LEGENDI LINDID: Noorelt suremine pole rokkmuusikas mingi haruldus, ent on müstilisi juhtumeid, kus tervet ajastut defineerinud artist lahkub just sel murdelisel hetkel, kui ajalugu teeb järsu kannapöörde. Augustis linastub Eestis vene kultusbändi Kino tegutsemist ning ajastut käsitlev film „Leto!“ („Suvi“). Filmikriitik Filipp Kruusvall heidab pilgu peale.
Kui Eestist võib välja tuua Urmas Alenderi, kelle eredalt põlevat, kirglikku ja siirast loojanatuuri on praeguses ideaalineutraalses muusikatööstuses raske ette kujutada, siis ilmselt veelgi võimatum oleks tänapäevas näha hallipäist, kiilanevat ja fonogrammi saatel tatsavat Viktor Tsoid. 28-aastane Kino liider hukkus liiklusõnnetuses 1990. aastal täpselt siis, kui stagnaaegne jää oli dramaatiliselt liikuma hakanud ning raevuka kapitalismi laine polnud veel Vene riigil üle pea löönud. Ligi aasta hiljem lahkus 36-aastaselt Viktor Tsoi sõber ja toetaja algusaastatel, Mike Naumenko. Neil kompromissitutel, tundlikel ja väga eripärastel loojanatuuridel oli justkui mingi missioon, mis sai täidetud ja saabus aeg lavalt lahkuda.
Salapärane mõõde
Tsoi ootamatu surm lisas veelgi salapärasemat mõõdet tema niigi juba müütiliseks muutunud kujule. Erinevalt Mike Naumenkost, kelle kuvand kujunes välja kitsalt muusikaringkonnas, sai Tsoist ka filmistaar. Ta mängis peaosa 1988. aastal välja tulnud hittfilmis „Igla“, kus eriti mõjuvalt kõlas ka Kino muusika ning see lõi müüdi Tsoist kui stiilsest üleni musta rõivastatud romantilisest kangelasest, kes võitleb ebaõigluse vastu ning kakleb nagu Bruce Lee.
Mitte et Viktor Tsoist poleks vahepeal dokfilme ja isikut lahkavaid telesaateid tehtud, ent mingis mõttes on tema lugu ja looming jäänud riiulile, millele praegusel Venemaal ei osata täpset silti juurde panna. On ju Kino peamine hitt refrääniga „Muutusi! Me nõuame muutusi!“ olnud omalaadseks perestroika hümniks, mida opositsioon ka nüüd püüab aeg-ajalt kuidagi kasutusele võtta, praeguses kontekstis natuke ohtlik ja kohatu laul. Võiks öelda, et dialoog 80ndatega on praegu Venemaa jaoks väga konarlik ja ebamugav ning ülimalt raske on otsustada, kas seal juhtunu üle peaks rõõmustama või seda kibedalt kahetsema.
Pahameelelaine
Kui avalikkuse kõrvu jõudis info, et valmima hakkab Viktor Tsoi elust kõnelev mängufilm, kutsus see teatud ringkondades esile pahameelelaine. Tsoiga Leningradi rokiskeenet jaganud Boriss Grebenštšikov nimetas filmi täielikuks valeks algusest lõpuni ja torkas, et sellise stsenaariumi oleks omal ajal kirjutanud vaid kagebešnik. Ka Tsoi esimene bändikaaslane Aleksei Rõbin nimetas lugu täielikuks väljamõeldiseks ja keelas enda karakteri sissetoomise.
