MINEK PÕRANDA ALLA: Maret Tamjärv koostas ülevaateteose kodumaistest keldritest. Keldrireis on äärmiselt põnev, Eestis leidub omapäraseid talukeldreid uskumatult palju.
Esimeste keldrite ilmumine Eesti taluõuedele 19. sajandi keskpaiku oli otseselt seotud kartuli jõudmisega eestlaste toidulauale. Nagu mujalgi Euroopas, hakkas ka Eestis kartuli kasvatamine suuremat hoogu võtma alles 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul, levides aedadest aegamisi esialgu mõisa-, seejärel ka talupõldudele. Kartulikasvatuse levikut kiirendas see, kui aastast 1834 hakati kartulit kasutama viinapõletamise toorainena senise vilja asemel.
Uus põllukultuur andis sakstele suuremaid sissetulekuid mõisamajanduse arendamiseks, talurahval aga aitas „meie teine leib“ hinges püsida ja talusid päriseks osta, eriti Põhja-Eestis. Mida enam kartuleid talupõldudel kasvatati, seda enam hakkas meie külapilti ilmuma ka keldreid. Algselt olid need mõeldud üksnes kartuli ületalve hoidmiseks, kuid ajapikku kolisid sinna ka muud juurviljad ja toidukraam.
Eeskujud mõisast
Keldrite ehitamisel võeti eeskuju mõistagi mõisast. Olgugi et võlvitud kivikeldreid ehitati mõisamajade alla juba keskajal, hakkasid need eraldiseisvate õuehoonetena levima tunduvalt hiljem, seoses mõisamajanduse õitsenguga 18. sajandi lõpust alates. 19. sajandi keskpaigaks võis mõisates leida juba õige eriotstarbelisi säilitushooneid – õlle- ja viinakeldreid, piimakeldreid, keerulise ehitusega jääkeldreid, kartuli- ja õunakeldreid. Nõnda puutus maarahvas mõisaõuel keldritega juba varakult igapäevaselt kokku ning jõukuse kogunedes hakati neid taludessegi ehitama.
Ajapikku sai kelder heale järjele jõudnud talumajapidamise loomulikuks osaks. Peale praktilise otstarbe oli sellel suur sümboolne tähtsus. „Jõuka talu tunnuseks oli võlvitud kivikelder, see oli talu visiitkaart, ta paigutati ikka õue kõige nähtavamale kohale.“ (Rapla)
Sageli peegeldavad talukeldrid kaudselt, meistrite loovas edasiarenduses tollasel historitsismi ajastul mõisaarhitektuuris eeskujuks olnud kunstivoolusid, eeskätt ülipopulaarset tuudorstiili. Keldrite ehiselementideks on laenatud mõisaparkidest ja -väravailt tuttavaid kivimunasid, romantilisi ehisvaase, mitmesuguseid raiddetaile, mälukive ja monogramme. Ent 19. sajandi lõpus võis järjest enam järgimisväärset leida ka ühiskondlike hoonete juurest – kelder oli valla- ja koolimajade, raudteejaamade ning tööstusettevõtete hoonestiku loomulikuks osaks.
Kartuliaugud ja -koopad
Keldrite eelkäijateks võib lugeda ka maa sisse kaevatud kartuliauke ja -koopaid, mis on üks vanemaid ja algelisemaid toiduvarude talletamise viise. „Neid keldreid pole ennistel aegadel öhti olnd. Mis siis oli sönna keldri panna! See meni vakk tuhlid, mis oli, see pandi juba tuba koika ala vöi kamri. Kui rohkem oli, siis viidu auku.“ (Saaremaa)
Kartuliaugud olid omal ajal levinud igal pool üle terve Eesti. Kuni 20. sajandi keskpaigani olid need tavapärased seal, kus keldri ehitamine oli sobiva pinnase puudumise tõttu keeruline – kas ei leidunud ümbruskonnas sobivat ehitusmaterjali, oli ehk maa liiga kivine või põhjavee tase kõrge. Veel 1920. aastatel jagati kartuliaukude tegemiseks ajakirjandusväljaannetes rohkesti näpunäiteid. Isegi kui talul oli kelder olemas, kasutati samal ajal ka kartuliauke, eriti seemnekartuli hoidmiseks. Mõnel pool koondati mitme talu kartuliaugud ja -koopad ühele künkale. Selliste nn keldri- või koopamägede kohta on teateid mitmelt poolt Harju-, Viru- ja Võrumaalt, Muhust ja mujalt.
