ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 18. osa. Riskialdis, osav ning tüssamisvalmis Isaak Babel – oli ta tegelikult hea?
Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges, kelle metafoorid tantsisklevad alati noateral, kelle sõna püüab alati anda noahoopi lugeja kujutlusvõimele ja kelle kangelased on isegi suutelised tegema maharaiutud peaga veel mõne sammu pilkase pimeduse poole, pidas vene kirjaniku Isaak Babeli julmust veel rafineeritumaks kui enda oma. Borges rääkis, et Babeli julmust saatev poeetiline muusika muudab selle veelgi hingelõikavamaks.
Voolav veri ja Odessa kõnepruuk
Möödunud sajandi alguse vene kirjandus ei teadnud kohe sugugi, kuidas kohaneda vana keisriaegse maailma purunemise ja isamaa parimate inimeste laipadele kerkiva uue korraga. Sõnnikuks ei pidanud saama mitte üksnes väljapaistvad kunstnikud, näitlejad, filosoofid ja luuletajad, vaid režiimi potentsiaalseteks ohvriteks olid kõik lihtsalt kirjaoskajad inimhinged.
Ja tohutu hulk kirjanikke võttis selle inimvihkajaliku valitsemiskorra omaks lihtsameelse vaimustuse ning valmidusega mahalaskmisi mitte ainult pealt vaadata, vaid ka nendes ise osaleda, karistussalklastega sõbrustada, nende seltsis teed juua ja jälgida kardinate tagant seda, kui piinatakse teisi literaate. Kirjandust tehaksegi muidugi südameverega ja kui ümberringi voolavad verejõed, tunnevad kirjanikud samasugust joovastavat inspiratsiooni nagu pidutsevad vampiirid. Kõige jõulisemaid teoseid luuaksegi revolutsioonide ja sõdade ajal ning pole sugugi juhuslik, et maailmakuulsaks saanud luuletajad ja proosakirjanikud viibisid võimaluse korral alati veriste sündmuste keskpunktis.
Isaak Babel oli kartmatu inimene, ta sõdis punaste poolel Budjonnõi esimeses ratsaarmees, kappas palja mõõgaga vehkides ratsu seljas, ülistas „Odessa lugudes“ enda eest seista oskavaid juudi bandiite, rändas mööda maailma ringi ja oleks võinud jääda Prantsusmaale, kus elasid tema lähisugulased, kuid naasis alati Stalini impeeriumisse.
1940. aastal Babel arreteeriti, teda piinati ebainimlikult ja seejärel lasti ta maha. Tema käsikirjad hävitati. Ta oli siis 45-aastane. Tema ise oli arvamusel, et ei ole kirjutanud midagi tõeliselt väärtuslikku ja kõik tema jutustused püsivad püsti üksnes stiili ehk selle muusika najal, mis leidis hiljem hindamist kogu maailmas.
See muusika lõi erilise kõnekeele, mida võite veel tänapäevalgi kuulda Odessas, kus kostavad ka otsekui Babeli jutustustest võrsunud naljad. On raske öelda, kumb oli enne – kas see Odessa kõnepruuk või Babeli musikaalne looming. Kes keda jäljendas? Minu arvates haaras Babel elust uue slängi geniaalsed ivad, külvas nad maha, kasvatas suureks ja andis elule tagasi. Kirjanikega sünnib vahel niiviisi – olles kuulnud igavlevas ja oma aja ära elanud keeleruumis vihjeid uuele keelele, nad loovadki selle. Nii lõi täiesti uue keele Puškin, nii lõid mõneks ajaks erilise kõnekeele Zoštšenko ja Platonov, nii lõi tänapäeval käibiva uue kõnestiili Dovlatov ning nii kujundas ka Babel erilise humoorika ja sügavmõttelise Odessa keelepruugi.
Mida Bulgakov Babelilt näppas
Kuid armastusest kõneldes ei tahaks ma viidata verise terrori aegade Isaak Babelile, vaid sellele noorele sulemehele, kes tõi 1916. aastal Maksim Gorki kätte jutustuse „Elia Isaakovitš ja Margarita Prokofjevna“. Babel eiras juutide suhtes kohaldatud keeldu väljuda ilma eriloata „juudi asuala“ piiridest ja jõudis Petrogradi [ei olnud tollal Peterburi] ning Gorki avaldas tema esimesed jutustused. Babelit süüdistati jalamaid pornograafias ja kehtiva riigikorra lubamatus arvustamises, kuid kohut ei jõutud tema üle pidada, sest kärgatas 1917. aasta revolutsiooni kõu.
