KÜLMA PÕLVE OTSAS: Tänaseks seljatavad populaarsed filmid Jakuutia kinodes Vene ja Hollywoodi tähtfilme. Ja pole ka ime. Jakuudi filmid on enamjaolt jakuudi keeles ning räägivad ka kohalikust eluolust. Aimar Ventsel kohtus Artur Veeberiga, kes Eestis kiiksuga asju toime paneb – sealhulgas ka Jakuudi filmide näitamised. Ning tegelikult ongi Jakuutia kino järjest enam tähelepanu all.
Eestis on kohal Jakuutia teater. Peamiselt küll lavastaja Sergei Potapovi isikus, kes teeb juba umbes kolmandat tükki vist. Aga Eestis on pidevalt kohal ka jakuudi kino. Viimasel Haapsalu õudusfilmide festivalil näidati filmi „Hara daj“ („Kuri hing“). Aga veel enne seda oli möödunud aasta novembris kinos Artis jakuudi filmide festival, kus näidati nelja filmi. Minifestival oli nii edukas, et tehti suisa lisaseansid.
*
Nagu jakuutidele tüüpiline, pannakse filmidesse ka parasjagu müstikat. Ma ei tea, kui suur on Jakuutia kogufilmitoodangus šamaanidest ja kurjadest vaimudest kõnelevate filmide osakaal, ent muljetavaldav on see kindlasti. Teine populaarne žanr on action-filmid. Nagu mulle jutustasid kohalikud filmiinimesed Jakuutias, hakkab kinotegemise laine vaikselt tagasi tõmbuma, ent buumi alguses tegi filme „igaüks, kes viitsis“. Jakuudi filmide üks omapära on ehedus, sest nad on tehtud väikese eelarvega ja seetõttu kohati koredad. Teine omapära on paras trash– ja kitšifaktor. Näiteks on Jakuutias populaarne žanr, kus külaelanikud teevad märulifilme enam-vähem mobiiltelefonide abil. Eestis on Jakuudi filmide näitaja enamasti Artur Veeber.
Aimar: Mis mulje sulle Jakuutia kinost on jäänud?
Artur: Pehmelt öeldes huvitav. Praegu domineerib Venemaal patriootlik või glamuurne kino ning art house’i stiilis filmid, mida tehakse Moskvas või Peterburis. Inimesed vaatavad Venemaal praegu seriaale ja mul on tunne, et tase on langenud. Kõik on tehtud ilusasti, hea kvaliteediga, sellega tegelevad kõvad tegijad, aga kultuuriministeeriumi kurss on selline, et kõik filmitegijad täidavad nende tellimust ja teenivad süsteemi – teevad filme patriotismist, kosmosest jne. Regioonides on teine situatsioon. Kõigil Vene Föderatsiooni subjektidel on oma kultuuriministeerium, neil on mõtet arendada ka oma kino. Eelarve on muidugi väike. Jakuutias alustati filmide tegemisega mõni aeg tagasi, tegid ka väljastpoolt tulijad, sest Jakuutias on ilusad maastikud. Probleem on see, et inimesed on õppinud filme tegema n-ö põlve otsas. Mul on aga selline tunne, et Jakuutia filmid on väga siirad. Aga natukene ka naiivsed. Need on väga lihtsad: nad jutustavad omi jutte ja suurtest probleemidest ei räägi. Need filmid on nagu… No sõidab inimene päev otsa tundras ja laulab oma laulu. Jakuutia filmidel on oma atmosfäär ja mulle see meeldib. Neil on nagu omaette missioon. Sõjafilme neil ju pole.
Aimar: No põnevikud on olemas küll…
Artur: Ma tean, aga see on täielik trash.
Aimar: Minu meelest ongi Jakuutia filmidel kõva trash-moment juures. Ma kunagi Saksamaal tegin oma instituudis jakuudi filmide õhtu ja üks kolleeg ütles selle peale, et need on nagu koduvideod.
Artur: No kõik mängivad natukene seda mängu, et see on Jakuutia kino. See on nagu mingi müüt, aga see töötab. Tänapäeval on Jakuutia kino rahvusvaheliselt omaette bränd. Maailma kinofestivalidel on jakuudi filmid väga tihti Arktika sektsioonides olemas. Ning inimestele meeldivad! Need on sellised vaiksed ja rahulikud. Jakuudi filmid võidavad festaritel ka auhindu. On selline film nagu „Tütar“, mis võitis Viiburis auhinna. See on teos, kus stoorit üldse pole. On õhk ja maa ning muud lugu polegi. Filmides on ka tugevalt šamanismi vaimu sees. Paistab nii, et filmide kaudu esitlevad jakuudid oma maad.
Aimar: Mu sõber on Jakutskis kõige suurema kino mänedžer ja tema rääkis, et jakuudi filmid seljatavad vaadatavuse mõttes kõik teised. Kas sulle on silma jäänud, et jakuudi filmides on alati mingi rituaalne element?
