- oktoobril esietendub Endla teatris Eduard Vilde romaani “Mäeküla piimamees” ainetel sündinud lavateos, mille toob publiku ette lavastaja Aare Toikka (VAT teater). Romaani on lavakõlblikuks seadnud Andrus Kivirähk. Esietenduse eel vestles kirjanik Andrusega Endla dramaturg Ott Kilusk.
Sissejuhatavas lõigus vältisin meelega töötluse liigitust, sest meie aina keerulisemaks kippuvas maailmas on üha raskem panna asjadele ühesõnalisi nimetusi. Üks asi on see, mida ühest või teisest tekstist arvavad kirjandusteoreetikud või teatrikriitikud, teine asi aga see, mida autor ise oma teksti kohta ütleb. Üha sagedamini kerkib liigitusküsimus üles ka Eesti Teatri Agentuuris. Kuidas sa olukorda hindad: kas see “Mäeküla piimamees”, mis Endlas lavalaudadele jõuab, on dramatiseering Vilde romaanist või Kivirähki näidend Vilde loomingu ainetel?
Andrus Kivirähk: Mina nimetaksin seda ikka dramatiseeringuks. Ma püüdsin olla võimalikult autoritruu. Näidend Vilde ainetel tähendaks pigem seda, et ma võtaksin mingid Vilde tegelased ja situatsioonid ning siis hullaksin nendega, kleebiksin sootuks teistmoodi kokku, looksin uusi ja ootamatuid seoseid… Ma olen sellist asja teinud küll, näiteks Tammsaare puhul “Karinis ja Pearus”, kus ma viisin kokku kaks tegelast, kes tegelikult omavahel iialgi kokku ei puutu, ja vaatasin, mis sellest kohtumisest saab ja mida neil teineteisele öelda on. Või siis Lutsu mälestuste põhjal kirjutatud “Kevadine Luts”, seal ma ka toimetasin küllaltki vabalt. Aga “Mäeküla piimamees” on ikkagi puhas Vilde. Seal ma pole midagi sassi ajanud, ainult tihendanud ja võib-olla ka mõningaid tegelasi veidi eredamasse prožektorivalgusse sättinud, kui seda romaanis tehakse. Midagi sarnast tegin ma samuti Endlas lavale jõudnud Tammsaare “Elu ja armastusega”.
Eks ta ole nii, et sageli on mingi uue asja taga kellegi idee või tellimus. Usun, et sa ei hakanud päris omast peast “Mäeküla piimameest” lavale kirjutama. Usun, et sellele eelnes Toikka-poolne pakkumine, mille pärast väikest kaalumist vastu võtsid. Kas tööle hakkama innustas varasem positiivne kogemus koostööst lavastajaga või sai oluliseks alusmaterjali valik?
Aare pakkumistesse suhtun ma alati tõsiselt ja ära ütlen talle väga harva, siis, kui tõesti tunnen, et ei oska materjalil kuskilt otsast kinni hakata. Mulle väga meeldib Aarega koos töötada, kui ma nüüd õigesti arvutada oskan, siis peaks “Mäeküla piimamees” olema seitsmes lavastus, mida me koos teeme. Mul on halb harjumus proovidesse ronida, tegelikult ma muidugi arvan, et autor peakski seda tegema, mitte pesema pärast materjali üleandmist oma käsi puhtaks ning minema esietenduse jaoks kikilipsu ostma. Tuleks ikka olla protsessis lõpuni sees ja aidata, nii palju kui oskad. Aga mitte kõik lavastajad ei hooli autori kohalviibimisest, mõningaid see ehk koguni segab. Aare nende hulka ei kuulu, tundub, et talle isegi meeldib, kui ma usinalt proovides käin. Nii et me kuidagi sobime ja koostöö klapib.
Aga muidugi oli asi ka Vilde romaanis, see on ikka väga põnev materjal, väga eredate karakteritega. Seda oli suur mõnu näidendiks tinistada.
Oled kusagil öelnud, et Vilde ei jää Tammsaarele sugugi alla. Olen sellega muidugi täielikult nõus, sest see, kuidas Eesti lugejad ja teatrivaatajad on läbi aegade Vilde loomingut armastanud, ei jäta mingit kahtlust. Kuigi mõlemad on kooliõpikute järgi realistid, on tegemist siiski üsna erinevate kirjanikega. Mida on Vildel sellist, mida Tammsaarel pole ja vastupidi?
Ega me õnneks ei peagi oma suuri klassikuid kuidagi võrdlema, järjestama ning kaaluma. Tore, et nad kõik meil olemas on, üksteise kõrval raamaturiiulis. Kes mida eelistab, see on juba maitseasi. Jah, tuleb tunnistada, et minu jaoks on Tammsaare ja Luts natuke olulisemad ja põnevamad kui Vilde, ehkki näiteks näitekirjanikuna on Vilde neist mõlemast üle. Aga eks Vilde oli ju üldse kõige esimene tõeline kirjanik Eestis. Tema romaanid on esimesed tõelised romaanid, tema näidendid on esimesed tõelised näidendid, tema naljajutud on ka omas žanris esimesed. Tema ajas tee lahti, need, kes hiljem tulid, võisid juba valida – kas kirjutada nii nagu Vilde või kuidagi teistmoodi. Vilde oli demiurg, kes lõi selle, mida me üldse eesti klassikalise kirjanduse all mõistame. Näiteks minu “Rehepappi” lugedes on ju nihestuse ja huumori mõistmiseks oluline teada, kuidas traditsiooniliselt kujutati eesti talurahva elu – ja selle traditsiooni tekitas just suuresti Vilde. Nii et kõik hilisemad eesti kirjanikud liiguvad teatud mõttes Vilde suurtes jalajälgedes.