Minu meelest on see jutustus kahe õigusteta inimolendi kohtumisest, kelle sootsium on elu prügimäele heitnud ja kes oleksid võinud teistsugustes oludes teineteist armastama hakata ning õnnelikud olla, üks liigutavamaid vene kirjanduses. Loo eriline veetlus seisneb selles, et Babel on oma tegelaste vastu uskumatult aus – erinevalt kõikidest teistest vene kirjanikest ei muuda ta oma prostituudist kangelannat mingisuguseks purupuhtaks õilsuse ja traagilisuse kehastuseks ega tee ärimehest juuti kõikvõimalike vooruste varamuks.
Sugugi mitte! Elia Isaakovitš jäi Orjoli linnas vahele korravalvurile, kes käskis tal kohe esimese rongiga linnast kaduda, ähvardades teda vastasel korral vahistamise ja vanglaga, aga minema sõita Elia Isaakovitš ei saanud, sest siis oleks tal üks tulus tehing ära jäänud. Nii et ta otsustas vähemalt kahekski päevaks ehk kuni oma äriliste ettevõtmiste lõpule viimiseni prostituudi juurde peitu pugeda. Prostituut Margarita Prokofjevna aga haakis ta kui tavalise kunde külge sama ükskõikselt ja tuimalt, nagu ta tegi seda igal õhtul. Nad kauplevad kaua tasu üle, kuid seejärel prostituut taipab, et tema tulevane klient on juut, ja kruvib hinda üles (võib ju juhtuda, et juudi varjamine läheb talle kalliks maksma). Viimaks lähevad nad tema juurde koju ning olles mõlemad harjunud terve elu valetama, vassima ja keerutama, tunnevad nad ennast ootamatult teineteise seltskonnas täiesti harjunult ja loomulikult. Väikesed arusaamatused lahenevad kiiresti ning kaks inimest loovad teineteisele sooja ja õdusa olemise, kus nad lõikavad mõlemale ühepalju heeringat, laovad lauale suuri vorstiviile, joovad pikalt teed ja peavad aru keeruliste aegade üle. Elia Isaakovitš naeratab kogu aeg ja pilgutab kavalalt silma.
„„Nagu ma näen, on sinul igal pool hea,“ ütles Margarita.
„Ja see on tõsi,“ vastas Gerškovitš. „Hea on igal pool, kus on inimesi.“
„Kui loll sa oled,“ lausus Margarita ennast voodis istuli ajades. „Inimesed on kurjad.“
„Ei,“ ütles Gerškovitš, „inimesed on head. Neid õpetati arvama, et nad on kurjad, ja nad jäidki uskuma.“
Margarita mõtles veidi ja seejärel naeratas.
„Sa oled huvitav,“ kostis ta pikkamisi ja silmitses teda tähelepanelikult.“
Kui mitu korda ma seda jutustust ka üle ei loeks, ei suuda ma ikka uskuda, et inimese headusest räägib küll heasüdamlik, kuid siis riskialdis, osav ja tüssamisvalmis odessalane. See on muidugi Babeli enda fraas, mille abil ta tahtis leida oma jumalat, kes on headuse ja õigluse jumal.
On huvipakkuv märkida, et palju aastaid hiljem näppab just nimelt selle Odessa juudi fraasi oma „Meistri ja Margarita“ Ješua jaoks Mihhail Bulgakov, lastes tal öelda Juudamaa julmale prokuraatorile: „Kurje inimesi pole olemas.“
(„Ja nüüd ütle mulle, miks sa kasutad kogu aeg sõnu – head inimesed? Nimetad sa kõiki nõnda?“
„Kõiki,“ vastas vang. „Kurje inimesi pole olemas.“
„Seda kuulen ma esimest korda.“ Pilatus muigas. „Võib küll olla, et ma ei tunne elu küllalt hästi!“)
Heeringas, pudel õlut, vorst ja õunad
Isaak Babel oskas ainulaadsel viisil kirjeldada õnne lihtsakoelisust. Odessa juut kinkis prostituudile rahu ja heaoluga täidetud minuteid, mis sulatasid üles tema südame, andsid talle mõneks ajaks tagasi inimese näo ja tuletasid talle meelde, et ta ei ole mitte üksnes asi, hingetu olend ja alandatud loom, vaid ka mõtlev olevus.
