KLAUSTROFOOBIA JA TUBATEATER: Xavier Dolani „Kõigest maailmalõpp“ püüab kõrget akordi, aga toa lagi jääb ette. Tristan Priimägi
34-aastasel Louis’l (Gaspar Ulliel) on saladus: ta on suremas. Nüüd seisab tal ees kõige raskem ülesanne, naasta pärast 12 aasta pikkust pausi lapsepõlvekoju oma pere – ema (Nathalie Baye), õe (Léa Seydoux), venna (Vincent Cassel) ja vennanaise (Marion Cotillard) – juurde, et neile see uudis teatavaks teha. Aeg on aga teinud oma töö ja suhtlus on muutunud kui mitte võimatuks, siis väga keeruliseks.
Armunud iseendasse
Xavier Dolani uus täispikk mängufilm „Ainult maailmalõpp“ on Jean-Luc Lagarce’i samanimelise näidendi ekraniseering, mis tundub oma kammerlikkuses jäävat originaalitruuks, lisades näpuotsaga Dolani käekirjale igiomaseid vinjette: valju ja julget muusikakasutust (siin filmis näiteks meeldejäävamalt O-Zone’i Balkani globaalne nakkushaigus „Dragostea Din Tei“ ja emotsionaalse lõppakordi rõhutamiseks Moby „Natural Blues“), unenäolisi, fookusest väljas vahestseene, ja ülevalt filmitud baroksena mõjuvat pisiasjadest koosnevat ilu, nagu suupistelaud kohe filmi alguses. „Kõigest maailmalõpp“ on tema kõige lihtsam ja sirgjoonelisem, aga paraku ka ühekülgsem film.
Venelastel on ütlus талант не пропьёшь – talenti maha ei joo; anne on jumalast kaasa antud ja igavene. Aga tegelikult: kui kaua võiks kesta inimese andekas ja viljakas loomeperiood? Dolani varane tähelend pole mitte lihtsalt tähelepanuväärne, vaid vaata et ainulaadne. 16-aastaselt kirjutas ta oma esimese filmi „Ma tapsin oma ema“ stsenaariumi, Cannes’is selle eest lõpuks auhindu vastu võttes oli täitunud 20 aastat. Loetud päevade pärast, 20. märtsil täitub tal 28. eluring ja „Kõigest maailmalõpp“ on tema järjekorras juba kuues film.
Nende kuue filmi jooksul on Dolan selgelt välja arendanud oma käekirja ja korduvate motiivide tagavara. Tema filmid on tugeva autobiograafilise joonega, peaosas kõrgub tõelise Narkissosena tihti tema ise. Dolan-lavastaja on selgelt armunud Dolan-näitleja kulmukaarde ja hüsteeriahoogu. Kes kunstnikku ikka paremini mõistaks kui mitte tema ise?
Tekstitihe hüsteeria
Tugevalt esineb Dolani filmides domineeriv või lihtsalt pisut rumal ja pinnapealne, tühine emafiguur; Nathalie Baye ülemeigitud ja minevikus elav ema Martine on Chantale Lemmingu („Ma tapsin oma ema“) ja Diane ‘Die’ Després („Emme“) eskapistlikum versioon.
Muide, Dolan ise on öelnud, et „väsinud emades on alati midagi ligitõmbavat“. Ema ja protagonisti vahel olev saladus lükkas käima ka Dolani debüütfilmi sündmustiku kaheksa aastat tagasi. Nii seal kui ka veidi hilisemas trilleris „Tom talus“ oli saladuse teemaks kapist välja tulek, „Kõigest maailmalõpus“ aga hoopis ähvardav surm.
Kuigi Dolan tegeleb oma filmides enamasti lüürilise ja tihti lootusetu armastuse otsimise teemaga, on selline ebavõrdne informatsiooni paljastamise võte pärit justkui Hitchcocki õpikust. Meie teame peategelase saladust ja saladuse kaasteadmine lähendab meid temale emotsionaalselt, kuna ees ootab paljastamise šoki kõditav ootus. „Kõigest maailmalõpu“ tekstitihedas ja hüsteerilise dialoogiga auklikuks lastud miljöös on kohati raske keskenduda tegelastele, aga tuleb tõdeda, et vihkamisväärseid emotsionaalseid jõhkardeid on kaunishing Dolan suutnud alati kujutada värvikalt, eemaletõukavalt ja ligitõmbavalt ühtaegu.
