KEHAKEEL JÕUAB JÄLITAMISSE: Tiina Abeli kirjeldatud kehakeel lagunevate majade tõttu üha keerulisemaks muutuvate tegutsemisvõimalustega Tartu Kunstimuuseumis. Seda on. Hullem veel: autor jõuab seksini, ehkki seda ei tohiks tõsiselt võtta.
No nii. Siin avatakse märtsis kogude põhjal koostatud temaatiline näitus „Kehakeeles“. Tavaliselt eksponeerivad muuseumid juba klassikaks muutunud teoseid püsiekspositsioonides. Tartus on aga ahastes tingimustes valitud teine, kuid vaieldamatult intelligentne tee: erinevatele kuraatoritele pakutakse vabadust anda kollektsiooni talletatust ülevaade neid huvitava vaatenurga alt. Oktoobri lõpuni avatud näituse temaatiliseks keskpunktiks on keha, millest on nii humanitaar- kui ka sotsiaalteadustes kujunenud oluline, kuigi tänaseks pisut ülekasutatud mõiste.
Mis on keha?
Paradoksaalsel kombel kõneleb see näituse keskme valimisel nii keha teema poolt kui ka vastu. Nii nagu keha ja kehalisuse päevakorras püsimine võib ühelt poolt tüüdata, on teiselt poolt selle pidev esilolek viimase kolmekümne aasta jooksul loonud eeldused eksponeeritud teoste tihti ebatavalise visuaalse keele ja sügavale peidetud tähenduste mõistmiseks.
Tuleb nõustuda, et inimesele pole antud muud võimalust kui elada oma kehas ja seista silmitsi sellest läbivoolava eluga, nagu on tabavalt sõnastanud Maurice Merleau-Ponty. Kehalisus on meie eksistentsi eeltingimus. Tänapäeva kunstnike jaoks on inimkeha materialiseerunud subjektiivsus puhuti maailma tõlgendamise intiimseim ja lähim instrument. Samas panustab ka sajandeid kestnud keha kujutamise traditsioon inimfiguuri väljendusrikkusele, võimele kehastada iluideaali, müütide ajatuid lugusid ja emotsioone.
Keha on see modernistide silmis piisavalt ahvatlev objekt, lammutamaks ja rekonstrueerimaks selle vormi, et asendada igav tegelikkus maailmaga, kus kehtivad selle loojale olulised ideed ja väärtused. Keha kunstilised tõlgendused provotseerivad arutama kujutus- ja vaatamisviiside, kõrge ja madala üle kunstis, uurima kehakujutuse poliitilisi, ideoloogilisi ja soolisi aspekte. Mitteverbaalne kehakõne kutsub esile mõtteid ja pildiintriige, millest mõningatele osutab ka Tartu Kunstimuuseumi kogude põhjal kujunenud väljapanek.
Alasti kunst
Kunstiajaloos onilusa alasti keha määratlemine ja vahendama õppimine osutunud keerukaks esteetiliseks ja filosoofiliseks küsimuseks. Iseseisva teemana jõudis alasti keha kunstnike huviorbiiti 15. sajandi lõpul ja siitpeale on selle tähendusväli kippunud ületama kunsti „kitsaid“ piire. Ka enim kõlblust hindavatel ajajärkudel tekkisid lääne kultuuriruumis konventsioonid, mis võimaldasid alasti keha kujutamist ja vaatamist.
Kuni feministlike lammutusaktsioonideni püsis mõjukana Kenneth Clarki eristus, mis tegi vahet palja, lahti riietatud keha kui haavatava ja pilkude eest kaitsetu saaklooma ja kunsti vahenditega õilistatud, tasakaalus ja eneseküllase akti vahel. Meesakt kehastas kangelase võimsat, ühiskonnas aktsepteeritud normide kaudu kontrollitud füüsist, mis suutis vahendada religioossetest süžeedest või klassikalisest kultuurist ammutatud lugude ülevaid ideid.
Suhtumine akti
Mees- ja naisakti kultuurilise ja sümboolse tähenduse erinevus tuli iseäranis selgelt esile alates 19. sajandi keskpaigast, mil naiselikkuse ja naise seksuaalsuse mõtestamise muutumisel hakkas aktimaali täielikult valitsema naise keha. Et alasti keha tuli sündsaks vaatamiseks paigutada kõrgkunsti valda, hakkas naisakt žanrina tähistama kunsti (sündsa) ja obstsöönse piiri: kunsti vahenditega ülendatud kehalist ahvatlust on võimalik aktsepteerida, kunstist väljapoole jääb häbituse vald. 19. sajandist alates on piisanud kindlatesse raamidesse surutud seksuaalsest atraktiivsusest ja komplitseeritud esteetilisest vormist, et kujundada patriarhaalse ühiskonnamudeli jaoks sobiv passiivse naise kui naiseliku naise koondkuju.
