KASVAV KUU: 29. oktoobril esietendub Eesti Noorsooteatris Johan Elmi dramatiseerituna ja lavastatuna Sarah Crossani romaanil “Kuutõus” põhinev lavastus “Kasvav kuu”, mis räägib loo kahest vennast, Edist ja Joest, kes kohtuvad üle kümne aasta taas, et veeta koos viimased nädalad enne Edi surmanuhtluse täideviimist. Millest lavastus veel kõneleb ning kuidas on nii käesolevas protsessis kui ka üleüldse lavastada ja luua, uurisid Johanilt Eda Ahi ja Helena Läks.

Kas dramatiseerides töötad paralleelselt mitme tekstiga või vajab iga kujunemisel olev maailm sinu jäägitut tähelepanu? Ja kas suudad raamatuid lugeda ilma, et hakkaks neid mõttes dramatiseerima?

Pean olema õnnelik, sest siiani on mul olnud võimalus just seda jäägitut tähelepanu rakendada. Vabakutselisena on paratamatult erinevad projektid korraga käsil või ettevalmistuses, aga mitut asja paralleelselt kirjutama pole ma veel pidanud. Olen ka siiski vaid kaks dramatiseeringut kirjutanud, seega väga aktiivseks kirjutajaks ma ennast pidada ei saa. Aga mul on plaanis veel valmistekste adapteerida. See on väga põnev.

Mida rohkem ma teatriga tegelen, seda rohkem näen seda enda ümber. Iga tekst, mis mulle mõjub, on potentsiaalne teatritekst. Fantaseerin tihti, kuidas ühte või teist lugu lavale panna. Eks see on omamoodi ametihaigus. Kõige rohkem juhtub seda filmidega, sest neid jõuan vaadata mitu korda rohkem kui jõuan lugeda raamatuid – näidendite virn, mis lugemist ootab, on lihtsalt nii kõrge.

Mille poolest köitis sind Sarah Crossani romaan “Kuutõus”? Kuidas jõudsid mõtteni luua selle põhjal lavastus?

Romaan on kirjutatud noore poisi sisemonoloogina. Vähe on kirjeldusi, peamiselt on see mõttevoog koos segavate faktorite ja mälupiltidega. Seega on lugedes tunne, et vaatadki maailma läbi peategelase silmade – mängid tema rolli. Nii et väga teatraalne tekst.

Mind paeluvad piirsituatsioonid, kus inimesed käituvad instinktide, mitte sotsiaalsete kommete järgi. Ja need kaks suvekuud, mille vennad Joe ja Ed koos veedavad, on üks pikk piirsituatsioon. Pikk, aga samas liiga lühike (jään meelega ambivalentseks, sest ma ei taha kogu sisu ära rääkida).

Ma teen lavastusi ka näitlejate pärast, ma tahan, et neil oleks väljakutse. Ja see lugu on väljakutse.

Ja lõpuks – kui ka kolmandal ja neljandal lugemiskorral üks ja sama koht mind ikka nutma ajas, siis olin kindel, et see on materjal, mis mind kõnetab.

Millest see lugu sinu jaoks eelkõige räägib? Mille poolest võiks see vägagi Ameerika-keskse taustsüsteemiga (Texase osariigi seadustik, surmanuhtlus, ameerikalikud pikad füüsilised vahemaad) lugu kõnetada eesti vaatajat?

Jah, meil ei ole õnneks surmanuhtlust ega Ameerika seadusi, aga me kõik teame, mis tunne on kellestki ilma jääda. Me oleme kogenud rasket lapsepõlve, unistuste purunemist, vabadusest ilmajäämist, lootusetust. Ja me kõik vajame, et meie elul oleks siht, et me tunneksime, et meie siinveedetud ajal on väärtus.

See lugu kõigest sellest räägibki. Väga inimlikest, universaalsetest, ürgsetest tungidest. Tingimusteta armastusest. Ameerika seadused ja see olukord, milles need tegelased on, toob needsamad teemad lihtsalt väga intensiivselt esile.

See lugu räägib elujanust. Sellest, et me pole ainult need halvad asjad, mis meiega juhtunud on. Me oleme teised asjad ka.