Nagu olen mitmest intervjuust kuulnud ja mis paistab läbi ka sinu loomingust, on sinu üheks suurimaks eeskujuks ja lemmikuks rahvakirjanik Oskar Luts. Lutsu on lihtne armastada, sest tema tabav karakterikujutus ja eluline huumor teeb ka kõige küünilisema lugeja relvituks. Kui lugesin “Mäeküla piimamehe” tekstiraamatut, ajasid samuti mitmed kohad muigama. Raamatut lugesin omal ajal aga kui süvatõsist psühholoogilist teost. Kas keerasid mõnuga vinti juurde või tõid kusagilt teksti sügavamatest kihtidest rohkem pinnale seda, mida lugeja muu teksti sees ehk märgata ei jõua, kuid mis kätkeb eneses koomikavõimalust?
Mulle oli tegelikult eneselegi lugemisproovides üllatuseks, et tekst tõesti ajab päris sageli naerma. Ega ma ei üritanud küll kuidagi vägisi või meelega sinna mingit nalja sisse toppida. Ma pole peaaegu üldse ise uut dialoogi välja mõelnud, kõik on Vildel olemas. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et romaanis hajub see kohati väga groteskne dialoog mingis mõttes laiali, vahepeal on igasugu muud, neutraalset teksti, aga näidend ju ainult dialoogist koosnebki ja sedasi kontsentreeritult torkab mõne tegelase ogar maniakaalsus eredalt silma. Ja see on naljakas. Kurb, aga naljakas. Kui ma rääkisin oma emale, et teen Pärnus “Mäeküla piimameest” ja et proovides saab palju nalja, siis oli ema lausa kohkunud: et kuidas siis nii, mis nalja seal saada võib, film oli ju väga tõsine ja traagiline. Oli tõesti. Ja küllap jagub seda tõsidust ja traagikat ka lavastusse. Ning just sellepärast saab seal ka nalja. Traagika ja koomika piir on imeõhuke.
Vilde oli katsetaja nii elus kui kirjanduses. Tema loomingulisse pagasisse kuulub nii Eesti naljakaim komöödia “Pisuhänd” kui ka filosoofiline ja ajatu draama “Tabamata ime”, mis oma otsekohesusega valusasti iga mõtleva eestlase südamesse lõikab. Arvan, et selles peitubki tema suurus. Tabada elu kord kohutavalt naljakana, siis jälle kui eksistentsiaalset rähklemist ebamääraste eesmärkide nimel. Milles sinu meelest seisneb Vilde loomingu ajatus ja kõnetus meie praegusele lugejale ja teatripublikule?
No Prillup on väga nüüdisaegne tegelane: auahne mehike, kes nii kangesti ihaldab rikkust ja võimu, et on selle nimel valmis absoluutselt kõigeks. See, kuidas ta rahmeldab ja punnitab, hädaldab ja piinleb, on hale ning pööraselt koomiline. Õnne ei leia temasugune elukutseline luuser iialgi, ikka kisub miskit kiiva, ikka äpardub lõppude lõpuks kõik. Kusjuures ega teisedki näidendi meestegelased temast palju paremad pole, kõik nad on parajalt egoistlikud, lollid ja ahned. Meeste maailm võib ikka parajalt kole olla. Kole ja nõme.
Mind köitis romaanis aga ennekõike just Mari. See on üks väga salapärane tegelane! Ega Vilde ise vist ka päris lõpuni teda ei mõistnud ja tegi väga kavalasti: ei hakanudki Mari pähe ronima, teda lugeja meeleheaks pulkadeks lahti võtma, vaid näitas teda meile nagu natuke eemalt, distantsilt ja jättis ka lugejale mõistatuseks. Prillupi mõtted ja motiivid on ilmselged, aga Mari on saladus.
Minu vaimusilmas oli Mari midagi Brigitte Bardot’ kuulsate rollide sarnast: eks ole, kui Mari ühel heal päeval korraga Prillupi õuel seisab, siis võib vabalt tsiteerida kunagise menufilmi pealkirja: kui jumal lõi naise! Kaunis lapsnaine, keda kõik mehed ihaldavad, aga kes käitub täiesti ettearvamatult. Mehed keerlevad Mari ümber nagu moosisaia leidnud herilased, katsuvad kuidagi ligi pääseda, tüdrukut oma huvides ära kasutada, aga “moosisai” teeb lõpuks ikkagi ainult seda, mida ta ise tahab ja mehed jäävad pika ninaga. Iseseisev, vaba ja moodne naine! Selline oli minu esialgne nägemus, eks Aare ja eriti Marit mängiv Fatme lisasid sinna oma värve, eriti muidugi Fatme, sest roll on lõpuks ikkagi näitleja oma ja tema annab sellele lõpliku sisu. Ja õige olekski, kui Mari loogika jääks ka autorile ja lavastajale natuke saladuseks, sest meie oleme ju ka mehed, nii nagu Vildegi.
MÄEKÜLA PIIMAMEES
Autor: Eduard Vilde
Dramatiseerija: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Videokunstnik: Argo Valdmaa
Koreograaf: Marge Ehrenbusch
Osades: Fatme Helge Leevald, Meelis Rämmeld, Andrus Vaarik, Ago Anderson, Ott Raidmets ja Priit Loog
Esietendus 28. oktoobril 2023 Endla teatri suures saalis
