METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsast ja selle majandamisest. KesKus uuris RMK spetsialistilt Kristi Parrolt, milliseid kentsakaid, ent ometi arusaadavaid asju inimesed metsamajandamisega seoses enim kardavad.
Kui võtta kokku peamised hirmud, mis inimestel metsa majandamisega seostuvad, tuleb välja, et tegelikult on need üsna lihtsad ja loogilised ning põhinevad – nagu suur osa hirmudest ikka – teadmise või üldpildi puudumisel.
Kõigepealt räägitakse sellest, et mets saab otsa. Kardetakse, et me raiume metsa liiga palju. Et varsti seda enam üldse kasutada ei saa. Tegelikult pole Eestis kunagi enne olnud nii palju metsa kui praegu. 100 aastat tagasi oli metsa pindala umbes 20% Eestist, praegu on see üle 50%. Metsa raiutakse küll, aga siiski vaid niipalju, et ta jõuab tagasi kasvada. Kõik metsaalad, mille RMK maha raiub, uuenevad kindlasti 100%. Kas siis istutamise, külvi või loodusliku uuenemise teel. Selles mõttes ei kao mets kuhugi.
Peamine probleem, mis just viimasel ajal inimesi leili ajab, on kuusikute raiumine, täpsemalt, kuusikute raieea langetamine.
Kuusikute raievanuse alandamise põhjuseks on see, et kuusikud – eriti just viljakatel kasvualadel – kipuvad sageli haigeks jääma. Paljudes metsades levib selline seenhaigus nagu juurepess. Need kuusikud, mis asetsevad viljakatel kohtadel, kasvavad kiiremini, aga tihtipeale ka haigestuvad kergemini. Tagamaks selle, et need kuusikud ka tulevikus olemas oleks, peab seenhaigusega tegelema. Varem kehtinud raievanuse probleem oli see, et meil oli küll väga viljakas kasvukoht, kus puud võiksid suureks kasvada, aga enne raievanuseni jõudmist olid need kuusikud juba haigestunud. Lisaks muutub see, et raiuda saab ka neid kuusikuid, mis on tundlikumad – näiteks paiknevad sellistes piirkondades, kus on juurepessu oht.
Nii et see kuusikute haigus, millest räägime, levib puujuurte kaudu – kui üks puu nakatub, siis nakatab ta ka ümberkaudsed?
Jah, täpselt, see haigus levib juurte kaudu: kuuse nakatumise algusjärgus ei pruugi seda isegi näha olla. Praegu on meil päris mitmed metsad, kus puud suurema tormiga lihtsalt ümber kukuvad ja on näha, et nende puudega ei ole enam midagi teha. Sellise puidu väärtus on oluliselt langenud. Ja nii juhtub, et majandusmetsades võib puidu väärtus olla korraga mitu korda väiksem.
Eesti raiemahud või puidumüük ei ole ju viimastel aastatel, hoolimata tekkinud paanikast, eriti suurenenud. Väga karme vahesid pole näha.
Eks puidumüük sõltub suuresti sellest, mis maailmas toimub. Eestis on see suhteliselt stabiilne. Meil on ikka ja alati vaja palke, paberipuu läheb sageli välismaale, näiteks Skandinaaviasse. Meil endil ju suuri paberitööstusi ei ole. Ja muutused ei ole hüppelised. Siin planeeritakse küll suuri tehaseid ja uusi võimalusi puidu kasutamiseks, aga see ei toimi nii, et üks aasta on vaja nii palju ning järgmisel juba mitu miljonit rohkem. Loomulikult mõjutab puiduturgu kõrgem hind. Siis metsaomanik – riigimetsas pigem hoitakse raiemahtu stabiilsena – erametsas kindlasti planeerib raiemahu ümber, selle järgi toimuvad suuremad muudatused. Ehk kui saab paremat hinda, siis metsaühistud tõenäoliselt soovitavad – kui seadusega lubatud raievanus on kätte jõudnud – selle raie ära teha.
Üks suuri ja veidi kentsakaid hirme on ka see, et mets köetakse ära. Raiutakse maha ja aetakse kuhugi katlasse.
