uuel turul, tänase teater Estonia taga.
T.M: (Muigab) See piir looma ja inimese vahel ongi väga huvitav ning filosoofiline küsimus; erinevatel aegadel väga erinev. Aafrikas karistati esimest korda bušmani mahalaskmise eest näiteks 1968. aastal. Austraalias kuulutati aborigeenid reaalselt inimesteks ehk seaduse subjektideks 1970ndatel. Loomi kaitsti siis juba ammu. See ununeb väga kiiresti ja polegi nii ammu. Ja siis tõmbad edasi piiri looma heaolu juurde – et kus see looma ja inimese vahe on. Minu enda veendumus on, et seda pole. Et see on sujuv üleminek.
J-K.R: Tänapäeval on loomaaed koht, kus saab või peaks ohustatud liike taastootma. (Imestunult) Oi mis haige sõna! Ja kui vähegi võimalik, neid oma loomulikku keskkonda tagasi laskma. Tallinna loomaaed on sel põllul korralik tegija.
T.M: (Enesekindlalt) Maailma tasemel oleme täitsa kõvad selles suhtes. (Nukralt) See loodusesse tagasi laskmine on muidugi kõikide loomaaedade suur unistus… Aga see võimalus jääb järjest hapramaks. Sest neid kohti, kuhu lasta, pole enam. Mulle meeldib väga Jon Coe ütlus, et me peame õppima maailma jagama. Mitte domineerima, vaid jagama teiste liikidega. See on mõnes mõttes eksistentsiaalne küsimus, muidu me tsivilisatsiooniga pikka aega ei püsi.
Kui globaalses mõttes vaadata, siis loomaaedades käib hinnanguliselt korra aastas – 2010 tehtud uuring – iga kümnes inimene maailmas. 700 miljonit inimest aastas. Mis tähendab, et loomaaedadel on potentsiaalselt suur juurdepääs inimeste mõtlemisse. Iseasi, kuidas me seda rakendada oskame.
J-K.R: Kunagi rääkis Turovski loomadest, kes on otsad andnud, kuna inimesed viskavad puuri igasugust jama ja loomad kipuvad selle nahka pistma. See on ehe näide rumalusest: silte ei loe ja võtavad looma ikkagi siiamaani nagu tsirkuseartisti.
T.M: (Mõtleb) Seda on praegu siiski vähem. (Meenutab) Aga kui jääkarumaa avati, siis ka seal visati jääkarule hamburgereid ja õunu, ent õnneks suhteliselt vähe. Inimesed on palju tsiviliseeritumad kui enne. Loomaaed on ju haridusasutus. See on põhiline funktsioon – kuidas kanda inimesteni olulisi sõnumeid. Seda ei suuda teha infopõhine haridus, seda saab teha ainult emotsioonide- ja tunnetuspõhiselt.
J-K.R: Kui me räägime liikidest, siis – ka inimene on üks liik, ei miskit muud. Ent praegu elame me suurel väljasuremise ajastul.
T.M: (Noogutab) Ma neid numbreid ei julge öelda, sest enamik neist on kohvipaksu pealt võetud. Aga aeg-ajalt ikka deklareeritakse, et nüüd on mõni liik lõplikult hävinud. Mõnikord, suhteliselt harva, leitakse kadunud liik uuesti üles. Ei saa olla üksikut isendit, peab olema populatsioon, et asi püsiks. (Näppu tõstes) Samal ajal tuleb uusi liike ka kogu aeg välja. Kui palju liike maailmas üldse on, sõltub muu hulgas ka sellest, mida liigiks pidada. Liigi kontseptsioone on maailmas 16. Liik mõistena on mõtlemise instrument, kuidas sa kategoriseerid seda, mis su ümber hingab. See on lõputu vaidlus. Mulle meeldib näiteks rääkida eluvormidest rohkem kui liikidest.
J-K.R: Kui ma mõtlen Gaia teooriale, mille järgi maakera on terviklik organism, siis mida sina arvad, kas maakera sülitab inimkonna kui viiruse ükspäev välja?
T.M: Jah ja ei, vastaksin selle peale. Mingi tõenäosus on loomulikult olemas, aga samas – mida rohkem ta on globaliseerunud, seda hapram ta on. Küsimus on selles, kui palju meil on praegu aega tsivilisatsiooni mõistlikus suunas muuta… Ma näen, et ta muutub, aga jube aeglaselt.
Inimkonna kultuurikiht on niivõrd paks, et me ei näe, kuidas me sõltume keskkonnast. See tajumine, et kõik on ühes suures tervikus seoses, tekib alles teatud küpsusastmes.
J-K.R: Kunagi tunti piibellikku uhkust mõtte üle, et saagu meid palju – enne kui hakati mõistma, et kusagil peab see piir ette tulema.