Siiski, kriitika puudutas vaid stsenaariumi esimest versiooni, filmi lõpuleviimise võttis enda kätte viimaste aastate kuumim vene teatri- ja filmilavastaja Kirill Serebrennikov. Muidugi poleks keegi arvanud, et oma elu tippvormis olev kunstnik otse viimastelt võttepäevadelt arestimajja viiakse ja et materjali järeltöötlusega peab ta tegelema advokaatide vahendusel koduarestis olles. Kuigi vene eliit võttis Moskva Suures Teatris ovatsioonidega vastu Serebrennikovi balletilavastuse „Nurejev“ ning „Leto“ esilinastus Cannes’i võistlusprogrammis ja noppis sealt parima soundtrack’i auhinna, on režissöör endiselt võimude enneolematu surve ja liikumiskeelu all.
Naiivne sõprus
Serebrennikov ei ole Viktor Tsoi loole lähenenud ajaloolise tõe väljatoomise tähe all, vaid seadnud eesmärgiks hoopis kauni poeetilise loo jutustamise. Esiteks on formaalselt filmi peategelaseks hoopis eelmainitud Mike Naumenko. Mõnes mõttes juba unustusehõlma vajunud vene rokkmuusika pioneer ja grupi Zoopark liider. Viktor Tsoi on filmis aga äsja tehnikumi lõpetanud noor ja ebakindel naga, kes esimest korda julgeb avalikult mõne oma loo esitada. Naumenkost saab tema sõber ja toetaja, kes justkui nagu teisest maailmast pärineva isepäise Tsoi ande avastab ja aitab sel lavale jõuda.
Võib ju eeldada, et läheb lahti tõeline sex, drugs and rock’n’roll, ent Serebrennikov on selle asemel lavastanud pigem teose „naiivne sõprus, uimastav suvi ja poeesia“. Tegelikult on režissöör realiseerinud siin kogu oma teatrilavastaja mitmekülgsuse. Ühelt poolt on see õrn ja tundlik armastuslugu, teisalt aga eksperimentaalse teatri elementidega postmodernne rokkooper või vene konteksti asetatud „La la land“, omamoodi reekviem kojameeste ja valvurite põlvkonnale, kes hallis nõukogude argipäevas võisid kogeda kordumatut ja siiani vastukajavat maagiat ning fantaasiamaailma. Ja paradoks on selles, et praeguses näilises vabaduses ja külluses on maagia palju kättesaamatum kui tollal.
Süütu versioon
„Leto“ on suvine, päikeseline ja isegi veidi süütu versioon Viktor Tsoi loost. Alati kerges melanhoolias hõljuv Mike Naumenko laulab mererannal oma sõbrale Vitjale pühendatud laulu „Leto“ ja kõik saab kuidagi iseenesest korda ja kõik on alles ees. Samas jääb veidi looritatuks, kuidas see lugu astub dialoogi tänase päevaga ja millist sõnumit see kannab. Võibolla on tegu vaid unistusega igavesti kestvast suvepäevast ja mõistmisega, kui lühidalt see vabadusepahvak kestis.
Tsoi endine bändikaaslane Aleksei Rõbin aga lubab, et teeb oma versiooni Viktor Tsoi elust ja see on juba palju realistlikum. Seal on tegevusajaks hoopis talv, seal on mendid, pori, jõhker argipäev ning romantilise kangelase asemel luust ja lihast inimene. Miks ka mitte, Viktor Tsoi on isiksus, kelle saladus ja karakteri mastaapsus on piisavalt suur, et tema juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda.
Meelis Kubits
kultuuridiplomaatia edendaja
Peterburis, Kotelnaja uksel kohtasin paar aastat tagasi üht meest, kes oli välimuse ja kurbade silmade järgi ilmselgelt seal seisnud Sellest päevast peale. Kuigi tahaks väga öelda, et kohati on tunne, nagu oleksin ise olnud Lužniki staadionil kümnete tuhandetega „peremeni“ nõudmas, püsib Kino kuklas ikkagi kurbade lugudega. Küll on tüdruk haige või lihtsalt „petšal“. Kino üks paljudest fenomenidest on muidugi lihtsus, universaalsus. Poolteist inimpõlve on Tsoiga üles kasvanud, Kino sobis kõigile. Ja lõpuks – nähes kolme suure vene muusiku Grebenštšikovi, Makarevitši ja Ševtšuki toimetamist viimase 5–10 aasta jooksul, kardan väga, et Tsoi osas oleksime pettunud. Muusikute lahkumise fenomen on see, et asjad juhtuvad õigel ajal ja ei jõua mälestust ära rikkuda.