Seega on suhtumine kujutatud alasti kehasse teose ja vaataja vahelist suhet reguleeriv konventsionaalne otsus, mille teadvustamisel avanevad vaatajale tema maailmapildi süvakihistused. Erootilised kujutelmad tekivad peaaegu alati samastumise pinnalt, empaatilise pilgu heitmise hetkel.
Kehaliselt, nii on
Modernistlikule kunstile iseloomulik kehalise terviku lõhkumine kunstilise efekti saavutamise nimel juhatab näituse teise alateema ehk metamorfoosi mõiste juurde.
Keha kujutamisel paljastuvad paratamatult inimese/kunstniku identiteedi tahud – sugu, etniline kuuluvus, vanus, isegi vaimne seisund.
Et vihjata muule, kui esmapilgul paistab, on osutunud viljakaks kehalise identiteedi nihestamise või maskeerimise strateegia, mille kasutamisel võivad mehed osutuda naisteks, süütud lapsed esineda täiskasvanute poosides ja rollides, loomad näida inimestena ja vastupidi. Niisuguste kõrvalekallete eesmärgiks tundub kõrvuti isikliku pihtimusega olevat kivinenud seisukohtade ja eelarvamuste kõigutamine, tähelepanu juhtimine identiteedi ambivalentsusele ja voolavusele. Ka pildifiguuri murenemine või hajumine võib osutada isiksuse enesetunnetuse muutumisele, koguni surma lähedusele. Filosoofilisemal tasandil ongi keha piirjooneks selle surelikkus, inimkeha kulgemine läbi füüsilise eksistentsi eri etappide kuni vanaduse ja surmani, aga ka haigused ja kõrvalekalded, mis võivad keha sel teekonnal tabada.
Kuigi kunstnikud on antiikajast peale huvitunud abjektsest, hüljatud ja moonutatud kehast, muutus motiiv alates 1980. aastaist eriti aktuaalseks. Hoolimata kogetud emotsioonide iseloomust häirivad transgressiivsed aktsioonid alati mugavustsooni varjujaid ja mõttekrampi kapseldujaid, sundides otsima dramaatiliselt muutlikus maailmas kohanemise intelligentseid teid.
Akt
Näituse kolmas tööde grupp juhib tähelepanu asjaolule, et kunstnikud on kunstiajaloo vältel kasutanud keha poliitilise, psüühilise, sotsiaalse, finantsilise ja seksuaalse ülemvõimu demonstreerimiseks.
Füüsilist võimu on tihti seostatud meheliku brutaalsusega, kusjuures ettekujutus füüsilisest üleolekust saavutatakse anatoomiliste detailide, nt muskulatuuri rõhutamisega, ka pelk alastus võib mõjuda ähvardavalt. Jõuvahekorrad on aga kunstiteostes tihti keerulised ja raskesti määratletavad: füüsiline, vaimne ja sümboolne jõud võivad esineda lõputult mitmekesistes kooslustes.
Seksuaalne võim põimub nii mõnelgi puhul kehalise ilu teemaga ka näituse aktifiguurile pühendatud ruumis.
Füüsilised kehad
Teadlased on kindlaks teinud, et 65% inimestevahelisest suhtlusest toimub kehakeeles, mistõttu tundub loomulik, et kunstnikud on kasutanud inimkeha väljenduslikkust edukalt oma esteetilise ja filosoofilise sõnumi vahendamise kommunikatsioonikanalina. Kehakeeles(sellele teemale on pühendatud näituse neljas osa) väljendatakse inimese sügavaimaid tundeid rõõmust ja šokist leina, häbi, viha ja hirmuni.
Kas otseselt või ülekantud tähenduses jutustavad meie füüsilised kehad meie sisemaailmast, nad esitavad emotsioone, mida me kõik mõistame. Kui otsustada säilinud antiikskulptuuride järgi, on kehakeel ürgne ja selle olulisemad märgid sedavõrd universaalsed, et on suutnud vastu pidada aastatuhandeid. Kehakeeles vahetatakse vaikselt tohutu hulk informatsiooni, mille kunstis peegelduvaid vorme on püütud näitusel dekodeerida.