ERSO INIMESED: Kärt Rubel tutvustab kaht säravat ERSO muusikut – Nina Kawaguchit ja Johannes Kiike.
Nina Kawaguchi: Muusikuna töötamine on andnud võimaluse saada kellekski unikaalseks
Kuidas leidsid tee professionaalse muusika juurde? Kus sa õppisid?
Minu teekond ei ole olnud sugugi lihtne. Ilma vanemate ja paljude toredate muusikute abita ei oleks minust viiuldajat saanud. Lapsepõlves pidin sageli kolima, sest mu isa on diplomaat ning seetõttu oli sageli raske leida sobivat viiuliõpetajat. Ma elasin näiteks Etioopias, Šveitsis, Brasiilias ja Soomes. Aga mul väga vedas – leidsin igas riigis hea viiuliõpetaja. Ka Etioopias ja Brasiilias, kus sel ajal polnud isegi professionaalsel tasemel muusikakooli. Kusjuures Brasiilias õnnestus mul õppida daami juures, kes oli lapsena Otakar Ševčíki õpilane.
Kuidas sa Eestisse sattusid?
Kui ma oma õpingud lõpetasin ja töökohta otsisin, nägin internetis ERSO töökuulutust. Teadsin, et Eesti on üks digitaalselt arenenumaid riike ning see tekitas minus huvi proovida. Peale selle tahtsin väga mängida orkestris, mida juhatab maestro Neeme Järvi. Mul on suur au töötada ERSO-s ja olen lõputult tänulik, et minu mänguoskusi hinnati ja anti võimalus liituda piirkonna ühe tuntuima ja kiiresti arenevama orkestriga. Soovin ERSO töösse panustada nii palju, kui vähegi suudan.
Mis sulle ERSO-s töötamise juures kõige rohkem meeldib?
Ma naudin väga seda, et me esitame mitmekülgset repertuaari. Mõnikord on teosed keerukad, aga mulle meeldivad väljakutsed ja ma naudin nende kallal töötamist. Mul on suur au olla osa ERSO-st, sest ma näen kontsertidel, kui väga Eesti publik ERSO-t armastab. Ka minu kolleegid on minu vastu alati heatahtlikud olnud.
Mida pead oma suurimateks saavutusteks? Mille saavutamisest sa veel unistad?
Oma suurimaks saavutuseks pean õnnelikke kontserdikuulajaid, kes minu kontserte naudivad ja hiljem tänu avaldavad. Edaspidi soovin olla iga hetkega parem nii oma mänguoskustes kui ka sisemuses.
Kes on sind muusikaliselt kõige rohkem mõjutanud? Keda imetled?
Väga raske on valida vaid üht, aga kui peaksin seda tegema, siis selleks oleks mu isa. Ta oli suur klassikalise muusika austaja ja amatöörviiuldaja. Kui me Etioopias elasime, esines isa sageli heategevuslikel kammerkontsertidel. Neid etteasteid kuulates kogesin esmakordselt seda, kui palju rõõmu pakub ühine musitseerimine.
Neid, keda imetleda, on tegelikult väga palju: Heifetz, Barylli, Kreisler ja muidugi meie oma suurepärane kontsertmeister Triin Ruubel. Kuulan alati rõõmu ja naudinguga, kui Triin orkestri ees soleerib. Ta on mulle muusikaliselt üks suurimaid eeskujusid.
Millised on su hobid? Mida sulle meeldib pärast tööd teha?
Armastan köögikunsti ja kui valmistan mõnda hõrgutist liiga palju, siis toon seda ka ERSO-le jagamiseks. Samuti armastan lugeda. Olen lugenud ka mõnda eesti autori raamatut ja minu senine lemmik on Indrek Hargla “Apteeker Melchior”. Äsja alustasin Andrus Kivirähki teosega “Mees, kes teadis ussisõnu”. Pärast kontserte on parim ajaviide aga kolleegidega restorani või baari külastamine.
Kui sinust ei oleks saanud muusik, siis millega sa professionaalselt tegeleksid?
Seda on raske ette kujutada, kuid mind huvitab teadus ja mul on soov inimesi aidata, nii et tegutseksin ilmselt ravimitööstuses.
Mida on muusiku elu sulle pakkunud?
Muusikuna töötamine on andnud mulle võimaluse saada kellekski unikaalseks, kes suudab inimestele heas mõttes mõju avaldada. Samuti on see andnud mulle erakordseid mälestusi – näiteks võimaluse mängida kaasa 2019. aasta laulupeol, mil tähistati 150 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost.
