RAHVUSVAHELINE UJUVLINN: Maikuus sai Hiiumaa pealinn Kärdla 78-aastaseks. Kohalikud tähistasid tähtpäeva kentsaka maiparaadiga, mis siirdus keskväljakult poeet Ave Alavainu aeda. Aivar Viidik aga pajatab sünnipäeva raames hoopis, mis imeloom oli „Kärdla“-nimeline laev ja mida seal tehti.
Eesti rahvusarhiivi filmiarhiivis säilib Eesti Teadeteagentuuri fotograafi Erich Normani juuresolev ülesvõte aastast 1962, mille allkirjaks on: „Saksa Demokraatlikus Vabariigis ehitatud mootorlaev „Kärdla“ Tallinna sadamas.”
See oli esimene viide kodulinna-nimelise laeva kohta. Kuna varem pole sellisest alusest midagi kuulda olnud, tundus teema põnev ja uurimist väärt. Kuid laeva jälile jõudmine ei olnudki nii lihtne.
Tühjad arhiivid ja eitavad vastused
Kõigi Eestis olevate laevade üle peetakse arvet Veeteede Ameti laevaregistris. Paraku ei sisalda see andmebaas „Kärdla“ kohta sissekandeid. „Kahjuks ei ole meil selle laeva kohta mingisugust informatsiooni,” tunnistas Veeteede Ameti laevaregistri ja sadamaregistri osakonna juhataja Mare Ööbik ning lisas, et küsis ka oma maja vanemate töötajate käest, kes hästi laevu teavad, kuid ei midagi.
Kuna pildiloleva info järgi oli suure tõenäosusega tegu Eesti Riikliku Merelaevanduse laevaga – nimigi pardal on kirjas slaavi tähtedega –, siis pöördusin infopäringuga Merelaevanduse järeltulija OÜ Tschudi Shipping Company poole. Kahjuks polnud ka neil uuritava laeva kohta eriti teavet. Tschudi Shippingust saadetud vastus kõlas nii: „Saame ainult kinnitada, et mootorlaev „Kärdla“ („Kjardla“) oli Eesti Riikliku Merelaevanduse koosseisus, kuid 1991.–1992. aastal RAS Eesti Merelaevanduse moodustamisel antud laeva ülevõetud laevade nimekirjas ei olnud. Tõenäoliselt müüdi või saadeti laev enne erastamist vanarauda, kuid selle kohta meil andmed puuduvad.”
Pika staažiga meremees ja kunagine Eesti Merelaevanduse juht Toivo Ninnas püüdis „Kärdla” kohta infot leida oma isiklikust arhiivist. „Olen oma paberid läbi vaadanud, kuid kahjuks ei ole mul „Kärdla” kohta midagi,” tunnistas Ninnas. „Laeva mäletan, kuid andmeid ei ole.” Küll aga pakkus Ninnas, et vajalikku infot võib ehk leida Eesti Meremuuseumi kogudest. Paraku jäi ka muuseumi varahoidja Evelyn Silmeti vastus lühikeseks: „Dokumentide kogus ei ole kahjuks midagi selle laeva kohta, on ainult fotokogus olev üks portreefoto, mille allkirjaks „J. J. Makarov, mootorlaeva „Kärdla” vanemmehaanik”.
Mingit infot ei leidunud ka „Kärdla“ kodusadamaks olnud Tallinna Sadama arhiivis.
Infokillud läbi paksu udu
Viimase õlekõrrena pöördusin Eesti Rahvusarhiivi poole, et leida sealt mõned ajaloolised dokumendid „Kärdla” kohta. Arhivaar Marika Sipelgase abiga õnnestuski leida nii laeva tehnilised andmed, aluse kanne laevaregistrisse kui ka logiraamat. Viimases on fikseeritud ka „Kärdla” lahkumine Rostockist ja esimene sõit Tallinna poole.
