METSIKU EESTI LOOD: RMK JA KESKUS’I LUGUDESARI KODUMETSADEST. KesKus’i kultuurikoer Saba otsustas endale selleks suveks uue moodsa pulga hankida. Ega ei jäänudki toimetuserahval seepeale muud üle kui metsa minna ning võtta käsile RMK Peraküla matkarada Nõva lähistel. Marek Reinaas joonistas Saba matkast kaardi.

Kus asuvad meie metsa parimad pulgad? Sellised, mis pinde keelde ei aja ja samas on piisavalt rasked, et neid on võimalik ulja kaarega kaugele lennutada? Kultuurikoer Saba, kelle hobiks on erinevaid toikaid, roikaid ja pulki koguda, annab järgmise hinnangu: „Parim pulk on selline meremehe pöidla jämedune ja mõnekümne sentimeetri pikkune tugevast puust ront, mis on vähemasti ühe hooaja merevees ligunenud ja hiljem kaldaliivas pleekinud. Koor on ammu maha tulnud ning meri on lihvinud oksakohad siledaks ja pealispinna läikivaks. Sellist pulka on mõnus hammaste vahel kaasas lohistada ja aeg-ajalt järada.“

Seega pidime leidma kauni ja metsase koha, mis asub mere ääres. Tõsi ta ju on – ega Eestis sellistest paikadest puudu ei tule, aga otsustasime vaadata RMK kodulehelt, kus paiknevad meile sobivad matkarajad.

Matkaradade võrgustik

RMK on Eesti Vabariigi juubeliks maha saanud sünnipäevakingitusega, mis on kogunisti 1800 kilomeetrit pikk. Ei, see ei ole kõige pikem tort, pulk või tantsiv inimkett. See on hoopistükkis matkaradade võrgustik, mis hõlmab kogu riiki nii põhjast lõunasse kui ka idast läände kõikide mõnusate lisadega – lõkkeplatsid, külalistemajad, laudteed ja varjualused. Muuseas – tehnoloogiasõltlased, kes isegi matkates ei suuda mobiiltelefonist loobuda, saavad alla laadida RMK matkamise äpi, mis jutustab jalutamise vahelduseks põnevaid lugusid.

Meie otsustasime alustada algusest. Nimelt, kõige pikem – 815-kilomeetrine – matkarada algab (no või siis lõpeb – kuidas tahate) Perakülast ja suundub läbi Aegviidu Ähijärveni. Peraküla on kaunis koht metsa sees ja mere ääres, mis asub Nõva lähistel. Kõrged männid, liivaluited, seenemetsad ja meri, mis läheb suht kiiresti sügavaks. Kõlab nagu pulgaotsimise paradiis!

Vihterpalu

Selleks, et kõige otsemat teed sihtpunkti jõuda, on alati mõistlik kusagilt kaugemalt läbi minna. Eks sellestsamast Tagurpidi-Antsla loogikast vaimustus ka meie tagasihoidlik turismigrupp, mistõttu otsustasime tee peal läbi põigata Vihterpalust.

Paljudele lugejatele võib see nimi tuttav tunduda ja lubage teile meelde tuletada – te olete seda kohanime kuulnud uudistesaates, milles räägitakse järjekordsest metsatulekahjust. Vihterpalu kandi metsad kipuvad stoilise regulaarsusega süttima ning viimane suurpõleng leidis aset kümme aastat tagasi. Tol 2008. aastal põles kogunisti 800 hektarit metsa ja selle kustutamine võttis nädalaid.

Ka sel suvel on ilm vihmavaene olnud, mistõttu tuleb väga ettevaatlik olla – nimelt on 99% juhtudel metsatulekahju põhjuseks inimene ja väga üksikutel juhtudel tekib põleng looduslikult. Seega surusime tikud/tulemasinad sügavale taskupõhja ja nõudsime kultuurikoer Sabalt, et ta kahte pulka liiga aktiivselt teineteise vastu ei nühiks – mine hullu tea, järsku läheb veel raba põlema. Ja pärast proovi selgitada, kas põhjuseks oli loodus või midagi muud.