Mitmekesine keldrimaailm
Keldrite maailmas valitseb hämmastav mitmekesisus. Kelder võib olla üsna suvaline käepärastest materjalidest kokkukuhjatud koobas („erilist ilu tagaajamist pole“) või tõeline uhkuseasi, ehitaja oskusi tõsiselt proovilepanev meistriteos. Neid on suuremaid ja väiksemaid, maapealseid ja nii sügavaid, kuhu tuleb laskuda otsekui salapärasesse allilma.
Eestis on kõige enam levinud muld- ehk mätaskatustega keldrid, mis kasvavad mõnusalt rohtu ja seisavad õuel kui rohelised sasipead. Vahel rajati keldripealsele mõne palgikorra võrra kõrgem panipaik – keldri lakk, keldriküün. Et see tüüp sobis paremini künklikule maastikule, leiab neid rohkem Lõuna-Eestist. Seal kutsuti keldripealset ehitist keldripäälikuks. Keldri võis ehitada ka teiste õuehoonetega ühe katuse alla, näiteks saartel on kelder sageli ühes reas sauna, sepikoja või õueköögiga. Mulgimaal esineb palju aida alla ehitatud keldreid.
Keldrite kohalik eripära tuleneb esmajoones kättesaadavast looduslikust ehituskivist. Seetõttu on loomulik, et Põhja- ja Lääne-Eesti paealadele ning saartele on omased paekivikeldrid, raudkivimüüritist näeb aga sagedamini lõunapoolses Eestis, kus paemurrud puuduvad. Lõuna-Eestis ja eriti Viljandimaal kasutati koos raudkiviga palju punast tellist, mis annab dekoratiivse ilme nii sealsetele mõisa- kui ka taluehitistele.
Muhu-eri
Naljaga pooleks võib öelda, et muhulased on täitsa omaette inimtõug, kelle elurõõmus rahvakunst on Eestis ilmeksimatult äratuntav. Pole siis imestada, et nende ülitäpse müüritööga keldridki eriliselt esile tõusevad. Tänuväärse dateerimise kombe tõttu võib Muhus mitmes külas leida 1850. aastatest pärit paekivikeldreid.
Eriti silmapaistvad on aga aastatel 1880–1930 ainulaadses mustvalges stiilis ehitatud hooned, mis moodustavad meie rahvapärase ehituskunsti värvikaima ja pilkupüüdvaima osa. Seda iseloomustab tumeda raudkivi oskuslik ühendamine heleda dolomiidi või paekiviga ning avapiirete ja nurkade kvaaderladu. Sellised kontrastipõhimõttele toetuvad keldrifassaadid on edevad ja silmatorkavad, kohati keerukad raidkivikunsti esindajad – „siinkandis aeti ehitusel ikka mustrit taga, see oli moes.“ Et muhulased olid hinnatud müüriladujad ka kodunt kaugel, võib nende mõjutusi leida mitmelt poolt mandriltki, esmajoones Läänemaal, aga ka Pärnu-, Järva-, Viru- ja Viljandimaal.
Kelder omas ajas
Kui keldrite ehitamise algus oli seotud kartulikasvatuse, majanduslike muutuste ja talude päriseksostmisega, siis laialdasem maakeldrite ehitamine jäi siiski 20. sajandi algusesse, mis oli Eesti külale soodus aeg. Küladesse ilmusid mitmesugused eriotstarbelised keldrid, järjest enam püstitati moodsaid rehest lahutatud elumaju, mille juurde kuulus majaalune kelder.