T.M: (Noogutab) Rooma klubi hakkas sellest rääkima, aga nende juttu naeruvääristati korralikult, sest põhivoolu arusaam käis teistmoodi. Ja usk demagoogiasse, et kõik läheb paremaks… Vahepeal läkski paremaks, ei saa öelda, et ei läinud. Aga piirid on ikka ees, jah. Kuskil tajub ikkagi ära, et mingid asjad on täitsa paigast ära. Kuskilt olen lugenud, et maakera on suuteline üleval pidama ilma fossiilkütuse ja muu selliseta umbes kahte miljardit inimest. Kas ta on tõene või ei ole, see kõik on hinnanguline.
J-K.R: Meid on kõvasti üle.
T.M: Ma usun küll, et meid on üle. Ent ma ei ole selles suhtes pessimist. Teistsugune elu on väärtuslik, pole vahet, kas sinu või mõni teine elu. Kõik on ühtemoodi, samasuguse väärtusega.
Aga me võime seda mängu mängida, et „kultuur ja loodus“. Loodus on ka üks mõtlemise instrument. Kui sa tood sisse põliskultuurid, siis põliskultuurid elasid oma kontekstis. Neil oli oma kultuur – kui vaadata looduskaitset. Ja milline suur roll on lääne looduskaitsel nende põliskultuuride hävitamisel! See on müstika. 55 miljonit põliskultuuri kandnud inimest on lihtsalt välja küüditatud kaitsealadelt. Et säilitada puhast loodust, viidi välja põliskultuuri esindajad, lõhuti ära nende kultuurikontekst, mis oli täielikult keskkonda säästev elamine.
J-K.R: Kas sinu hobi on põliskultuuridega tegelemine?
T.M: Olen sellega tegelenud viimased neli-viis aastat. Põhiliselt lugenud, käinud väga vähe. Mul ei ole seda finantsi ja ajavõimalust, ehkki tahaks küll väga.
J-K.R: Kuhu sa minna tahaksid?
T.M: Tahaks põhjakultuure minna vaatama, Indoneesiasse. Ja troopikakultuure. Ma ei oskagi sellele vastata. See on huvitav, kui sarnaselt põliskultuurid maailma tajuvad. Põliskultuuridega on see häda, et antropoloogid, kes lähevad neid uurima, uurivad juba rikutud kultuure ja saavad väga vale pildi sellest, mis seal kunagi on olnud. Enamikku kultuure saad vaadata ka kirjanduse põhjal. Need esimesed kirjeldused enne Kristust, need on kõige huvitavamad.
(Mõtleb pikalt) Kui ma midagi üldse kogun, siis arusaamisi – lugemise kaudu. Ma loen päris palju, isegi hästi palju. Alati on mul tahvel kaasas ja Amazon on mult päris palju raha saanud.
J-K.R: Mina ei viitsi näiteks tahvlit lugeda, mulle meeldib füüsiline raamat.
T.M: (Naerab) Mõlemal on omad plussid ja miinused. Ma olen kõikunud. Kui sa ringi reisid, siis ei võta ju kümmet või enamat raamatut kaasa. Aga teine asi on see, et raamat on reaalne, ta on päris asi. Teine asi on see, et kui sa loed inglise keeles ja sõna on tundmatu, siis vajutad peale ja ta hakkab tõlkima. (Naerab veel rohkem) Olen avastanud ennast idiootlikult päris raamatut lugedes sõna peale vajutamas ja ei tulegi tõlget. Õnneks mitte eriti palju.
J-K.R: Mida rohkem sa ühe asjaga tegeled, seda suuremat mõju ta avaldab. Aeglased teadmised on teinekord paremad kui kiired.
T.M: (Kõhklevalt) Lõppkokkuvõttes ma vist ikka eelistan päris raamatut, mõningaid sa ei saa enam, tiraažid on läbi. Ja siis sul ei olegi teist võimalust. Aga noh, muud kultuuri tarbin ka, ehkki mitte väga tihti. Muusikat, jah, kõige rohkem. Aga kui tuleb küsimus, et milline muusika, siis ma jälle ei oska vastata. Mulle meeldib palju ka pildistada, loodusfotot.
J-K.R: No see tuleb küll lapsepõlvest, kus nägid isa Reinu kaudu, et hetke saab püüda!
T.M: (Kehitab õlgu) Võibolla. Mis on põhiline, see õpetab sind nägema ilusaid, huvitavaid asju. Isegi kui sul kaamerat ei ole, tabab silm ära mingid huvitavad kompositsioonid. Mind nii palju ei vaimusta, et näe, sain põdra suurelt peale või kits on huvitavas poosis. Mind huvitab inimese nägemine. Kui võtame sellesama välu siin ja laseme kümme inimest välja ning igaüks pildistab midagi, siis kõik näevad seda välu täiesti erinevalt. Jube huvitav on vaadata, mida keegi näeb. Mida ta tajub.
