ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 17. osa. Ilfi ja Petrovi Ostap Bender vahetas armastuse kõhklematult rahajahi vastu, nõukogude riik aga vahetas oma kodanike armastuse riigitruuduse vastu.
Nõukogude Liidus ei olnud huumorit. Huumor eeldab ilmtingimata vastastikkust: mina joonistan inimesest šarži, inimene ise tänab mind naerda lagistades, ümbritseb šarži raamiga ja riputab seinale oma võõrastetoa kõige nähtavamas kohas. Aga kui ma tean, et minu tähelepanu objektil puudub huumorimeel ja võib-olla läheb temast tehtud šarž mulle kalliks maksma, siis ma joonistan šarži asemel pigem karikatuuri ja tolle inimese õela paroodia, pannes sellesse kogu oma sapi, põlguse ja pahameele. See on juba satiir, mis ei pretendeerigi sõbraliku õlalepatsutuse või muige nimetusele, vaid on valmis kõrvakiiluks, skandaaliks ja soovi korral ka duelliks. Kas te kujutate endale ette šarži Stalinist või Leninist? See oleks seesama, mis kujutleda tänapäeval karistamata jäävat šarži usklikele pühadest asjadest – oi ei, kui nii, siis olge valmis tasuma oma eluga ja saama terroriakti sihtmärgiks.
Satiiri ebardlikud juhmardid
Seepärast Nõukogude Liidus ei naeratatudki (või kui naeratati, siis unes), vaid irvitati kurjalt kõige üle, mille üle oli lubatud irvitada. Ma pean praegu silmas seda Lenini-Stalini Nõukogude Liitu, mida igatsevad senimaani taga tuhanded inimesed, kes unistavad sellest, et saavad taas rivis mõelda ja käia. Satiiri asustasid Mihhail Zoštšenko ebardlikud juhmardid, Andrei Platonovi moondunud poolinimesed, Daniil Harmsi absurdlikud pappkujukesed ja Isaak Babeli verejanulist tigedust täis vaimutsejad – see oli marginaalide ja normist hälbijate maailm. Nende üle ei naerdud, vaid neid taoti jalgadega, ja see oli lõbus ettevõtmine.
Säärasele lõbusale ettevõtmisele – jalahoopide jagamisele ja irvitamisele – on pühendatud ka kahe tollase väljapaistva följetonisti Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi romaan „Kuldvasikas“ (avaldati esmakordselt 1931. aastal). Romaan kujutas endast järge autorite eelmisele kahasse kirjutatud teosele „Kaksteist tooli“, milles avantürist Ostap Bender jahtis kahtteist tooli maakonna kunagise aadlipealiku Ippolit Vorobjaninovi saaligarnituurist, kes väitis, et ühte nendest peitis tema ämm suguvõsa briljandid. See seiklusromaan lõppes katsega Ostap Benderit tappa – Vorobjaninov lõikas tal kõri läbi –, kuid lugejate rohkearvuliste palvete peale tuli kangelane ellu äratada ja pühendada talle uus romaan.
Briljante ei leidnud toolist mitte romaani peategelased, vaid lihtne Nõukogude töötaja, kes andis need riigile, ja saadud raha eest ehitati raudteelaste klubi. Teemale oli kriips alla tõmmatud.
Iseloomulikul viisil ei olnud esimeses romaanis üleüldse mitte mingisugust armastust, kui mitte arvestada kaht episoodi. Endisest aadlipealikust 52-aastane vanamees Vorobjaninov kutsus restorani Kolja Kalatšovi vaesusest ja taimetoitlusest muserdatud noorukese naise Liisa, kuid ei suutnud demonstreerida talle kunagist elegantsi, kurtis toitude kõrge hinna üle, tellis pudeli viina ja kaks hapukurki ja jõi ennast täis ning neiu laskis tema juurest jalga. Noor, nägus ja päevitunud Ostap Bender otsustas asja huvides abielluda üliküpse madam Gritsatsujevaga, et avada täiesti seadusliku õigusega garnituuri üks tool, mis kuulus tollele armuküllasele naisterahvale. Perekonnaelu kestis kõigest ühe päeva, tool oli juhtumisi tühi ning Bender jättis petetud – rumala ja paksu – kaasa igaveseks maha.