Kuidas paistab sulle seis rahvusvahelisusega Eesti kultuurimaastikul, teatrivaldkonnas? Kas tänapäeval, kus vahemaad kultuuriruumide vahel näivad aeg-ajalt pea olematud, võib üldse rääkida omast ja võõrast?

Omast ja võõrast tõesti vast mitte, aga kindlasti saab rääkida harjumuspärasest ja harjumatust. Kõik asjad vajavad aega, aga võõrahirmu või -põlgust ei ole meile vaja. Tundub juba nagu leierdatud jutt, aga me peaksime ennast ikkagi rikastama. Ja seda just läbi erinevuse. Ka see, kui ma mõistan, et miski pole “minu teema”, on areng. Aga selleks, et seda millegi kohta päriselt öelda, pean ma sellele miskile ka võimaluse andma. Pean võtma selle vastu, enne kui sellest põhjendatult loobuda saan. Kõik ei peagi meeldima. Aga kõiges, mis pole oma, ei pea nägema vaenlast.

Räägi veidi lähemalt koostööst Eesti Noorsooteatri trupiga. Kuidas materjalile lähenete, kuidas seda üheskoos lahti muugite?

Püüan lavastajana alati näitlejast n-ö ees olla – pean laialdast eeltööd lavastaja kohustuseks. Muugin näidendit ja selle maailma pikalt üksi, avan esimesed kaks-kolm lukku ise, aga ukse kangutame ainult üheskoos trupiga lahti. Praegusel juhul on mul veel see eelis (ja samas ka segav faktor), et lisaks lavastajale olen ka dramatiseeringu autor ja mingil moel materjali juba kirjutades läbi lavastanud. Ma tunnen ennast enesekindlamalt, aga pean proovis vägisi unustama, et olen autor. Sest neli pead on targemad kui üks ja näitleja tahab ning peakski olema kaasautor, mitte kõigest teostaja.

Ma püüan ise ja soovitan ka näitlejail kogu aeg n-ö suumida sisse ja välja – mida see tegelane tahab praegu siin selles hetkes, aga samas, mida ta tahab oma elult. Ja kas need kaks asja on kooskõlas.

Mis veel… Faktid aitavad meid palju. Tunded on segased. Aga faktid aitavad meil tegelaste olukordi mõista, ennast sinna asetada ja seeläbi reageerida sündmustele.

Ikka eesmärki pidi läheneme me materjalile. Isegi kui kõik tundub lootusetu, on tegelasel/inimesel siiski mingi eesmärk ja kui me selle üles leiame, siis polegi midagi keerulist.

Milline on su lemmikosa lavastusprotsessist?

Mulle tohutult meeldib tekstianalüüs. Aga kõige-kõige lemmikum periood on siis, kui näitlejatel on tekst peas ja me oleme lavastusliku skeleti paika pannud ja lihtsalt mängime läbi. Siis avastan ma kõige rohkem. Sest ma tean, mida ma leidma pean – milliseid osiseid on vaja, et see stseen mõjukski nii, nagu me tahame. Mingid piirid peavad ees olema selleks, et katsetada.

Mind inspireerib näitlejate vaatamine palju rohkem kui üksi kodus lahenduste välja pressimine. Olgugi et ma pole laval, vaid istun laua taga, mängin ma nendega koos stseene läbi. Mulle väga meeldib märgata. Jäädvustada. Puhastada.

Oled väga visuaalne looja (õppisid ju koguni enne lavakasse astumist EKA-s graafikat), pildistad, kujundad visuaale, teed videoid. Vahepeal ka näitled. Kas see, et sind tuntakse laiemalt eeskätt lavastajana, on otseses seoses sinu enda otsusega ollagi eeskätt lavastaja või on lavastajaks-olemine sinu tunnetuse järgi Eestis miski, mis paratamatult rohkem huvi äratab ja tähelepanu pälvib?

(Naerdes) Ma arvan, et see ei pälvi üldse tähelepanu! Kui ma mõtlen nende inimeste peale, kelle elukutse ei ole teater. Näitlejad on ju need, keda nähakse. Lavastaja olulisus lavastustervikus on paljude jaoks hägune.