Palju on räägitud Auvere jaamast: et metsa raiutakse sellepärast, et seda sinna „ahju“ ajada. Tegelikult on puidu väärtus muul viisil oluliselt suurem. Puitmaja ehitaja teeb kalkulatsiooni, et kui puumass kasvab metsas, siis selle tihumeetri hind oli ca 40 eurot, aga kui ta selle puu ka langetab ja metsast välja viib, tuleb väärtust juurde. Kui puud lõigatakse, kooritakse ja tehakse kõik vajalikud protsessid ning kui ta lõpuks ühes majaosas paigas on, siis seesama tihumeeter kasvatab oma väärtust kümneid kordi. Nii saab 40 eurost rohkem kui 2000 eurot tihumeetri kohta. Ükski metsatööstur ega metsaomanik ei mõtle, et las need tuhanded eurod jääda, et ma parem topin ta ahju. Ikka otsitakse võimalusi puidu maksimaalseks väärindamiseks. Mida rohkem sa seda puitu töötled, seda kasulikum on see sulle ka majanduslikult.
Kunagi müüdi Eestis tõesti lihtsat palki. Aga see aeg hakkab vist lõpule jõudma. Siin kohapeal on juba kõikvõimalikke käitisi, kes oskavad puidust mingi produkti teha.
See osakaal kindlasti kasvab: meil on väga suur osa tööstusest ju puitmaja ehitajad – kes teevadki väga suure töö ära, et seda välismaale viia. Ja järjest enam nähakse ka vajadust kohapeal puitu töödelda, et kohalikele tööd pakkuda. Tegelikult on metsamajandus ja metsatööstus üks olulisemaid valdkondi, mis inimesi linnast jälle kaugemale viib. Ning suudab pakkuda tööd ka väiksemates linnades ja maakondades. Käisime Suure-Jaanis paar aastat tagasi, hea meel oli näha, et inimesed sõidavad Viljandist Suure-Jaani, mis on palju väiksem linn, ja käivad väiksemasse kohta tööle. Puidutööstuses on võimalik töötada nii naistel kui ka meestel, sest tänapäeval ei ole seal enam midagi füüsiliselt rasket. Puit on keskkonnasõbralik materjal, millega saab töötada igaüks.
Räägime metsast ja liigirikkusest. Üks põhilisi hirme on see, et tehakse lageraie ja ongi kööga. Et seda, mis asemele kasvab, ei saa enam metsaks nimetada, vaid see on mingi võsa, mis lihtsalt statistika mõttes arvutatakse metsaks – et näitajad šefimad oleks.
Kui definitsiooni mõttes vaadata, siis isegi kui metsamaal raie tehakse ja uusi puid ei ole peale istutatud, on see siiski metsamaa. Kui metsa istutatakse, siis mets loetakse uuenenuks, kui puud on 1,3 meetri kõrgused – ehk rinnakõrgused. Ja puude arv ühel hektaril peab olema tuhandetes. Nii on olemas piisav arvukus ja katvus, mis moodustab metsa. Liigirikkuse koha pealt – eri vanusega metsas on eri liigid.
Muuseas, on leitud, et lageraie aladel võib liikide arv olla isegi suurem kui mõnes vanemas metsas. Lageraie alal võivad kokku sattuda vana metsa liigid ja ka need liigid, kes vajavad suuremat kasvuruumi, rohkem valgust. Liikide arvukus on seal päris suur. Ega maad pärast lageraiet ju ära asfalteerita, sinna jäävad taimed ja nende juured alles. Sinna jäetakse ka seemnepuud ja säilikpuud. Säilikpuud on lindudele ja putukatele, kes saavad oma toidu sealt kätte.
Rääkides näiteks sellest, kui palju me päevas sööma peaksime, siis üks leivaviil on vähe. Nii et kui me kõik puidu metsast ära koristame, siis tõenäoliselt ei jää putukatele ja lindudele midagi süüa. Aga samas, kui meile antakse tonnides leiba, siis me ei jaksa seda kõike ära süüa, kõht saab enne täis. Sama on loomadega. Kui üldse metsa ei majandaks, vajuks see lihtsalt ümber, me ei toodaks väärtusi ning osa liike kaoks ära.
Kui puu kasvab nii kaua, kuni lõpuks ümber kukub, siis see on omaette teema. Selliseid kaitsealuseid metsi on Eestis ju ka, kus kõik jäetaksegi inimtegevusest rangelt puutumata.
