OI, SEE KOOL ON ÜKS KOLE KOHT! Rakvere Teatris esietendub 13. oktoobril iiri autorite Iseult Goldeni ja David Horani näidend “Klassis”. Tegu on õpetaja ja lahutatud lapsevanemate kohtumisega, et arutada nende poja käekäiku. Õpetaja arvates vajaks poiss abi, aga lapsevanematel on juba lapsepõlvest selge, et kõiges on süüdi kool. Urmas Lennuk pajatab haridusest diletandi pilguga.
Kuigi ma üldiselt ei armasta inimeste vahel trügimist või sabas seismist, tuleb tekstikirjutajal siiski ennast ületada ja maskeeruda aeg-ajalt kellekski, kellele meeldib trügimine ja kes jumaldab järjekordi. Rahvasummas ja eriti täiskiilutud bussis või rongis kõõludes kuuleb teinekord asju, millele ise oma igavate argipäevade püüdmises ei tulegi.
Olukord rongis: mida see lapsuke mõtleb?
Septembri keskpaiku sattusin niimoodi rongis pealt kuulma hingehädas inimest, kes oli sõbrannale pikaks reisiks ette valmistanud loengu kooliteemadel.
Esiteks muidugi tasuta kooliharidus – mida ei ole olemas! (Vähemalt Eestis mitte.) Kui palju maksid juba lapse uus telefon ja arvuti, rääkimata riietest ja jalanõudest, sest ega tänapäeva laps saa pasteldes ometi kooli minna, kohe algab kiusamine.
Ühesõnaga, resümeeris proua: kooliharidus on liiga kallis, aga haridusministeeriumit see ei huvita. Lapsevanem võtku rahakott puuga selga ja maksku kõik PISA-testid kinni, millega nad tahavad Euroopa ees uhkustada. Mida see lapsuke ometi mõtleb? (Konteksti järgi otsustades peeti “lapsukese” all silmas ministrit, kuigi proua ise tundus viimase eakaaslane.)
Olukord jätkub: kuidas õpetaja mehele saab?
Edasi topiti hakklihamasin õpetajaid täis ja hakati hoogsalt väntama. (Õpetajad on see arusaamatu inimtõug, kelle pärast lapsed ja lapsevanemad kodudes unetuid öid veedavad.)
Kõigepealt muidugi see, kuidas nad riides käivad. Sain teada, et korralik õpetaja peaks olema üle kere pakitud läbipaistmatusse kilesse nagu sardell nõukogude sööklas. Noor naisõpetaja ei tohi kanda midagi, mis paljastab pahkluud või – hoidku taevas – põlve!
On ütlematagi selge, et selline käitumine haridusasutuses on ilmne katse “litsi lüüa”. Mingil hetkel jäi proua loengut kuulates mulje, et ega millegi muu pärast noored naised õpetajaks lähegi, kui et mehele saada.
Olukord jätkub ikka veel: lastepiinamise asutus
Loengu tõestuslik pool oli proual ajapuudusel ette valmistamata, mis oli ka mõistetav, sest me lihtsalt ei aimagi, kui palju talle oli õppida antud!
Kõigepealt füüsika. Nähtavasti arvas õpetaja, et põhikooli lõpetajad peavad kaasa saama kõrgema kraadi tuumafüüsikas.
Kirjandusõpetaja sundis tema poega läbi lugema ja pähe taguma valimatult “kogu” eesti kirjanduse! Matemaatikas piinati proua sõnade järgi lapsi ülikoolitasemel.
Aga kõige valusam hoop oli kehaline kasvatus, kus proua ei saanud isegi kõige parema tahtmise juures oma vaest last aidata.
Olukorra kulminatsioon: proua lapsega ei tegeleta personaalselt!
Järgmise päevakorrapunkti moodustasid läbisegi õpetajate eraelu ja nende ülekohus. Õpetajate eraelu põhiviga seisnes selle olemasolus. Aga ülekohtu osas tundus, et igale õpetajale oli emapiimaga kaasa antud subjektiivsuse sündroom ning kõigi reeglite kohaselt oleks maailmale parem, kui õpetajate suguharu leiaks kollektiivse otsa kuskil suremise augus.
Põhiline pidepunkt, kuhu proua oma teemaarendustega tagasi jõudis, oli see, et koolis ei tegelda tema lapsega personaalselt. Last käsitletakse nagu karilooma. Kuigi ema ostab talle viimase mudeli telefoni ja arvuti, korralikud riided, ja on valmis tema eest isegi väikese tuumajaama mudeli ehitama.
Kahjuks pidi proua ühel hetkel sõbranna hülgama ja väljus rongist N. jaamas. Mille peale tema sõbranna väga sügavalt ohkas. Umbes nagu Juhan Liiv oma luuletuses “Ma lille sideme võtaks”. Ehk püüdis ta niimoodi endast välja hingata kogunenud valu. Ja ega minulgi kodu poole loksudes enam naerutuju polnud.
