KUIDAS RISTIUSK MAARAHVANI TOODI: Suve teisel poolel esitleb kartograaf Tõnu Raid raamatut 800 aasta tagusest tule ja mõõgaga ristiusu toomisest Eestisse. Teos käsitleb Harjumaa ristimist kaartidel, täpsemalt taanlaste ristikäike mööda Harjumaa külasid. Huvilised võivad nüüd vabalt ise taanlastest vallutajate eeskujul 1219.–1220. aasta ristikäigu maastikul ette võtta.
1933. aastal avaldas taanlasest maaparandusinseneri poeg ja Eesti ajaloolane Paul Johansen (1901–1965) saksakeelse kaheosalise ja rohkem kui 1000-leheküljelise suurtöö „Die Estlandliste des Liber Census Daniæ“, mis on tänaseni jäänud Eesti asustusajaloo uurimisel ülioluliseks märgiks. Tänu silmapaistvale erudeeritusele ja ajaloolase erakordsele intuitsioonile – ning toetudes kättesaadavale vähesele kaardimaterjalile – suutis enne jõule Tallinnas sündinud noor taanlane 27 leheküljele paigutatud ja ladina keeles esitatud külanimede nimekirja (nn Suur Eestimaa nimistu) põhjal arendada väga laialdase käsitluse kogu Põhja-Eesti asustusest peaaegu 800 aastat tagasi. Tema eelkäijad selle teksti uurimisel ei läinud kaugemale käsikirjas antud kohanimede võrdlemisest omaaegsete nimedega.
Eestimaad käsitlevate andmete läbitöötamisel kasutas Tallinna Linnaarhiivis töötanud Johansen kogu selleks ajaks teada olnud ajaloolist materjali. Ladinakeelse külanimistu põhjal näitab autor, kuidas tema arvates võisid kulgeda Taani munkade ristimiskäigud Harju- ja Virumaal aastail 1219–1220 ning mil moel toimus ristiusu kinnistumine kogu Eestimaal 1208–1227.
Johanseni versioon maa ristimisest hõlmab Revalas ja Harjumaal kokku kuus ja Virumaal viis kihelkonda. Ristimiskäigud algasid 1219. aasta hilissuvel ja toimusid suures osas jalgsi (või ka ratsa), marsruudi lõpetamise järel ei mindud iga kord tagasi Toompeale, vaid jätkati maa ristimist uutel radadel. Johansen on näidanud, et kolmel korral mindi ristimisteekonnale Tallinnast meritsi; maabumiskohtadeks olid Kallavere, Laoküla ja Kunda, kaartidele asetatud teekonnad kinnitavad seda oletust. Mis omakorda kinnitab, et kaugemate piirkondade ristimist alustati sügisel enne vete külmumist (lõunapoolsel Läänemerel lõpetati navigatsioon tavaliselt novembri algul).
Ajaloolise Revala ja Harjumaa kihelkonnad käidi läbi 15 ristimiskäiguga (marsruudiga). Need marsruudid olen kandnud tänastele kaartidele.
Ühel ristimiskäigul on ristitud inimesi 10 kuni 25 külas, seejärel on ristijate rühm läinud uuele marsruudile või pöördunud algpunkti tagasi. Vaid üks munkade rühm on Johanseni käsitluses töötanud väga pikalt ja läbinud sisuliselt kogu tookordse Harjumaa (peaaegu tänane Raplamaa) ühe ettevõtmisena, läbides Hageri, Nissi, Rapla, Juuru ja Kose kihelkondades 91 küla. Kogu tänase Harju- ja Raplamaa (1220. aasta seisuga Revala + Harju) ristimiseks pidid mungad Johanseni arvutuste kohaselt läbima 1042 kilomeetrit. Need kilomeetrid on arvestatud vaid ristimiskäigul külast külla liikumise kohta. Tõenäoliselt olid läbitud vahemaad tunduvalt pikemad, sest paljudel juhtudel on ebaselge, milliseid teid kahe küla vahel kasutati, millist teed pidi ristijate grupid oma marsruudile tulid või järgmistele lõikudele läksid.
Johanseni versiooni kohaselt algas muinasaegse Harjumaa ristimine 1220. aasta talvel, pärast ordusakslaste sõjakäiku veebruaris. Läti Henriku kroonika järgi oli see talv väga külm. Tookordse Harjumaa ristimine kestis kuni hilissügiseni 1220 ja võib-olla isegi kauem.
Paul Johanseni tõlgendus on kõige hilisem selle nimekirja alusel tehtud väga põhjalik Eestimaa ristimist käsitlev töö ja seepärast ongi huvitav vaadata, kui palju tema versioonist maastikuoludele ja kaartidel näidatule vastab. Ütlematagi on selge, et ka käesolev ajalooliste ja nüüdisaegsete kaartide põhjal tehtud tagasiulatuv (retrospektiivne) käsitlus on versioon, mis on valminud nüüdisaegsete võimaluste ja koostaja teadmiste tasemel.