Lollakas kolmik + Ostap
Oma uues romaanis „Kuldvasikas“ otsustasid autorid rohkem järgida seiklusteoste kaanoneid. Kahe kullajahil tegelaskuju asemel lõid nad neid ettenähtud viisil neli. Nii on see „Kolmes musketäris“, Remarque’i „Kolmes sõbras“, kus auto Karl kujutab endast täisväärtuslikku sõpra, ja Jack Londoni „Kolmes südames“, kus kolme peategelasega ühineb ka printsess kaotatud maailmast – see annab võimaluse pingelise süžee loomiseks nagu Bulgakovi hilisemas „Meistris ja Margaritaski“ (Volandi kaaskonna neljas osaline on ju kass) ja paljudes teistes maailmakirjanduse teostes.
Siinkohal tuleb küll mainida, et tegelikult moodustab ideaalse komplekti kolmikliit ehk näiteks armukolmnurk või siis prokurör, advokaat ja kohtunik, kuid neljas tegelane lisab unustamatu värvingu ja iva ning kütkestab lugejat. Neljas tegelane tuleb teha ebatavaliseks ja veidraks ning ta peab teistest erinema – selleks võib olla loom, masin, naine meeste seltskonnas või mingisuguse hämmastava erijoonega inimene.
Ilfil ja Petrovil olid naeruväärne ja tobe passita vanamees Panikovski, leitnant Šmidti poega etendav lõbus ja rumal Šuura Balaganov, läbipõrunud taksojuht mõtlik Adam Kozlevitš [ei olnud Kazimir, Kazimir oli tema isanimi] ja Ostap Bender ise. Kõik peale Ostap Benderi võisid tänu oma veidrustele ja eripäradele pretendeerida „neljanda“ rollile. Need olid paroodiad ja kurjad karikatuurid inimesest, kes oli säilitanud ateistlikus riigis usu jumalasse (Kozlevitš), poliitilise ideoloogia arvel teenivast pisisulist ja taskuvargast laiemas tähenduses (Šura Balaganov) ning vanamoodi simulandist ja petisest (enne revolutsiooni teeskles Panikovski pimedat). Aga mida teha Ostap Benderiga, kus kutsus juba esimeses romaanis esile lugejaskonna jõulise sümpaatia, ehkki unistas võrdväärselt vaeses Nõukogude riigis rikastumisest? Kriitikud materdasid Ilfi ja Petrovi põhjalikult selle eest, et Ostap Bender oli veetlev, et tema nimest sai üldnimi ja et ta pani aluse tervele sarmikate kaabakate plejaadile vene kirjanduses, kes said ennast küll täiel määral ilmutada alles sula ajal kuuekümnendate aastate kirjanike loomingus.
Saatuslik kohtumine Zojaga
Tollal aga pidid Ilf ja Petrov Ostap Benderi kuidagiviisi ümber kasvatama ning ravima ta miskil moel terveks Nõukogudemaal mõttetust ja kummalisest rahakirest. Ja esialgu jõudsid autorid arvamusele, et lasevad Benderil armuda heasse nõukogude neiusse, panevad ta selle piigaga paari ning sunnivad teda liituma tavaliste ausate töömeeste hulkadega. Nii sündiski Zosja Sinitskaja tegelaskuju – ta oli kütkestav ja naiivne, lihtne ja liigutav ning ootas romantiliselt õnne ja armastust sooja mere kaldal Odessas, mida nimetatakse raamatus Tšernomorski linnaks.
Kuid pikapeale sai autoritele selgeks, et melodramaatiline süžee ei ole miskit pidi ühendatav seiklusloo rahajahisüžeega. Ostap Bender unistas sellest, et põrandaalune miljonär Aleksandr Koreiko toob talle vabatahtlikult miljoni „helesinise äärega alustassil“. Ojaa, tollest alustassist sai peagi vene keeles idioom. Nüüd hakkab see väljend juba vananema, aga ka tänapäeval on võimalik kohata inimesi, kes küsivad: „Kas sa tahad, et kõik toodaks sulle kätte helesinise äärega alustassil?!!“ Peetakse silmas seda, et inimene tahab ise põrmugi vaeva nägemata oma unistuste objekti omanikuks saada.