Kõik on spetsialistid
Haridus on teema, millest armastavad rääkida kõik. Igaühel on sellest isiklik arvamus, kaks või koguni rohkem. Kui mõtestatud argumendid otsa saavad, võib meenutada enese koolikogemust ja emotsioonidest lähtuvalt suust sooja õhku välja ajada.
Rakvere Teatris esietendub 13. oktoobril iiri autorite Iseult Goldeni ja David Horani näidend “Klassis”. Tegu on õpetaja ja lahutatud lapsevanemate kohtumisega, et arutada nende poja käekäiku. Õpetaja arvates vajaks poiss abi, aga lapsevanematel on juba lapsepõlvest selge, et kõiges on süüdi kool. Kindlasti vajalik ja oluline lavastus tänases päevas, kus haridusvaldkond meeli ja mõtteid kaasa haarab, umbes nagu telesari “Kättemaksukontor” haarab kaasa lapsi.
Uurimused, mida koolielu kohta ette on võetud, käsitlevad küll eri probleeme, aga kummalisel kombel viib järeldus ainult ühe probleemi ja lahenduseni. Või kui laenata tolle proua sõnu, siis – tema lapsega ei tegelda koolis personaalselt. Ükskõik kas lugeda koolikiusamisest või hariduslike erivajadustega lastest, ikka ja jälle jõuame tõdemuseni, et lapsi on koolis liiga palju.
Hariduslik tootmine
Näiteks kiusamine on oma olemuselt kolmepoolne probleem. Paradoksaalsel moel ei mõjuta kiusamine negatiivselt ainult kiusatava elu, vaid sageli ka kiusajat ning kõrvaltvaatajaid.
“Pikaajalised uuringud näitavad, et koolis teisi kiusanud õpilastel on rohkem kui neli korda suurem risk noore täiskasvanuna sattuda vägivaldse kuriteoga politseis arvele. Kõrvalseisjatel aga, kes ise kiusamisse justkui ei puutu, on täheldatud isegi suuremat heaolu kahjustumist, käitumisprobleemide avaldumist ja vastumeelsust kooli suhtes kui tegelikel ohvritel.” (Kristiina Treial. Kaks müüti koolikiusamisest ja mida uuringud selle kohta räägivad. 01.11. 2017, novaator.err.ee.)
Miks me siis ikkagi laseme sel sündida, kui kiusamine on kõigile negatiivselt mõjuv nähtus? Sest tegelik sekkumine nõuaks märkamist ja tähelepanu, aga kuna lapsi on liiga palju, jääb kius sageli just märkamata. Sama häda dikteerib raskusi HEV (hariduslike erivajadustega) laste õpetamisel, keda on iga aastaga järjest rohkem, aga nendega tegelevate õpetajate üldarv kipub üksnes püsima või kahanema. Rääkimata eri tasemega õpilaste paigutamisest samasse õppegruppi, rääkimata eri isiksuste allutamisest võimalikult sarnastele reeglitele (mida kooli sisekord nõuab), rääkimata õpilaste isikupära summutamisest. Ja kõige hullem on, et selline hariduslik tootmine, mida me tänasel päeval kultiveerime, põrkab bumerangina tagasi ka õpetajatele, nii nagu koolikiusamine kahjustab lisaks kiusatavale ka kiusajat ja vaikivaid möödavaatajaid.
Kooliprobleemid ei lõpe kunagi
Kuna õpetajad on üldjuhul süsteemselt mõtlevad inimesed, siis jõuab neile varem või hiljem kohale oma välisteguritest tulenev võimetus personaalselt proua lapsega tegeleda. Järgmine samm ongi juba läbipõlemine või pealiskaudsus, mille tulemusel kuuleme aina rohkem ja hirmsamaid lugusid sellest, kuidas õpetajad on lollid ega tee midagi.
Haridussüsteemi nõiaringist väljub taas uus generatsioon lapsi, kes lapsevanemateks muutudes kannavad koolitrauma tunnuseid ja põevad suuremal või vähemal määral BSH-sündroomi. (Tuletatud “meie ajastu kangelase” Brigitte Susanne Hundi nimest, guugeldage ise, millega tegu). Üksikindiviid vajab rohkem tähelepanu, kui talle on võimalik pöörata, ja kui ta seda ei saa, hakkab ta käituma ebaadekvaatselt, tekitades muresid juurde nii teistele kui ka endale.
Lahendus on kogu aeg meie silme all – igasse kooli vähem lapsi või… rohkem õpetajaid. Aga mõistagi on probleemi selline lahendus meie vaesuse juures võimatu. Seega on küsimusele “Kuidas süüa õpetajat?” vaid üks vastus: pole tähtis, kuidas me teda sööme, ühel ilusal hetkel saab ta otsa. Ainus, mis kunagi otsa ei lõpe, on proua rongis loengut pidamas ja kooliprobleemid.