7. detsembril 1962 laeva logiraamatusse tehtud kanne kõlab järgmiselt: „8.00. Heiskasime laeval NSV Liidu ja SDV riigilipud. Väljas paks udu. Ootame nähtavuse paranemist. 10.00. Nähtavus paranes 1 miilini. 10.20. Alustame kaist eemaldumist puksiiri Seahund abiga. 11.10. Asume lootsi abil teele. Nähtavus 1,5 miili. Liigume udus vahelduvate käikudega, andes udusignaale.”
Üks „Kärdla” meeskonna liige ja logiraamatu täitja laeva esimesel reisil oli ka legendaarne meremees Ülo Kollo. Kollo sõitis „Kärdla” peal lausa kahel korral. Selle valmimise järel 1962. kuni 1963. aastani 3. tüürimehena ja kaptenina aastatel 1971–1974.
Kollo mälu järgi ehitati selliseid nn Andižani-tüüpi laevu Nõukogude Liidu tellimusel 1960. aastate alguses Saksa DV Rostocki laevatehases kokku neli tükki.
Mõeldud olid need peamiselt Aafrika liini jaoks. Kapten Kollo ise sõitis „Kärdlaga” Euroopa ja Lääne-Aafrika vahel Casablancast Angolani.
Pikad reisid Aafrikasse
„Kärdlaga” seilas maailmameredel ka teine tunnustatud kaugsõidukapten ja praegune TTÜ Eesti Mereakadeemia õppejõud Rein Raudsalu. Temalgi on „Kärdla” väga hästi meeles. Kasvõi seetõttu, et selle laevaga tegi ta kapten Eduard Goldsteini juhtimisel 1964. aastal oma esimese välisreisi Elevandiluuranniku tolleaegsesse pealinna Abidjani.
Kuna Eesti Riiklik Merelaevandus teenindas Nõukogude Liidu kaubalaevastikus Lääne-Aafrikat, siis jõudis Rein Raudsalu „Kärdlaga” seda vahet seilata kaheksa aastat. Põhiliselt veeti aafriklastele põllutöömasinaid ja tsementi ning enamasti väljus laev kodusadamast Tallinnast. Reis kestis 45 päevast kolme kuuni. Kõige kaugem sadam, kus Raudsalu „Kärdlaga” käinud, on Pointe-Noire Kongos.
Kuigi „Kärdla” kodusadam oli Tallinn ja laeva meeskond oli suur – 34 meest, töötas eestlasi laeval vähe. „3. tüürimees Ilmar Veskimäe, 2. tüürimees Eduard Hunt, kellest sai hiljem Tallinna sadama kapten, 2. mehaanik Peeter Bauer ja 3. mehaanik Ants Kreek,” loetleb toona 4. tüürimees Rein Raudsalu. 1971. aastal „Kärdla” pealt lahkudes oli temast saanud juba vanemohvitser.
Ekstreemseid meremehelugusid Raudsalu Aafrikas käikudest eriti ei mäleta. Kõige halenaljakam neist juhtus Freetowni sadamas Sierra Leones, kui mustad mehed varastasid öösel kõik laeva kastrulid, nii et hommikul polnud milleski süüa teha. Vargused olid Aafrikas nii igapäevane nähtus, et neid ei jõudnud keegi kokku lugeda. Õnneks puudutasid need väiksemaid lahtisi asju, mitte laeva lasti.
Senini ajab aga elupõlise meremehe Rein Raudsalu naerma tore lugu, mis on otsapidi Hiiumaaga seotud. Nimelt palunud Hiiu Kaluri esimees Hugo Maide, et „Kärdla” viiks Angolasse, kus Hiiu Kaluri laevad kala püüdsid, nende vahetuskapteni. Nii juhtuski, et ühel sellisel sõidul vahetas kapten Vana välja kapten Noore.
„Kärdla” sai nime tänu Käbinile
Kvaliteedilt hindab kapten Kollo Andižani-tüüpi laevu päris korralikeks – neid oli hea juhtida ja nad olid ka väga stabiilsed. Kõige suurem puudus oli aga see, et neil polnud konditsioneeri. Aafrikas oli see masinameestele tõeliseks piinaks.