Aga kuidas siis korraldada nii, et tollelsamal alustassil istuks päris serva peal ja kõlgutaks jalgu veel ka veetlev Zosja Sinitskaja? Sellest ei tulnud kohe kuidagi midagi välja!
Kuidas lõhkuda armulugu
Kui Bender oleks saanud nii raha kui ka naise, oleks sellest kujunenud Hollywoodi stiilis lugu, mida ei tohtinud ausa töö riigis mingil juhul lubada. Ja autorid hakkasid armuloo kallal surkima, lõhkusid ta ära ja ümbritsesid raha võimu paljastanud kriitilise realismi klassikute vaimus vinjettidega (nüüd võiks järgneda loeng Balzaci või Maupassant’i loomingust, kuid ma jätan selle vahele, sest te teate ilma minutagi, kuivõrd alatult raha ja ühiskondliku positsiooni poole pürgivad noored inimesed ennast ülal peavad). Kuid kriitilise ja sotsialistliku realismi vahel on see huvipakkuv lahknevus, et Nõukogude ühiskonnas ei kujutanud raha endast edu mõõdupuud, vaid viis otseteed vanglasse, mistõttu polnud mingit mõtet seda omada.
Ilf ja Petrov ehitasid oma romaani geniaalsel kombel üles nii, nagu ei oleks Nõukogude riigis elanud Ostap Bender tundnud selle eripärasid ega teadnud, et raha eest ei saa peaaegu midagi osta – ei saa luksust ega mugavust, vaid saab ainult painava igavuse, sest luksus ja mugavus langevad osaks neile, kes on truult ja ennastsalgavalt uut võimu teeninud, kusjuures nendele jagatakse kõiki hüvesid partei liini pidi ja mingisugust pangakontot ei ole selle jaoks vaja.
Suure avantüristi hämmastav lihtsameelsus ei ole millegagi seletatav, aga lugeja andestab senimaani klassikutele selle absurdsuse, sest tõenäoliselt on ta ka ise oma salasoovidele mõeldes üksjagu naiivne.
Kuid naaskem armastuse juurde. Meie ees on armunelinurk. Zosja Sinitksajat armastab põrandaalune miljonär Aleksandr Koreiko. Koreiko ei söanda pajatada talle oma loendamatutest rikkustest, vaid etendab tähtsusetut ja puruvaest teenistujat, Zosjal on temaga igav, ta ei vasta mehe kurameerimisele, kuigi käib vahetevahel temaga kaldapealsel jalutamas ja kurdab kapriisselt nende meelelahutuste puudumise üle, mida Koreiko ei saavat endale lubada (ehkki kannab taskus kümmet tuhandet rubla, mis on tolle aja kohta täiesti mõeldamatu summa!).
Zosja tutvub juhuslikult Ostap Benderiga, noored armuvad teineteisesse, Ostap kingib neiule roosikimpe ja too on valmis tema embusesse langema. Kõige lüürilisemal hetkel saab Bender aga teada, kus Koreiko ennast tema eest varjab, jätab neiu sinnapaika ja kihutab miljonite omaniku kannul Nõukogudemaa teise serva. Ta saab oma ihaldatud miljoni kätte ja tuleb Zosja juurde tagasi, kuid too on juba jõudnud abielluda noore, lõbusa ja ausa helge tuleviku ehitaja, raudteekunstnike kollektiivi sekretäri Perikles Femidiga. (Nentigem siinkohal, et Perikles oli Ateena riigimehe ja sealse demokraatia asutaja nimi, perekonnanimi Femidi tuleneb kahtlemata aga vanakreeka õigluse jumalanna Themise nimest.)