Eestis on rangelt kaitstavaid metsi 10 või isegi üle 10% metsadest. Ja RMK metsades on ligi 20%. Meeldetuletuseks: RMK on peaaegu poole Eesti metsa majandaja. RMK-s on lisaks päris rangelt kaitstavatele metsadele, kus mitte midagi ei tohi teha, ka majanduspiiranguteta metsad, mida on omakorda 20%. Ehk siis riigimetsast on kokku majandatav ainult 60%. Tegelikult ei ole väga suur number, aga suur osa kaitstavast metsast ongi riigimetsas. Ja ka selle eest tuleb hoolitseda.
Kui on vaja raiet teha piirangutega metsades, siis see on ette nähtud kaitsekorralduse kavadega, mis ühe või teise liigi säilimiseks vaja on. Mõnes rahvuspargis tehakse raiet ka, et hoida näiteks teed korras. Et kohalikel oleks võimalik ka nendel maadel elada ja looduspargis käia. Raietööd on seal alati põhjendatud. Vaadatakse ja kaalutakse, kas raiet teha – see on pikk protsess. Koostatakse projektid, need ei ole kiirelt ja kergekäeliselt vastu võetud otsused – et täna on mul traktor seal ja ma lähen ning langetan kuskil veel mingisuguse metsatüki.
20% üldse inimtegevusest puutumata metsa on Euroopa kohta küllaltki suur protsent, tõenäoliselt üks suuremaid.
Eesti on kindlasti selles osas esirinnas. Põhja poole liikudes: ka Soome on kindlasti selline maa, kus on palju metsi, kus midagi ei tehta. Erinevus Eestiga seisneb selles, et kui Eestis on rangelt kaitstav mets ja ka rahvuspargid üle Eesti jaotunud, sest püüame säilitada rohevõrgustikku, siis Soomes on põhja pool mets palju madalam ja kaitstavad alad on koondunud põhja poole. Ma arvan, et meie rangelt kaitstavad metsad on heas olukorras: meil on hea katvus, esindatud on erinevad metsatüübid. Ja iga päev tehakse selle nimel tööd, et see esindatus oleks piisav. Viimasel ajal on siin moodustatud päris palju uusi kaitsealasid. Hoolitsetakse selle eest, et kõik oleks kontrolli all ja läheks järjest paremaks.
Kui palju te ühiskondlikku survet tunnete? Viimasel ajal olete eri piirkondades läbi viinud omajagu infoõhtuid.
Neid kohtumisi tuleb järjest rohkem. Tegelikult on RMK ka varem saatnud valdadesse info, mis raied seal tulevad. Eks see info on metsaomaniku jaoks hästi lihtne ja selge. Aga tavaline vallaametnik ei oska sellega midagi pihta hakata. Nüüd olemegi rääkinud pigem nendest raietest, mis jäävad asulate lähedale. Ja järjest enam püüame saada enne raietööde algus inimestega kokku. Et läbi rääkida, kas selline raie on kohalikele vastuvõetav. Võibolla peaks kuidagi teistmoodi majandama. Tegelikult ei ole need raieplaanid kunagi sada protsenti lukus. Alati annab midagi üle vaadata, kokku leppida. Saab teha nii töökorralduslikke muudatusi kui ka raie osas vajalikke muudatusi – näiteks suure lageraie asemel jupiti raiuda. Ka raieviise saab varieerida.
Me rääkisime põhimuredest. Millised on korduma kippuvad küsimused, mida ikka ja jälle üle korrata tuleb?
Mets on palju laiem teema kui lihtsalt puud. Ei ole vaid majandatav ja kaitstav mets, mõlemal metsal on tegelikult palju rohkem rolle. Majandatav mets peab samamoodi pakkuma elurikkust, olema rohekoridoriks. Ja tegelikult kõik need otsused, mis metsamajandamise osas on tehtud, on oluline ühiskondlik kokkulepe. Ühelt poolt on teadlased andnud sisendi, kui palju metsa tuleb alles jätta, kui suured võiksid langid olla, et elurikkus seal säilida saaks. Ja kaitsealadel kehtivad muidugi hoopis teistsugused tingimused, suuremad piirangud.