„Pärast nad einestasid, juues teed rõngassaiadega. Gerškovitš õpetas Margaritat võid leivale määrima ja sellele erilisel viisil vorsti asetama.
„Proovige järele, aga mina pean muuseas teele asuma.“ Lahkudes ütles Gerškovitš: „Margarita, võtke kolm rubla. Uskuge mind, kopikat ei ole kusagilt teenida.“
Margarita muigas.
„Ihnuskoi oled, ihnuskoi. Anna kolm. Kas sa õhtul tuled?“
„Tulen.“
Õhtul tõi Gerškovitš õhtusöögi – heeringa, pudeli õlut, vorsti ja õunu. Margarita oli tumedat värvi kinnises kleidis. Nad sattusid keha kinnitades jutuhoogu.
„Poolesajaga kuus välja ei tule,“ rääkis Margarita. „Amet on selline, et kui ennast odavalt riidesse paned, siis suppi ei söö. Võta arvesse, et toa eest annan ma viisteist…“
„Meil Odessas,“ ütles heeringat pineva hoolega võrdseteks osadeks lõikav Gerškovitš, kui oli veidi järele mõelnud, „saate Moldavankal kümne rubla eest tsaarile kohase toa.“
„Võta arvesse, et minu juures tolgendab siin rahvast, joodikute eest ei pääse…“
„Kõikidel inimestel on oma ebameeldivused,“ sõnas Gerškovitš ning pajatas oma perekonnast, viltu minevatest äriasjadest ja sõjaväeteenistusse võetud pojast.
Pea lauale asetanud Margarita kuulas ja tema nägu oli tähelepanelik, vagur ja mõtlik.
Pärast õhtusööki võttis Gerškovitš kuue seljast, pühkis prille hoolikalt riidelapiga, võttis istet laua taga ja hakkas lampi lähemale nihutades ärikirju kirjutama. Margarita pesi pead.“
Kes loeb raha, kes peseb pead
Tegelikult polegi inimesele vaja midagi enamat kui vaikne õhtusöök kahekesi, mille järel kumbki tegeleb küll omaenda asjadega – kes loeb raha, kes peseb pead –, kuid üksindus on juba taandunud ja südamesse sööbiv ängistus ei kõrveta enam. Ehkki seda jätkus kõigest kaheks päevaks ja kuigi odessalane ei maksnudki lubatud tasu, ei petnud ta siiski kõige peamises – ta ei alandanud, ei trampinud jalge alla, ei peksnud ega mõnitanud. Ja kõikidest nendest „ei“-dest kujunes ühtekokku heaolu, rahu ja peaaegu et õnne väljendav pilt.
Selle pisikese lookese finaalis jookseb Margarita Prokofjevna mööda perrooni, tuues Elia Isaakovitšile tee peale kaasa kodus küpsetatud pirukaid. Rasv imbub läbi paberi, millesse ta on need keeranud. Ta ei palu midagi ega oota uut kohtumist, vaid toob kuuldavale mõttetu ja naljaka fraasi „Tervisi Odessasse…“, kuid Gerškovitš saab kõigest aru, naeratab ja kurvastab, sest ta mõistab, et ta kohtus oma armetus ja ohte täis elus võltsimatu headusega ning et see headus, see andumus, hellus, armastus ja hool oleks võinud talle täisjõus kosena kaela langeda. Aga kas ta tohib siis anda endale luba jääda Orjoli, kus ta ilmtingimata üles leitakse ja arreteeritakse, kas ta tohib unustada oma perekonda, kus on nii palju keerulisi küsimusi ja ebameeldivusi, aga kus temasse – kes teab? – võidakse samuti hästi suhtuda.