Villu Kangur
poeet
Ma ei oska Viktor Tsoi ja Kino kohta midagi muud öelda, kui seda, mida me kahjuks teame – üsna üürike on vahel elu! Vaadake, aga see on kõige parem, kui mu sõbrad kunstnikest moskoviidid juhtisid mu tähelepanu toona sellele, et kuula, palun, mis kostab meile siia pealinna Piiterist? See tuli toona kopsti kohale! Oli kui kompliment. Suure Venemaa mõõtmetes olid juhised aga nagu liigsed! Moskoviidid ütlesid, et teil on vahet vaid paarsada kilti. Ma sain vihjest aru: gruppa krovi! Issand, andeks! Ma kuulan tänini vene muusikat.
Mart Einasto
Taru Ülikooli kliinikumi juht
Käes oli kaheksakümne seitsmes aasta. Paraku algas see Glasnosti-juttudest hoolimata tavapäraselt sumbunud ja ängises õhkkonnas. Toona kuulasime sõpradega palju punki ja Villu Tamme „Valge liblika suvi“ annab aimu noist meeleoludest. Mingisugust silmanähtavat muutust keegi oodata ei osanud, telekas oli mustvalge, nagu ka ajalehed. Vene põrandaalust rokki või punki kuulati huviga, kui seda kätte saama juhtus. Kahjuks juhtus seda üsna harva. Kuni keegi sai kusagilt Kino kasseti – ilmselt kontsert, ise lindistatud, kehva kvaliteediga. Ja sellel lugu „Peremen“. Masinliku rütmiga, Tsoi poolt pigem lausuv kui lauldud. Ja kuidagi nii tähendusrikas, ettekuulutav.
Ei saa öelda, et see olnuks äratus või et nüüd said meist revolutsionäärid. Ikka muud lood ja sündmused tegid oma töö. Aga see laul on eriliselt meelde jäänud. Aastaid hiljem, kui siia ilma tuli Youtube, tippisin märksõnad sisse ja taas kostis too laul. Ja mälestused tegid tolle aja taas eredaks. Vinge, seda pole just paljudele bändidele antud!
Erki Berends
ajakirjanik
Kino oli 1980ndate hakatuses koos Mašina Vremeni ja Akvariumiga üks vene muusikalistest üllatustest, veenmaks eestlasi, et idapiiri taga on neidki, kes jalad harkis ei ülista sovetiaegset 1/6 planeedist.
Ju oli Artemi Troitski see, kes Kremli ja KTV „Kutsuva tulukese“ galakontsertidelt nähtud ööbikute asemele tõi muusikanäiteid ka Moskva ja Piiteri karvastest, kelle puhul ei mänginud mastaap ja glamuur, vaid muusika ja tekst. Loomulikult oli Viktor Tsoi karismaatiline figuur juba iseenesest sellele vastand, aga kui natukegi süveneda Kino loomingusse, leiab sealt nii protesti ja kirge kui ka lüürikat ja õrnust. Üks minu lemmiklugusid „Kukuška“ („Kägu“), mis oli erilise tähelepanu all ka Kuku raadio loomise ajal, 90ndate alguses, on selles osas üsna tüüpiline pala, iseloomustamaks Tsoi ja Co nägemust: kui käelaba või peopesa muutub rusikaks… Saatjaks leebe rütm, mille taga aimub ähvardust. Kui palju olnuks Tsoil ja Kinol veel öelda, kui karm saatus poleks sellele oma kurja kätt ette pannud!
Mage, et praegune eesti noorem publik vene keele ja muusika s