J-K.R: See on õnneks tehtud ka küllaltki lihtsaks.
T.M: No fotoaparaat on mul olnud esimesest klassist alates. Smena 4. Ise ilmutasin ka, lapsepõlve põhilised lõhnad olid kinniti ja ilmuti lõhn. Ja solgutamine nende vedelikega.
J-K.R: Kas sa oled peale pildi veel millegagi kätt proovinud?
T.M: (Elavneb) Jaa, mulle meeldib tegelikult sõnadega mängida, seda küll! Aga ma olen väga aeglane kirjutaja. (Muigab) Isegi üsna düsgraafiline kirjutamises, kui pean kiiruga mingeid asju üles tähendama. Siin on kaks kanalit – kas sa kirjutad kiiresti mingi teksti, millel ei ole sügavamat tähendust, näiteks vajalikku bürokraatlikku teksti. Kirjutan siis paljude vigadega. Aga teine asi, kui proovid mingi tunnetuse sõnadesse panna, see on väga huvitav mäng. Sõna kõla hakkab mängima, see on muusika ja hästi põnev tegevus. Sõna on huvitav asi ja samas ka hirmuäratav.
J-K.R: (Ebakindlalt) Sõna on konkreetsem kui muusika – vist? Igal sõnal on kindel konkreetne tähendus…
T.M: Näiteks ida kultuurides ei ole märgid mitte need foneetilised tähed ja neist kokku pandavad sõnad, vaid sümbolid – see peaks tegelikult muutma mõtlemistüüpi. Me mõtleme sõnades sagedasti. Aga kui sul on hiina või jaapani kultuur, kus sõna on sümbol, siis mõtlemine peab olema teistsugune. Ma ei ole saanud kellegagi väga süvitsi neil teemadel arutada.
J-K.R: Tuleme korraks loomaaeda tagasi. Tallinna loomaaed on maailma mõistes igati edukas, siin viitsivad mingid elukad paljuneda, kes mujal ei viitsi.
T.M: (Huumoriga) Öeldakse, et loomaaedades on kaks suurt probleemi. Üks on see, et loomad ei paljune ja teine on see, et paljunevad. Mõlemad on probleemiks. Kui sa tahad populatsiooni üleval hoida, siis ta peab paljunema ja kui ta paljuneb, siis ühel hetkel on neid nii palju, et pole kuhugi panna. Võtame meie enda lumeleopardi: kui ma räägin Euroopa lumeleopardi paljundusprogrammi koordinaatoriga – meil on üle Euroopa paljundusprogrammid – siis ta ütleb, et meil ei ole vaja praegu järglasi, sest meil on juba üleproduktsioon. See on vastuoluline. Kui sa räägid loomaaiast, siis sul võib jääda mulje, et see on eraldiseisev asutus, aga tegelikult on see üks võrgustik. Tohutult tihedalt toimiv üle-euroopaline võrgustik.
Kuskil eelmise sajandi keskpaigani olid loomaaiad tüüpilised metsloomade tarbijad – kui elevant ära suri, siis võtsid ühendust loomade kaubitsejatega ja nad tõid sulle uue. Kui loomade tarbimine läks väga suureks, hakati seda reguleerima. Selleks oli Washingtoni konventsioon, millega muutus ohustatud liikidega kaubitsemine reguleerituks. Enamiku ohustatud liikide puhul töötavad loomaaedades väga täpsed raamistused, kuidas koordineeritakse. Näiteks jääkaru osas ei otsustanud meie, kuhu jääkaru läheb. Seda otsustas koordinaator. See ei ole meie pädevuses.
J-K.R: Hm. Samas, meie kõrval on Venemaa, kus keegi peab kodus tiigrit, vähe sellest, tavalisest Soovi-tüüpi lehest või netiküljelt võid rahumeeli endale lolli peaga tiigrikutsika kolmetoalisesse korterisse osta. Venemaal oli isegi üks sõge taat, Lev Lvovitš, kellele kingiti juubeliks lõvi, aga lõvi murdis mingil hetkel ta perekonna maha.
T.M: (Laiutab käsi) Sama on Mehhikos, Ameerika Ühendriikides… Eks neid juhtumeid on palju. Tallinnas oli 5–10 aastat tagasi juhtum, kui keegi tarkpea elas Koplis kahetoalises korteris täiskasvanud šimpansiga. Käisime vaatamas, päris hirmus oli, emane šimpans seelikus. See tuligi niimoodi välja, et kui ta käis elukaga jalutamas, hammustas loom ühel lapsel kõrva katki. Siis saime jaole, kus ta üldse on. Nendega on väga raske midagi ette võtta, sest psüühilises mõttes on sellised loomad invaliidid.