Ülevaade kõikidest raamatus esitatud skeemidest, varasematest ja nüüdisaegsetest kaartidest näitab selgelt, et asustus ja teedevõrk sõltuvad maksimaalsel määral mineraalmaa, hüdrograafia ja soode vastastikusest paigutusest. Kihelkondlikud, kohalikud ja külateed kujunesid selliselt, et neid oleks võimalik aasta ringi kasutada. Algsete teetrasside asukohad muutusid väga vähe, teetrassid vastasid tolle aja inimeste ja nende kasutatud liiklusvahendite vajadustele.
Paul Johansen on esitanud seisukoha, et ristimistööd algasid tõenäoliselt Tallinna lähistelt praeguse Keila kihelkonna aladel, kuna see kihelkond sai just sel perioodil sõjategevuses kõvasti kannatada ja seal oli eeldatav vastupanu ristijatele nõrgem. Sama hästi võisid need alata ka Jõelähtme või Jüri kihelkonnas. Nii Keila, Jüri kui ka Jõelähtme suunast koondusid Tallinnasse olulised maanteed, mis suure tõenäosusega olid hästi tuntud nii kohalikele kui ka võõrastele. Ristimise ajal oli Harjumaal vaid kuus kihelkonda, 1925. aastaks oli Harju jagunenud 12 kihelkonnaks. See arv enam ei muutu, sest kihelkond haldusüksusena on ajalukku läinud. Millised olid kihelkonna piirid 1220. aastatel, võime vaid aimata.
Eesti teedevõrgu kujunemise jälgimisel peamiselt 17. sajandi rootsiaegsete ja hilisemate kaartide põhjal sai selgeks, et peateede võrk on muutumatult püsinud tänaseni vähemalt viimased 320–330 aastat, tegelikult aga tunduvalt kauem, ulatudes kaugele eelnevatesse aastasadadesse.
Säilinud kaardid tõestavad veenvalt, et maa ristimisest ligikaudu 470 aastat hiljem valminud kaartide põhjal on võimalik erinevate ristimiskäikude pikki lõike taastada. Teed ristitud külade vahel on kaartidel olemas ja asusid maastikul ligikaudu 95% ulatuses samades asukohtades kuni 1950. aastateni.
Lugu 2
„Kaardilugemise oskus on ajaloolastel napp“
MUUTUMATU TEEDEVÕRK MUISTSE VABADUSE AJAST: Indrek Kuus ja Kadi Aas kohtusid kartograaf Tõnu Raidiga, et rääkida tema tööst kanda taanlaste 1219.–1220. aastate ristikäigud Eesti kaardile. Töö kukkus kolme teaduse vahele: kartograafia, ajalugu ja teede-ehitus; ristikäikude kaardiraamat ühendab neid kõiki.
Varem oled andnud välja raamatu Eesti teedevõrgu kujunemisest.
Teedevõrgu raamatu lõppsõna oli, et kihelkonnateed vajavad edasist uurimist. Vahepeal oli mul üks teine plaan, aga see jäi soiku, kuna kaastöötajad osutusid passiivseteks… Siis võtsin käsile Johanseni raamatu – 1933. aastal ilmunud – ja 14 ladinakeelset lehte, mis on hoiul Kopenhaageni riiklikus arhiivis ja käsitlevad Eestimaal toimetatud ristikäike. Johansen oli nii tubli poiss, et suutis 14 ladinakeelsest lehest kirjutada üle 1000 lehekülje teksti ja seal olid olemas kõik Harju- ja Virumaa ristimiskäigud. Hakkasin mõtlema, kuidas saaks seda materjali kasutada ja kõigepealt võtsin ette käigu ajalooarhiivi, et uurida, kui palju on Harjumaa kohta säilinud kõige vanemaid kaarte ehk rootsiaegseid, mis on neli- ja poolsada aastat hiljem tehtud, kui ristimiskäigud aset leidsid.
Ühesõnaga, vanad teed olid enam-vähem samadel kohtadel olemas…
Inimesed suhtlesid kindlasti omavahel, sest muidu ei oleks näiteks Madisepäeva lahingusse tulnud kümme tuhat meest kokku, kui Viljandis ei olnud nii palju inimesi. Sellel ajal oli Eestis 120 000 inimest, mõned uljad ütlevad, et 150 000 inimest, aga kui me teadaolevate adramaade järgi loeme, siis üks adramaa toitis 5–8 inimest ja see ei saanud olla palju üle 120 000 inimese. Ühesõnaga, mina olin kindel, kui ma neid vanu kaarte vaatasin, et need näitavad väga vana seisu juba enne ristimise algust. Aga mul oli vaja seda tõestada.