Kuidas laev aga sellise nime sai? Ülo Kollo mäletab, et 1960. aastate alguses oli Eesti Merelaevanduse juhiks EKP I sekretäri Johannes Käbini vend Modest Käbin. Kas tema või kellegi teise peas tekkis ühel hetkel mõte nimetada uued laevad kohanimede järgi. Nii seilasid lisaks „Kärdlale” Aafrika vahet veel ka laevad „Sõrve” ja „Võru”. Miks sellele laevale just seesugune nimi pandi, Kollo ei tea.
Ka Kollo mäletamise järgi hiidlasi, ega isegi eestlasi, „Kärdla” peal praktiliselt ei töötanud. Peamiselt koosnes meeskond venelastest. Oma ajast mäletab Kollo meeskonnas kolme eestlast. Küll aga muutus laeva meeskond hiljem väiksemaks. 1970. aastatel töötas „Kärdla” peal tema ajal 24–25 meest.
Traktorid ja relvad vennalikele aafriklastele
Ajaga läks aga huvitavamaks ka kaubalaeva „Kärdla” last, mida Aafrikasse veeti. Põhiliselt oli laeva trümmides endiselt põllumajandustehnika. Nii viidi Eesti ja Läti kaudu Aafrikasse kombaine ja traktoreid, Hollandi ja Saksamaa sadamatest Türki, Süüriasse ja Egiptusesse ka kasutatud autosid ja muud pudi-padi. Aafrikast toodi alumiiniumimaaki.
Põllumeestele mõeldud abi kõrval varustas Nõukogude Liit „Kärdla” vahendusel ka Aafrika mässulisi. Nii viis kapten Kollo Angolasse erinevat sõjatehnikat alates mürskudest kuni lahtivõetud helikopteriteni.
Õnneks ohtlikke intsidente seoses relvaveoga ei toimunud. Nigeeria rannikuveed kubisesid ka tollal piraatidest, aga kuna „Kärdla” vedas Nigeeriasse põhiliselt tsementi, puudus kohalikel selle lasti vastu huvi. Küll aga käisid mustad mehed jätkuvalt kajutitest meremeeste isiklikke asju varastamas ning viisid ära laeva pronksist detaile.
Relvavedu Angolasse turvasid Kuuba sõjaväelased ja tänu sellele oli nii last kui ka meeskond korralikult kaitstud.
„Kärdlast” sai hulga naelu
Kuid milline siis ikkagi oli kaubalaeva „Kärdla” saatus? Paraku üsna kurb, õigemini sarnane paljude teiste omasugustega. „Eesti iseseisvusaja alguses läks ta naelteks,” ütleb Ülo Kollo meremehe huumoriga. Lihtsamas keeles tähendab see lammutamist, lahtilõikamist, ülessulatamist ja taaskasutusse saatmist. See juhtus Kollo mäletamist mööda 1990. aastal. Ilmselt just sellepärast ei antud „Kärdlat” üle RAS-le Eesti Merelaevandus.
Selline oli „Kärdla” elukäik − kirju ja põnev, ning kuigi ta Hiiumaa sadamasse kordagi ei sattunud, oli Kärdla nimi Aafrika läänerannikul üsna tuntud. Iseasi, kui palju kohalikud kirillitsas kirjutatud tähtedest üldse aru said.
Lugu ilmub koostöös Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsi Toimetistega.
Kaubalaev „Kärdla” tehnilised andmed Laevaregistris
Esmane registrisse kandmine: 27.11.1962 Rostockis
Laeva tüüp ja sõiduõigus: kuivlasti laev, piiranguteta sõit kõigil meredel
Pikkus: 99,44 meetrit
Laius: 14,43 meetrit
Süvis: tühjalt 2,6 meetrit, täislastis 6,58 meetrit
Kandevõime: 4375 tonni
Kaubatrümme: 4 (2 ees ja 2 taga)
Kiirus: max 14 sõlme
Peamasina võimsus: 3250 EHP (efektiivset hobujõudu)
Üks sõukruvi
PILDIALLKIRJAD:
Saksa Demokraatlikus Vabariigis ehitatud mootorlaev „Kärdla“ Tallinna sadamas. Foto: Erich Norman 1962, Eesti Filmiarhiiv
Väljavõte „Kärdla” logiraamatust 7. detsembril 1962.