Nii tundub ka siin kõige selgemalt silma jäävat Vincent Casseli Antoine, kelle agressiivne äng tekitab tülgastust ja kaastunnet. Kaunis konkurent Dolani esivärdja tiitlile, „Tom farmis“ talupoja Francise kõrvale. Niisiis on eelmistest filmidest äratuntavad nii mitmedki motiivid siin, aga mis muudab filmi „Kõigest maailmalõpp“ nii emotsionaalselt kaugeks, maneerlikuks ja ausalt öelda lihtsalt tüütuks tema mitmete seniste õnnestumiste kõrval?
Südameveri roosa šampanjaga
Esiteks hakkab teravalt silma uue filmi kõikehõlmav tõsimeelsus. On see Dolani püüd vägisi suureks kasvada ja tõestada, et ta saab hakkama ka täisväärtusliku draamaga? Millest selline otsus? Dolani filmides on keskne roll olnud ennasthävitaval, sardoonilisel koomikal. Loomulikult on Dolan parandamatu romantik, kelle narratiivi on sisse kirjutatud kukkumine, pettumine ja lootusetu armumine, aga ta teeb seda alati nii stiilselt, et…
Minu lemmikuim Dolani film „Kujuteldav armastus“ töötab ennekõike just seetõttu, et Dolan suudab selle peaosas iseendale täiesti halastamatult prožektori näkku keerata ja Püha Xavieri Kannatuste südameverele on alati lisatud veidi kihisevat roosat šampanjat. C’est la vie, sellepärast. Naljaga pooleks. „Kõigest maailmalõpp aga kärbib koomika peaaegu olematuks ja alles jääb raske ja väsitav žest. Tundub, et vürst Mõškinile peavad sekundeerima vikont de Valmont ja indipopp-burlesk, siis on emotsionaalne laeng mitu korda tugevam. Vastupidise näitena, kui Dolan on otsustanud valemist välja võtta igiomase traagilise romantika, meenub „Laurence igatahes“, mille trans-slapstick oli paljudele väga raske alla neelata, ka mulle.
Hittlugude elemendid
Lähemal vaatlusel selgub aga, et need filmid, milles see tasakaal on saavutatud täiesti meisterlikult – „Ma tapsin oma ema“, „Kujuteldav armastus“ või „Emme“ – on Dolan tõelise auteur’ina ka ise kirjutanud. Tundub, et Dolan-lavastaja ei armasta kõigist enam ainult Dolan-näitlejat, vaid ka Dolan-stsenaristi.
„Kõigest maailmalõpp“ kuulub aga kahjuks teisele poole seda kriitilist punast joont koos „Tomiga talus“ (Michel Marc Bouhardi näidend). Mõne teise teose adaptatsioon võib Dolanile olla küll tervitatavaks emotsionaalseks ja füüsiliseks kergenduseks raskel loomerajal, aga senise kogemuse põhjal ka kinnituseks sellele, et ta ei suuda ikkagi olemasolevat kunstiteksti samaväärselt omaks võtta, kui tema tase seda nõuaks.
„Kõigest maailmalõpp“ uitab ühest emotsionaalsest konfrontatsioonist teise, suutmata enamasti meis tekitada üldse mingeid tundeid inimeste või tekkinud olukorra vastu. Dolani remiksis Dolanist on ära tunda tema hittlugude elemendid. Aga seekord ei taba tervik lihtsalt tunnetuslikult sihtmärki. See jääb epateeriva tubateatri tasemele, mille klaustrofoobses õhkkonnas hakkab tunduma, et staaride (on see ju tõeline unelmate prantsuse näitlejate plejaad!) tihedus ruutmeetri kohta on lihtsalt liiga suur selleks, et nad kõik mahuksid sinna pisikesse majja üksteist üle mängima.
XAVIER DOLANI FILMOGRAAFIA
Ma tapsin oma ema / J’ai tué ma mere, 2009
Kujuteldav armastus / Les amours imaginaires, 2010
Laurence igatahes / Laurence Anyways, 2012
Tom talus / Tom à la ferme, 2013
Emme / Mommy, 2014
Kõigest maailmalõpp / Juste la fin du monde, 2016