Artur: Ma juba ütlesin, et jakuudi filmid on mingit moodi Jakuutia kultuurisaadikud. Jakuudi kultuur on ka selline, et selle põhjal annab väga kergelt kirjutada õudusfilmi stsenaariumit. Esimene riik, kus leidis aset suur mikroeelarvega filmide buum, oli Usbekistan. Lõpuks juhtus nii, et Usbekistanis filmiti rohkem kui 250 filmi aastas. Vahepeal näitasid kõik kinod peale paari kino Taškendis vaid usbeki filme. Mis on ka loomulik, sest inimesed väikestes kohtades tahtsid vaadata oma asja! Mul paljud tuttavad tegid nii, et ostsid mingi India DVD ja tegid sama trash’i siis usbeki keelde ümber. Jakuutias on aga nii, et nad mõtlevad oma stoori välja ja neil on väga rikas folkloor, millest lähtuda. Mulle meeldib see, et jakuudid ei karda seda teha. Venemaal üldiselt ei juleta niimoodi filme teha. Jakuudid lihtsalt kirjutavad stsenaariume ja teevad siis filmi ära.
Aimar: Jakuudi filme vaadates on teinekord mulje, et seal maal on vaid jakuudikeelne keskkond. Enamikus filmides pole ei vene keelt ega venelasi.
Artur: Ongi nii, nad võtavad oma kino nagu iseseisvat elementi. Meil on oma kino ja me teeme seda jakuudi keeles. See on puhas regionaalne filmitegemine. Ja välismaa levitajatele meeldibki, et filmid on jakuudi keeles. Sellistel filmidel on rohkem šanssi pääseda festivalidele kui venekeelsetel filmidel.
Aimar: Aga Venemaal jakuudi kino ei näidata.
Artur: Venemaal on levipoliitika väga karm. 20 000 dollari nimel levitajad üldse ei liiguta, see on Venemaal väike raha. Meil siin on 20 000 dollarit suur raha.
Aimar: Milline mulje sulle jäänud on, kas jakuudid oskavad asju ajada?
Artur: Ei oska. Nad ei oska promo teha. Jakuutias on üks inimene, Sardaana Savvina, kes seda asja üksi ajab. Probleem on selles, et promo maksab, ent Sardaana teeb seda palju entusiasmist. Mul on selline tunne, et Jakuutial puutub oma strateegia. Kõik teevad filme ja ajavad omi asju ise. Näiteks meie jakuudi kino päevadel oli nii, et meil oli neli filmi ja me pidime kõigiga eraldi kokku leppima. Sealne kultuuriministeerium ütles, et neil pole seal filmiga tegelevat osakonda ja ajagu me oma asju, kuidas tahame. Eelarve, mis läheb filmi tootmisele ja reklaamile, on väike ja ametnikud pole huvitatud.
Aimar: Jakuudi filme on väga raske leida, netis uusi filme enamasti pole. Kust sina filme leidsid?
Artur: Sardaanaga suhtleme ammu, ja mingeid filme nägin festivalidel, Berliinis ja mujal. See on nagu isiklik infoliin. Tema ikka saadab mulle uusi filme. Aga eks Eestis on ka natukene nii, et igaüks tahab oma rida ajada. Ma olen saatnud jakuudi filme PÖFFile ja ETVsse, ETV pole vastanud ka, PÖFFiga veel ei tea. ETVga võib see jama olla, et saadetud filmis tapeti hobuseid – Jakuutias ju süüakse hobuseliha. Ja siis ETV kontoris minestab keegi ära või arvab, et vaataja minestab.
Aimar: Jakuudi filmide puhul tullakse paljuski vaatama seda boreaalsust – Arktika, šamaanid. Samas näidatakse neis filmides tavalist külaelu – allakäinud kolhoosikeskused jne. Huvitav, kas inimesed filmide seda poolt üldse märkavad?
Artur: Nojah, ma ise ei saagi aru, kuidas on võimalik elada kliimas, kus on nii külm. Katsu elada külas ja hoida maja korras. Eestis on ju ka nii, et pealinnas on ühtemoodi ja ääreala laguneb. Mul on tunne, et samasuguseid filme annaks ka Eestis filmida, inimesed näevad lihtsalt teistmoodi välja. Ja ma arvan, et see ongi põhjus, miks jakuudi filmid ei lähe Venemaal levisse – venelased tahavad näha ekraanil slaavlasi. Venemaa on tegelikult šovinistlik riik.
Aimar: Ma arvan, et see võib olla probleem. Vaatad jakuudi filmi ja sul tekib tunne, et kusagil on terve maa, mis on mõnes mõttes eraldi, ta pole slaavlaste Venemaa.
Artur: Ma olin Kaasanis festivalil ja seal oli jah see probleem, et miks inimesed räägivad tatari keelt.