Metsal on täita palju erinevaid funktsioone. Näiteks loomade teema. Sageli arvatakse, et me muudkui raiume metsad maha ja loomadel pole kuskil elada. Tegelikult loomad liiguvad – ja mitte ühel hektaril, vaid ikka ruutkilomeetrite viisi. Viimsis oli mure, et põtrade arvukus on nii suur, et nad lihtsalt söövad metsa ära ja kahjustavad niimoodi ka metsauuendust. See on ka metsaomanikule raske juhtum. Meie tahame, et mets kiirelt uueneks, et mets oleks terve. Aga teisalt on need metsad inimestele nii lähedal, et sinna ei saa minna lihtsalt jahti pidama. Tulebki juurde uusi aspekte, mida metsaomanik ei saa üksi lahendada, vaid kokku peab tulema palju suurem otsustuskogu, kus osalevad ka keskkonnaministeeriumi inimesed.
Metsa tuleb kindlasti majandada. Kas metsamajanduses on midagi viimase 25 aastaga radikaalselt muutunud ka?
Lageraie on kindlasti olnud viis, mida on pikalt kasutatud. Seda on majanduslikus plaanis kõige odavam teha. Teiselt aga: näiteks mänd on väga valgusnõudlik liik; kui me tekitame väikseid häile metsa sisse, siis mänd ei saagi looduslikult uueneda. Me peamegi suuremaid alasid raiuma. Nii et lageraie jääb paratamatult alles. Aga see muudatus, mis ka viimases seaduses sees on, soodustab ka teiste raiete tegemist.
Jah, eelmises KesKus’is oli juttu turberaiest.
Tähtis on, et metsaomanik saaks lihtsamalt otsustada, kuidas ta oma metsa majandab. Kas ta tahab teha lageraiet, väikesed jupid maha võtta või midagi muud. Kui ma tahan endale näiteks kuuri ehitada ja selle tarbeks palke, siis ma ei pea ju lageraiet tegema. Metsamajandamist tuleb järjest enam mitmekesistada. Ja teha see ka metsaomandi osas lihtsamaks. Et kõik saaksid siiski teha seda, mille jaoks nad on planeerinud oma metsa kasutada. Metsakorralduse poole pealt on isegi alla 10 aasta olnud suurem areng – ehk kaugseire. Kui varem käis metsas metsakorraldaja, kes mõõtis puud ära ja andis oma hinnangu, siis nüüd on järjest enam kasutusele võetud rakendus, kus arvuti kuvab hinnangu. Lennuki pealt on metsi pildistatud ja kalkuleeritud, kui palju seal mingit puitu võiks olla. See võimaldab ka metsakorraldamise ja planeerimise tööd lihtsamaks teha. Enam ei pea alati kohapeale minema ja vaatama, mis metsas toimub, ülevaate saab arvutist kätte. Saab vaadata näiteks, kas tormiga on kaasnenud suuremaid kahjustusi. See võimaldab keskenduda piirkondadele, kus on suuremaid probleeme. Ma arvan, et isegi kuuse juurehaiguse puhul on sellest abi, et näha, kus on kuuskede suremus suurem, kus hakkavad tekkima suuremad surnud puude grupid. Selline pidev ülevaade metsast järjest paraneb. Kaardianalüüs võimaldab selliseid protsesse paremini jälgida.
Metsamajandamise juures on oluline ka biomajanduse teema.
Kui me räägime taastuvatest ja taastumatutest loodusvaradest, siis puidule lihtsalt ei ole alternatiivi. Kui tahame naftat pumbata või põlevkivi kaevandada, siis see rikub meie loodust viisil, mida on väga keeruline parandada. Põlevkivi kaevandamine on Eesti suurim vee reostaja. Kui me tahame sellest lõksust pääseda, siis peame mingi teise alternatiivi leidma.
Kuigi – jah – puidu kütteks kasutamine ei ole kõige mõistlikum mõte. Puidust saab tänapäeval teha juba ka plasti. Üks RMK projekt uurib näiteks võimalusi väheväärtusliku lehtpuidu kasutamist plasti asendamiseks tulevikus. Need protsessid toimuvad kogu aeg, puit on selline huvitav organism, mida saab kõikvõimalikeks asjadeks kasutada. Ja võtta välja täpselt selle osa, mis vaja.