Põlenud pinnavormid näevad 10 aastat hiljem üsna kosmilised välja. Kuna omal ajal on siinkohal olnud merepõhi, siis kõik künkad ja luited on iidsed kaldavallid, mis on moodustunud peenest liivast. Praeguseks katab pinnast kuni silmapiirini eelkõige hallikas kanarbik, millest vibutuvad välja esimesed männi- ja kasevõrsed. Seda kuumaastikku jätkub veel kümmekonnaks aastaks ning umbes 50 aasta pärast asub siinkohal juba harjumuspärane mets. Kui see muidugi jälle vahepeal maha ei põle. Tuleb veel märkida, et Vihterpalu kant on küll üsnagi roikarikas, aga tõeliselt mõnusaid pulki ei leidu – kes tahab pooleldi söestunud purukuiva puud järada? Mitte keegi!

Peraküla

Järgmiseks parkisime oma auto RMK Nõva külastuskeskuse juurde, mis ongi kõige mõistlikum koht, kust Nõva ja Peraküla kandiga tutvust tegema hakata. Sidusime oma matkasaabaste paelad kinni, vinnasime seljakoti õlale ja suundusime majja. Nõva külastuskeskus rajati juba 2003. aastal. Ja see on väga hea, et see omal ajal valmis ehitati, sest justnimelt seal ootas meie toimetuserahvast RMK seltskond, kes meid lahkelt lugude ja kohviga vastu võttis.

Viru raba järel on Nõva kant kõige populaarsem külastuskoht, kus inimesed käivad nii suplemas, matkamas kui ka niisama lebotamas. Igal aastaajal on siinkandis tegemist ja rahvarohkus ei ole üksnes suvine stiihia. Ja miks ei peakski olema, sest ilmselt on Nõva kandi männimets ja laulvad luited üks Eesti kõige ilusamaid ja omanäolisemaid rannikualasid.

Peraküla – eks mereäärne elu ole alati olnud teistmoodi ja oma vimkadega. Iidne kaluriküla, mis hingas selle rütmis, kuidas merest kala tuli. Samas juba üle saja aasta tähtis sõjaline piirkond, kust valvati Läänemere laevaliiklust. Koht, kus Teise maailmasõja jooksul leidis enamik kohalikke paate end koos inimestega Rootsi-poolsel kaldal. Vene piiritsoon, kus tohtis liikuda üksnes vastava loa olemasolul. Eesti Vabariigi taastamine koos kõigi sellega seotud kinnisvaraprobleemide ja endise rahandusministriga, kelle arvates Nõva rand oli liiga rahvarohke. Surfilaager ja päikesekreem. Kohalikel on rääkida erinevaid lugusid, kuidas siinkandis hästi ja halvasti elati.

Muuseas, Nõva metsad on alati kuulsad olnud oma seene- ja marjasaagi poolest. Juba nõukaajal käidi siinkandis nii Paldiskist kui ka Tallinnast bussidega korilusega tegelemas. Tol ajal olid metsa rajatud spetsiaalsed väikesed nummerdatud parkimisplatsid, kuhu bussid ja autod jaopärast saadeti. Iga platsi tähistas posti otsas olev kollane metallplaat, millel õlivärviga maalitud number kaugele paistis. Praeguseks on postid ära mädanenud, aga nii mõneski kohas on metallplaat veel alles, et tähistada inimeste lemmik-seenemetsa.

Viimastel aastatel on metsavärske marja ja seene korjamine jälle moodi läinud ning seda tüüpi metsakülastajaid on kõvasti juurde tulnud. Kohalikele inimestele see suurt probleemi ei tekita, kuna oma mustikapaiku ja männiriisikametsi hoitakse salajas. Ja need on igal aastal erinevad – olenevalt vihmast pistavad marjad ja seened oma nosplid välja eri kohtades. Väike soovitus ka juhuslikule seenelisele – kui tahad kindlasti puravikke leida, siis tasub mõnele korviga venelasele sappa võtta. Mingil maagilisel moel on justnimelt sellest rahvusest korilastel eriti terav nina seente peale – oskus, mida isegi kohalikud kadestavad.