Miljon on nooblim kui armastus
Seejärel veendub Ostab Bender, et Nõukogude riigis ei ole võimalik miljonit kulutada, nii et raha ajas ta taga asjatult – armastus läks hukka ja sõpradest jäi ta ilma (Panikovski suri, Šura Balaganov jäi vahele totra pisivargusega ja vahistati, Kozlevitš aga parandab oma vana autot ja usub kangekaelselt legaalse üksikettevõtja võimalustesse). Ostap püüab välismaale põgeneda, aga siingi tabab teda ebaõnn – Rumeenia piirivalvurid riisuvad ta paljaks ja ta jõuab ainsagi kopikata kodumaale tagasi.
Lõpptulemusena on nõukogude kirjanduse ühel kõige hurmavamal tegelaskujul, teravmeelitsejal ja iludusel kahe paksuvõitu romaani „Kaksteist tooli“ ja „Kuldvasikas“ jooksul kõigest kaks armulugu. Abiellumine madam Gritsatsujevaga, kellel olid „arbuusitaolised rinnad, nina nagu kirvesilm, värvikad põsed ja võimas kukal“, ning kohtumine veetleva Zosja Sinitskajaga, kellele Bender eelistas raha jahtimist.
Rio de Janeiro
Unistus rikkusest oli Ostap Benderil miskipärast seotud Rio de Janeiro linnaga Brasiilias, kus pidavat Benderi väitel viimne kui üks inimene käima valgetes pükstes. Ja taas kord andestasid lugejad kangelasele tema unistuse absurdsuse, sest kui kõik on valgetes pükstes, siis on ju kõik ühesugused ja võiks öelda, et ka üht nägu nagu Nõukogude Liiduski. Miks siis niisugusel juhul mitte koju jääda ja käia ühesuguses gaasimaskis tsiviilkaitseõppustel (romaanis on säärane stseen) või kanda vabriku Moskvošveja ühesuguseid ülikondi, mis olid üksteisest eristatavad üksnes musta ja ainult musta värvuse erinevate varjundite järgi, mis ulatusid mustmullamustast kuni pliiatsisöe hallikasmustani. Arvatavasti oli ka Ilfil ja Petrovil endal raske kujutleda, mille peale oleks võimalik nende isamaal miljonit kulutada…
Aga ehkki 1931. aastal ei tajunud midagi isegi kõige läbinägelikumad inimesed, teadsid nemad juba kuidagiviisi ja nägid ette, et mehe armastus naise vastu ei saa olla põhjapanev, sest rohkem kui naist armastab positiivne kangelane kodumaad, Stalinit, tööd, koorilaulu, istungeid ja parteikoosolekuid; negatiivne kangelane aga armastab naisest rohkem raha, varastamist, reetmist ja spioneerimist. Siinkohal tuleb paratamatult meenutada, et enne Euripidest ei olnud armastus meie mõistes vanakreeka tragöödias süžee kujundamiseks küllaldane alusmüür ja seda ei peetud piisavalt tähtsaks teemaks – au, väärikuse, sõdalase vapruse ja jumalatega võistlemisega seotud küsimused olid palju tähtsamad ja olulisemad.
Kas Ilf ja Petrov võisid tunnetada, et peagi nõuab Stalin kõikehõlmavat armastust ainuüksi enda vastu, saadab oma lähikondlaste naisi ja armsamaid laagritesse ning näeb, et seepeale nood lömitavad ja lipitsevad tema ees veelgi rohkem?
Oli siis, kuidas oli, kuid satiirikute geenius aitas neil jätta romaanist välja armastuse kired ja hingepiinad, kahtlused ja kõikumised, mis võis – kes teab? – veidi pikendada nende elu. Ilja Ilf suri 1937. aastal tuberkuloosi, Jevgeni Petrov hukkus 1942. aastal ja kumbagi nendest ei represseeritud, aga küsimusele, kas nad jõudsid taibata, milline pilkane pimedus on nende maale langenud, on raske üheselt vastata.
Fakt jääb siiski faktiks: Zosja Sinitskaja armsat, kuid tavapärast palet on raske mälus hoida, karikatuursest madam Gritsatsujevast on see-eest saanud üldnimi ja ta on talletunud rahva teadvusse kui labasuse sümbol. Nõukogude kirjandus võitles palju aastaid kontrollimatu armastuse vastu ja kõige paremaid tulemusi saavutas selles satiir!