Ma vaatasin ja uurisin huvi pärast ka muid asju, näiteks allikaid, mis kirjutasid sellest, kui Henrik käis ristimas või Modena Wilhelmringi kooserdas. Pärast seda, kui hakkasin uurima teid ja kaartide alusel külasid, siis kondasin veel kord need teed läbi. Ja nüüd on siis asi niikaugel, et raamat ilmub, selles on 320 lehekülge ja ligi 200 joonist.
Mis ajast on pärit ladinakeelsed tekstid, mille Johansen oma tööde aluseks võttis?
Need ladinakeelsed tekstid olid pärit 1219. aasta ristikäikude ajast. Meie ajaloolased pole sellest mitte kunagi mitte kuskil rääkinud, aga need tekstid said ainult selle tõttu alles jääda, et mungad, olles küla ristinud, mõõtsid ära ka küla maad. Ja kõikidel on taga adramaade hulk ning adramaade hulka ei vaadatud kuu seisu järgi, vaid mõõdeti maa peal ära. Nii on meil andmed 1219.–1220. aastast. See on Euroopa kontekstis väga väärtuslik allikas, sest üksainuke vanem on teada – inglastel on 1080. aastal tehtud analoogne adramaade mõõdistamine.
Ja kui need adramaad olid teada, siis 1690. aastal tehtud kaardid vaatasin kõikide külade kohta üle – külad on olemas, põllud on olemas, küladevahelised teed on olemas. Siis võtsin kätte, kontrollisin verstase kaardiga, kas need asjad sobivad omavahel. Ümmarguselt 1700 tehtud kaartidel on võrrreldes 1900 tehtud kaartidega 95–97% ulatuses kõik sama.
Kui ma kõik kättesaadavad materjalid olin üle kontrollinud, siis vaatasin veel üle Riia arhiivid, kas seal on midagi Eestimaa kohta. Oli, aga ainult Liivimaa lõunaosa kohta, Harjumaast ei olnud. Ja mõned juhuleiud olid ka Eesti arhiividest, näiteks ajaloomuuseumi arhiivist ja mõnest kohast veel. Ja siis oli see kaarditöö tehtud ja hakkas kirjutamine.
Kui olin kaardid läbi uurinud ja võrrelnud 15 ristikäiku Harjumaal ning 1000 kilomeetrit oli läbi käidud, siis tekkis terve rida küsimusi: kas kõik need ristimiskäigud said toimuda niimoodi, nagu Johansen kirjutas; kahes või kolmes kohas ei julgenud ma alguses arvata, et ei ole nii, kuna minu arvates oleks loogilisem olnud kuidagi teistmoodi, aga kui Johanseni versioon oli ka usutav, siis ma ei hakanud sellele vastu.
Kas ka arheoloogidele võiks sinu raamat uute leidudega huvi pakkuda?
No minu arust võiks, sest minu pahameeleks kuskil neljandik nendest arheoloogilistest küladest on läbi uurimata. Nimi ja asukohad on teada, aga ükski arheoloog pole seal käinud otsimas ega kaevamas. Kui ka on käidud, siis pole kuskil avaldatud. Selles mõttes ongi Johanseni raamat nii väärtuslik allikmaterjalina – näiteks ülikooli õppejõuna saadaks ma üliõpilased niisugustele praktikatele, kus need asjad saaks üle kontrollida.
Missugused olid teed sellel ajal?
Soiseid lõike mineraalmaade vahel täideti alguses hagudega, puutüvedega. Ja vahel veeti ka kruusa hagude peale. Teed hoidis korras see, kelle maa peal tee kulges. Tööd pandi tegema talupojad.
Tundub, et see kõik on põnev ka teistele, mitte ainult profile…
Ma eeldasin, et ajaloolaste poolt on huvi suurem, aga tee on ilmselt selline ajalooline nähtus, mille peale nemad ei oska midagi öelda. Kui sa annad neile kaarti vaadata, siis seda nad ei tunne. Seda oskust jääb meil puudu, natuke rohkem saavad sellest aru arheoloogid. Nõukogude ajal ei pööranud teede arheoloogiale keegi tähelepanu. Ehk nüüd see raamat surgib ajaloolasi rohkem.
Nõukogude ajal oli Johansen paha poiss, ta oli kodanliku ajaloo esindaja ja teda ei käsitletud. Sellel ajal said ajaloolased vabalt uurida õllekapa mustreid, Kihnu sõrmevöösid, Setu vanasõnu ja kõike põnevat ajaloolist pahna. Kaartidest ei räägitud midagi, lisaks olid kaardid salastatud ja selle tõttu ei õpetatud neist midagi. Usun, et läheb veel üks põlvkond, kuni see kaart jõuab kasutusse ka.
Ent juba muistse nii-öelda iseseisvuse ajal enne ristimist oli teedevõrk samasugune, nagu ta oli aastal 1600 ja on laias laastus kuni tänaseni.