Kuna seeni ja mustikaid oli praegu vähevõitu ja meie eesmärgiks eelkõige Eesti kõige uhkema pulga leidmine, siis suundusime peagi mere suunas. Üllatuseks tuli selleks kõndida mööda metsa eksinud munakiviteed, mis ei viinud kuhugi ja lõppes metsas mändide vahel lihtsalt ära.

Tädi Milvi lopsakas varrukas

Õnneks oli meil käepärast võtta meie peatoimetaja Juku-Kalle ammune tuttav proua Milvi Kivistik, kes on kohaliku ajaloo uurija ja elu edendaja. Milvil oli vahvaid lugusid puistata nagu lopsakast varrukast ning üks nendest rääkis ka munakivitee saamisloost.

Munakivitee ehitati omal ajal salajase sõjaobjektini, mis siin mändide vahel peidus oli. Nimelt rajati siia metsa alla Perakülla 1914.–1915. aastal Balti laevastiku raadioluure vastuvõtu- ja dešifreerimisjaam. See koosnes mitmest majast ja kolmest 52 meetri kõrgusest palkidest ehitatud raadiomastist. Esimese maailmasõja ajal käisid siinsamas lahes merelahingud ja pommidega Saksa laevad ja lennumasinad olid igapäevased külalised. Peraküla raadiojaama ülesandeks oli vaenlase sõjalaevade raadioside pealtkuulamine ja dešifreerimine, et varakult teada saada, mis võõrvägedel plaanis. No kui näiteks sakslaste „Zeppelinid“ – nii kutsuti tegelikult miskipärast hoopis lennukeid – lendasid öösiti Saaremaa peale, et seal sõjalistele objektidele pomme pilduda, siis saadi nende radiogramm kätte ja vaenlaste plaanist aimu – siis helistati Saaremaale ja lasti seal lõkketuled kuhugi suvalisele põllule üles seada. Nii Zeppelinide pealt visatud pommid raisku läksidki. 1917. aastal raadiojaam lõhati, aga metsavaheline munakivitee on kestnud siiamaani.

Kohalike inimeste ja sõjaväelaste suhted on alati väikest viisi pingeid tekitanud. Eks vene piirivalvuritega seotud lugusid ole siin üksjagu liikvel ja ei puudu need ka proua Milvi Kivistiku põhjatust varrukast. Küll kiusati nooruses sõdureid sellega, et pandi merre suubuva jõe sillal olev alarm tööle ja siis vaadati itsitades eemalt, kuidas kordonist ratsanikud kohale kablutasid. Ja nii kümme korda järjest. Või siis juhiti piirivalvurite lehmakari ülesküntud rannaribale, mille loomad mõnuga üles sonkisid. Tulemuseks see, et piirivalvurid pidid aga vandudes uuesti ja uuesti seda pikka rannariba kündma.

Proua Milvi peab ka seda tunnistama, et piiritsoon ja selle tihe kontroll tõi kaasa ka olematu kuritegevuse – võõraid siinkandis ei liikunud ja toauksed võis vabalt lahti jätta, sest keegi vargil ei käinud. Samuti tõi piirivalve kohalolek ja laiutamine kaasa selle, et loodus on praeguseni väga loomulikult säilinud ja rannaribale kolemajade ehitamist pole toimunud. Nii et pole halba ilma heata.

Ja nüüd! Pulk!

Kindlasti on tähelepanelikku lugejat juba ammu huvitanud küsimus, kas KesKus’i kultuurikoer Saba leidis oma unistuste pulga. Kõikide loomasõprade rahustuseks võin raporteerida: mingil imelikul kombel (aga saatuse keerdkäigud ongi imelised!) oli just täpselt selline pulk, nagu meie loo alguses kirjeldati, ära eksinud metsa vahele Allikajärve äärde pea kilomeetri kaugusele merest.

Seal toimuski Kultuurikoera ja pulga kirglik kohtumine. Nad leidsid teineteist ja elavad siiamaani õnnelikult Tallinnas edasi.

Vaat selline õnneliku lõpuga matkamuinasjutt.