Foto: Eesti Rahvusarhiiv 1143.ERA.R-982.9.1113
Punast puitu laadimas Aafrikas 1967. aastal. Takoradi sadam Ghanas.
Rein Raudsalu (vasakul) ja II mehaanik Gerov. Foto: Rein Raudsalu erakogu
Söögilauas: (vasakult) II mehaanik Ants Kreek, Rein Raudsalu ja vanemmehaanik Juri Tjurin. Foto: Rein Raudsalu erakogu
Tormisel Põhjamerel 1967. aastal. Nii Kollo kui ka Raudsalu kiidavad laeva head stabiilsust ja juhitavust ka keerulistes oludes. Foto: Rein Raudsalu erakogu
Kaubalaev „Kärdla”. Foto: Rein Raudsalu erakogu
Aastavahetuse tähistamine Aafrikas kuuse ja vahuveiniga. Foto: Rein Raudsalu erakogu
Vana meremeeste kombe kohaselt ristiti ka „Kärdla” peal neid, kes esimest korda üle ekvaatori seilasid. Foto: Rein Raudsalu erakogu
Kaptenisillal oli ka ladina tähtedega kirjutatud laeva nimi. Paraku ei sarnane see sellele, millega meie harjunud oleme. Foto: Rein Raudsalu erakogu
Ghanas Takoradi sadamas 1967. aastal. Foto: Rein Raudsalu erakogu
Ghanas Takoradi sadamas 1967. aastal punast puud laadimas. Foto: Rein Raudsalu erakogu
2 lugu
Paraadiga spordi ja tordipäev
Poetess Ave Alavainu räägib, kuidas ta otsustas omapäi sõpradega Kärdla sünnipäevaks peo püsti ajada.
Juba veebruari esimestel päevadel sai selgeks, et mu uus raamat „50:50 (elueklektika)“ saab 1. maiks valmis. Esimene assotsiatsioon, mis selle kuupäevaga tekkis oli – Kärdla LINNA SÜNNIPÄEV.
Järgmine oli tõdemus, et sellest ajast, kui meil tekkis Hiiu vald, pole LINNA sünnipäeva tavakohaselt tähistatud: et on pidulik aktus ja kohvilaud linnarahvale. Küll aga tähistati ülima pidulikkusega uue valla esimest sünnipäeva – vana traditsiooni vaimus.
Helistasin paar aastat tagasi isegi vallavalitsusse ja küsisin, kas meil LINNA enam polegi, et sünnipäeva ei peeta, et ainult joostakse. Vastus oli, et linn on alles, aga vallasisene – nagu Tallinn Harjumaal. Ja sünnipäeva puhul toimub traditsiooniline linnajooks.
See oli natuke kurb teada saada: ei mingit kultuuri…
Küsisin vallavalitsusest, mida tänavu tehakse. Sain teada, et nii turismihooaja avamine kui ka linna sünnipäev peetakse jooksu, toidu, muuseumide avatud uste ja Chalice’iga Vabrikuväljakul. Ja tõsi ta on – eks sealt saigi linn omal ajal alguse.
*
Aga siis… tegin ma 20. veebruaril kulkale taotluse, et korraldada kodanikualgatuse korras Kärdla linna sünnipäeva kultuuriprogramm.
Enne helistasin Lauri Saatpalule, et kas ta tuleks esinema. Lauri ütles: „Paraad ka! Kui paraadi ei ole, siis mina ei tule!“
„Sa pead oma paraadi saama!“ – mõtlesin ma ja helistasin Emmaste puhkpillijuhile Toomas Paapile, et Lauri nõuab paraadi. Toomas oma orkestriga oli otsekohe nõus 1. mail Keskväljakule pille puhuma tulema.
Ja raamatuesitlusele ka.
Ja nii – tänu Kulkale – see sünnipäev, paraad ja esitlus toimusidki. Kogu lugu.