Suurem keldrite ehitamine leidis aset ka Eesti Vabariigi ajal,eriti alates 1920. aastate keskpaigast. Maareformi tulemusel 1920.–1930. aastatel rajatud mitmekümne tuhande uue talu juurde nähti ette ruumikas maakelder, mis pidi samas olema osaks ühtsest õuekujundusest. Värskete põllupidajate harimiseks anti ajakirjanduses palju juhiseid, avaldati hoone- ja õueplaane, õpetati kartulite ja juurvilja ning õunte-marjade ületalve säilitamist ja hoidistamist.
Loomuliku arengu katkestanud sõja ajal sai keldrist sageli paopaik, kust tervete peredega pommitamiste ja lahingutegevuse eest varju otsiti – „õuekelder oli meie kõikide troost.“ Lugusid keldrites või kartuliaukudes redutamisest nii sõja ajal kui ka peale sõda on teada igalt poolt Eestist. Üle talude lahvanud küüditamislaine jättis tühjaks tuhanded kodud, millest polegi pahatihti alles muud kui üksnes kelder kui omamoodi monument olnule.
Traditsiooniliste, looduslikust kivist maakeldrite ehitamine lõppes Teise maailmasõja ja nõukogude võimu tulekuga. Kui elujärg 1960.–1970. aastateks paranes, tehti uued keldrid juba uutest materjalidest.
Tänaseks on paljud Eesti keldrid võrdlemisi tühjaks jäänud, sest kartuleid kasvatatakse vähem, üksiktaludes loomi ei peeta. Sellegipoolest võib toredaid kivikeldreid leida paljudest Eestimaa paikadest, õnneks on huvi nende vastu tõusmas ning paljud lagunema kippuvad keldrid on uuesti üles laotud.
* Jätkuvast keldrihuvist kantuna olen avatud igasugusele keldriga seonduvale infole, mille võib edastada aadressile maret@evm.ee.
Keldrite eelkäijateks võib lugeda ka maa sisse kaevatud kartuliauke ja -koopaid, mis on üks vanemaid ja algelisemaid toiduvarude talletamise viise.
Lugusid keldrites või kartuliaukudes redutamisest nii sõja ajal kui ka peale sõda on teada igalt poolt Eestist.
FOTOD:
Kelder kui võimas metsatroll. Althansu talu kelder Jalukse külas Läänemaal. EVM. F. Tomps, 1961.
Tüüpiline Põhja-Eesti paekivikelder Jõelähtmelt. EVM. G. Troska, 1963.
Igaküla Iivardi talu keldrit (1882) ehivad voluudilaadsed paisutused, kivimuna, rist ja pühendus „Jummalale“. Silmapaistva keldri tegi vaid 18-aastane perepoeg. H. Pärdi, 2014.
Lihtne katusega kelder Raikküla kandis Alt-Eeriku talus Keo külas. H. Pärdi, 2008.
Kelder võib olla ka õue uhkuseks ja iluks. Saare talu kelder Sääre külas Kihnus. M. Tamjärv, 2013.
Liivaku talu kelder Lauli külas Sagadis. H. Pärdi, 2012.
Muhu Leeskopa küla Salu talu keldri (1910) ehitaja pidi olema tõeline meister. EVM. J. Saron, 1969.
Muhu mustvalget stiili (raudkiviehitus paasiga) esindab suurepäraselt Kantsi küla Paali talu kelder, mille ehitas kohalik meister Mihhail Ruttu. Foto erakogust.
Sarmikas sasipea. Saadu talu kelder Lalli külas Muhumaal. H. Pärdi, 2007.
Kõrtsi talu kelder (1857) Leedri külas Saaremaal. M. Tamjärv, 2014