J-K.R: Mis sa arvad, kas sinu lapsed jäävad samale rajale, kus sina oled?
T.M: (Veendunult) Kindlasti mitte, nad on juba praegu teistel radadel. Üks on Postimehe ajakirjanik, teine tegeleb filmiga – aga mitte loodusfilmiga. Kõige jaburam asi on, kui vanemad ütlevad, et sul, näe, on siin rada ette antud. Vaata, et sa sammugi kõrvale ei astu. Sa võid lastele näidata uksi, avada neid, aga kas sisse minna või mitte, on nende teha.
J-K.R: (Täitsa lambist) Kuule, kas sa jõulude ajal „Visa hinge“ vaatad?
T.M: (Hakkab naerma) Tead, tegelikult pean tunnistama, et mingi naljaka traditsiooni tõttu jah. Vaatan. See on natuke nagu mingi perversne traditsioon, mis on kuskilt sisse jäänud. Ilmselt kunagi laste pärast. Pean tunnistama, et hästi tehtud action-film. Aga viimasel ajal liigun järjest rohkem doki peale. (Lõbustatult) Prantsuse filmigrupp tuli naaritsast filmi tegema ja lõpuks ei saanud ma aru, kas nad teevad seda minust või naaritsast. Nii et kus on doki ja mängufilmi vahe, kui sa mängid seda, kes sa oled… Siis ühel hetkel tekib tunne, et see dokfilm on sama palju mängufilm kui päris mängufilm.
J-K.R: (Samuti naerdes) Enamasti dokfilmid ongi.
T.M: Absoluutselt, sest kellelgi ei ole aega sind jälgida aasta otsa või enam. Ja isegi siis ei saa, paratamatult lööb mänguline pool kuskilt läbi. Ka loodusfilmides. Aga need on kuidagi liiga kommertslikuks läinud, näiteks see viimane „Blue Planet“ – ilus glamuur, liiga ilus. Loodus ei ole nii värviline, ta on lihtsam, ta ei ole nii reklaamvärvi kirev kui näidatakse.
J-K.R: Mis sa arvad, kui palju loomi Tallinna loomaaeda veel mahuks?
T.M: (Rõõmsalt) Mu tavaline vastus on, et me ei ole veel kollektsiooni planeerima hakanud. Aga kipun arvama, et tulevikus omame vähem liike, ent liigiline kollektsioon on mitmekesisem. Ja rohkem läbimõeldud, et miks meile üht või teist liiki tarvis on. Sõltuvalt sellest, kas ta on külastajale atraktiivne või on tal mingi teine roll, aga iga loom peab rääkima lugu.
J-K.R: Kui kaugel tiigrite ühiselamu on?
T.M: Tiigrite korter on nii kaugel, et mõni aeg tagasi sain disainikontseptsiooni kätte. Lihtsalt praegu on loomaaias nii palju protsesse, et ma ei julge eelprojekteerimist alustada. Sügisel alustame, et teada, kui palju see maksma läheb. Praegusel hinnangul kaks milli.
J-K.R: Kas sinu jaoks on mõned loomad ägedamad kui teised. Turovskil lähevad alati silmad punni, kui ta hakkab pajatama hüäänidest või tiigrist.
T.M: (Kõheldes) Eee… Ei ole. Vist. Iga loom peab rääkima lugu ja selle loo kaudu hakkame asju inimestele omakorda lahti seletama. Järgmisel aastal vaatame kogu kollektsiooni läbi, liik liigilt. Et mis ühe või teise liigi mõte siin Tallinnas on, miks me seda peame, mis ta tähendab meie missiooni ja eesmärkide osas ja selle põhjal otsustame, äkki meil on vaja midagi juurde võtta või välja vahetada. Üks väga põnev asi, mida tahaks saavutada, aga mis on uskumatult keeruline, on Aasia gepardi toomine. See on alamliik, mida on ainult Iraanis ning ääretult vähe järel. See on koht, mis väga vajab rahalist toetust liigi säilitamiseks. Ja teine asi, gepard sobib meie kliimasse, ta on selline hästi karvane.
Sebra võiks tulla kõne alla, aga siis mitte üks, vaid kari. Tallinna Loomaaed võiks olla nagu loodussaar urbanistlikus keskkonnas. Ja kuna meie territoorium on suur, siis võiks külastaja tulla siia niimoodi, et ta käib looduses ja ei pea olema ainult aedikute vahel. Ning need kohutavad asfaltteed peaks külastajate jaoks oma rolli kaotama.