Ma võtsin lavakunstikoolis õppimise võimalusest kõik ja mulle anti kooli lõpetades valida, mis minu diplomile kirjutatakse (“näitleja”, “lavastaja” või “dramaturg”). Valisin lavastaja. Tegin praktilise otsuse, sest lootsin, et saan siis rohkem tööd. Aga viimased viis aastat on tõestanud, et see oli ka loominguliselt ainuõige valik. Ma ei kaota kunagi oma visuaalset loovust, sest sellisena olen ma maailma tundma õppinud, see on minu keel, aga praegu ma tunnen, et lavastades suudan ma kõige vabamalt luua. Ma pean ennast ennekõike lugude jutustajaks ja lavastamine annab mulle selleks kõik sobilikud tööriistad. Oma visuaalkunsti tausta kasutan samamoodi loo jutustamiseks. Lavastuse plakat, kavaleht ja reklaamvideod ei ole tüütu tilulilu – need on kõik osa tervikteosest.

Ja näitlemise kohta olen kõige rohkem õppinud ise lavastades. Ja loodan väga, et mul tekib võimalus õpitut proovile panna.

Millest on Eesti teatris sinu meelest praegu vajaka? Mida üle?

Keskendumist. See vist võtab kõige paremini kokku, mida ma öelda tahan. Ma saan väga hästi aru, et leib on vaja lauale saada ja inimvõimsus on piiratud, aga võiks mitte teha “lihtsalt ühe järjekordse lavastuse”, vaid päriselt keskenduda sellele, mida sa teed. Minna sinna sisse, mitte rahulduda pinnavirvendusega. Võtta aega. Olla trupi ja ennekõike enda suhtes nõudlik, esitada väljakutseid. Ja tegelikult läbi selle nõuda ka publikult keskendumist.

Olgu, olgu, lisaks sellele, et teater on kunstivorm, on see ka meelelahutusvorm, aga see ei tohiks olla ettekääne või vabandus. Millegi kvaliteetse ja põneva sajaprotsendiline jälgimine on ju ka meelelahutus. Üks väga hea teos lahutab mu meeled kõigest muust mu ümber ja kui eriti hästi, siis paneb ümbritsevat teistmoodi nägema. Ma panustaks sellele.

Ja mida on üle? Mulle tundub, et loomistahet on rohkem kui väljendusvõimalusi. Mis iseenesest pole ju halb asi. See hoiab ärksana ja paneb pingutama.

Kust ammutad uusi ideid? Kuidas otsustad – mitmekülgse loojana –, mis laadi väljund ideele anda?

Mind inspireerib igava igapäeva poeesia. Väikeste asjade mastaapsus. Juhuse saatuslikkus. Ja mulle meeldib taaskasutus – mingite loominguliste impulsside, mis on juba väljundi leidnud, taasavastamine ja uuesti tõlgendamine. Me räägime inimestena ju kogu aeg seda ühte ja sama lugu, ükskõik, mis vormis. Peaasi, et endal huvitav on.

Ma püüan lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida, lugeda, lugeda ja lugeda. Vaadata filme, rääkida sõpradega elust, olla uudishimulik. Ja ma püüan laiselda. Võib tunduda, et ma olen tööhobune, aga tegelikult olen ma olemuselt väga laisk ja mugav. Selleks, et olla tööl päriselt kohal, pean ma töövälisel ajal ennast kuidagi välja lülitama. Aga millal lõppeb kunstniku tööpäev? Mitte kunagi. On raske anda endale aega, aga ma olen õppinud seda tegema. Ja ma arvan, et igavus ei mõju mitte ainult lastele hästi, vaid ka täiskasvanutele. Paneb mõtlema.

KASVAV KUU

Autor: Sarah Crossan

Dramatiseerija ja lavastaja: Johan Elm

Kunstnik: Eugen Tamberg

Helilooja: Kirill Havanski

Liikumiskonsultant: Hanna Junti

Valguskunstnik: Karmen Tellisaar (Endla)

Mängivad: Mart Müürisepp, Joosep Uus ja Laura Kukk

Esietendus 29. oktoobril Noorsooteatri Ferdinandi saalis