- lugu
Johannes Kiik: Ewert teatas tuhandetele fännidele minu tütre sünnist, kes tervitasid uudist marulise aplausiga
Kuidas jõudsid muusikaõpinguteni ning miks otsustasid hakata professionaalseks muusikuks?
Muusikute lapsena (Kai Kiik on flöödiõpetaja Nõmme muusikakoolis ja Kalmer Kiik on kolleeg ERSO metsasarverühmas) suunasid vanemad mind 1992. aasta sügisest Nõmme muusikakooli.
Kuskilt olin pähe võtnud, et tahan mängida saksofoni. Et saksofonini jõuda, pidin alustuseks kaks aastat klarnetit mängima ja kolmandal aastal sain viimaks kätte oma unistuste pilli – saksofoni. Kui muusikakooli solfedžo mulle täitsa meeldis, siis saksofoniga mul siiski head klappi ei tekkinud. Plaanisin muusikakooliga lausa lõpparve teha, kuid ema sellist varianti mulle ei lubanud ja suunas mind õpetaja Aigar Kostabi juurde eufooniumit õppima.
Eufoonium paelus mind momentaalselt ja õpetaja Kostabi sooja inimesena sütitas oma olekuga ning pani õpilaste silmad särama. Lisaks sain juba esimesel aastal hakata mängima vaskpilliansamblites, mida Kostabi juhendas. Brassansamblitega kaasnes rohkem kontserttegevust ja avanes võimalusi välimaale konkurssidele ning festivalidele reisida, mis oli mulle tugev motivaator muusikaga jätkamiseks.
- aastal astusin Aavo Otsa soovitusel Tallinna Muusikakeskkooli õpetaja Udo Meieri klassi ning aasta hiljem alustasin trombooniõpinguid. Trombooniga avardusid minu muusikalised võimalused sümfooniaorkestri, bigbändide ja muude põnevate koosseisude võrra ning pideva praktilise õppe käigus avastasin end EMTA õpingute kõrvalt täies mahus vaid muusikaga elatamast. Ehk siis kuidagi loomulikult on üks asi teiseni viinud.
Mis pakub ERSO töös kõige enam rõõmu?
Kõige suuremat rõõmu ERSO töös pakub siiralt ja südamest aplodeeriv publik peale hästi õnnestunud kontserti.
Mida pead enda senise elu suurimaks saavutuseks? Mida soovid erialaselt veel saavutada või ette võtta?
Suurimaks saavutuseks pean kontserti Eesti Festivaliorkestriga BBC Promsil 2018. aastal. Kunagi tahaks aga mõne Daniel Schnyderi basstrombooni teosega lavalaudadele jõuda.
Kes on sind muusikuna kõige enam mõjutanud?
Charles Vernon. (Charles Vernon on USA tromboonimängija – toim.)
Kui sinust ei oleks saanud muusikut, millega sa täna tegeleksid?
Tegeleksin ilmselt keskkonnaküsimustega või merendusega.
Mis oleks ERSO-s teisiti, kui orkestril oleks oma maja?
Kui ERSO-l oleks oma maja, siis sellest võidaks nii ERSO kollektiiv kui ka publik. Täna ei mahu orkester ei lavale ega lava taha, millest tulenevalt kannatab akustiline pilt nii laval kui ka publiku kõrvades. Hea saal koos vajalike harjutusruumide ja abiruumidega viib kindlasti uute kvaliteetideni.
Millisesse erakordsesse olukorda on töö muusikuna sind viinud ja mida erakordset töö muusikuna pakkunud?
- juulil 2015 oli mul plaanitud kontsert ansambliga Ewert And The Two Dragons Positivuse festivalil. Minu tütar Pauliine otsustas aga sündida just sel päeval ja mina sellelt sündmuselt ju ometi puududa ei saanud. Nii sõitiski bänd ilma minuta Lätti. Kell 11.05 imetlesime ämmaemandaga värsket ilmakodanikku ning vahetasime tähendusrikka pilgu – nüüd tuleb kontserdile sõita. Jõudsin täpselt kontserdi alguseks kohale ning bändi liider Ewert teatas minu tütre sünnist tuhandetele fännidele, kes tervitasid uudist marulise aplausiga. Ööseks jõudsin tagasi haiglasse tütre juurde.
Foto: Rene Jakobson