Kuid sellegipoolest oli olnud kaks päeva sügisest õnne – ilma kire, meeletuse, ohjeldamatuse ja lootuseta õnne, milles kaks inimest, kellel on ainult minevik ega ole tulevikku, lihtsalt elasid tänasele päevale…
Juut ja tänavaprostituut
Edaspidi on Isaak Babeli kangelasteks vargad, mõrtsukad, prostituudid, bandiidid ja verejanulised punaarmeelased. Ja ikka nüsitakse tal nüriks jäänud saabliga läbi vanamehe kõri, ikka istub kusagil lõhkise kõhuga sõdur, kes palub seltsimehelt, et too „raiskaks“ tema peale kuuli, ikka inimesed vägistavad, tulistavad, lagistavad naerda ja pürgivad uude revolutsioonilisse ellu, kus nad kõik hävitatakse.
Aga sellist ettevaatlikku hellust, millest on läbi imbunud tema noorpõlves kirjutatud lugu „Elia Isaakovitš ja Margarita Prokofjevna“, ei tule enam iial. Üllatav on juba jutustuse enda nimetus – see kujutab endast lugupidavat ees- ja isanimega pöördumist juudi poole, kes tuleks linnast välja saata, ja austavat suhtumist tänavaprostituuti, keda ei ole mitte keegi mitte kunagi ees- ja isanimega kõnetanud. Kirjanik astub isegi jutustuse pealkirjaga nende inimeste eest välja ning tahab, et neile antaks õigus armastada ja kõik inimesed oleksid head.
Kas Babel ise oli sealjuures hea? Või Bulgakov? Või kes tahes inimene, kes selle võimu omaks võttis ja tahtis temas lahustuda? Hämmastav lugu – meil on õigus mõista suvalise kirjandusteose üle kohut tänase päeva seisukohtadest lähtudes, ja kui ta ei vasta meie praegustele arusaamadele headusest, kõlbelisusest, inimlikkusest, õiglusest ja ilust, siis me viskame ta kirjandusloost välja. Aga autori üle me tohime kohut mõista ainult tema aja seaduste järgi, sest muidu me ei saa enam aru ajaloo kulgemisest ja hakkame oma minevikku lõpmatuseni ümber kirjutama. Anne lihtsalt teab palju rohkem kui tema kandja. Kunst lihtsalt ei sõltu mitte üksnes oma loojast, vaid ka millestki kõrgemast, millesse me võime uskuda ja võime ka mitte uskuda.
Paberisse keeratud pirukad
Nagu meestega sageli juhtub, meeldis Isaak Babel naistele väga, ehkki tal puudus igasugune väline veetlus. Ta alustas riskantseid romaane, kusjuures vahel ka mahalaskmisi ja piinamisi juhtinud kõrgete ametimeeste abikaasadega. Ta oli kinnise loomuga ning kaldus fantaseerima ja petma, suhteid naistega lõi ta kergesti ja ka maha jättis neid kergesti…
Odessas on Babelile püstitatud mälestusmärk, mis koosneb kahest osast – kirjaplokki käes hoides istuvast kirjanikust endast ja saatuserattast, mis nähtavasti sümboliseerib ettemääratu paratamatust ja vältimatust. Mälestusmärgi mõni aasta tagasi aset leidnud avamisel viibisid ka kirjaniku tütred, poeg ja tütrepoeg. Seal räägiti, et Babeli käsikirjad ei olegi tegelikult hävitatud, vaid on KGB mingisuguse kõrge tegelinski pärijate käes, kuid nende jälile ei ole senimaani veel jõutud.
Aga kuidas ka aeg ei muutuks ja kuidas ka ajastud üksteist välja ei vahetaks, saabub ka meie maailmas keegi Elia Isaakovitš mingisugusesse tinglikku linna, kuhu ta ei kuulu, ja kohtub kellegi Margarita Prokofjevnaga, et too viimaks muudkui jookseks ja jookseks paberisse keeratud pirukatega mööda lõpmatut perrooni. Pirukad on krõbedaks küpsenud, paberisse imbuvad rasvaplekid ning just nimelt niisamuti imbuvad meie kuivadesse ja kõigega harjunud silmadesse pisarad ning me nutame magusalt ja kergelt.
