LAUA TAGA MAJADE KESKEL: Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas meelitasid juba kell 11.30 Kunstiakadeemia rektori ning arhitektuuriteadlase Mart Kalmu Humalakoja õllekasse Balti jaama turul. Ja – ennäe! – Kalm tuligi. Jutt keskendus linnaruumile, arhitektuurile ja kunstiülikoolile, aga ka muudele kentsakatele elunähtustele.
Peab kohe algatuseks ühe tähtsa asja ära õiendama: hoolimata sellest, et kohtumine Mart Kalmuga toimus õllekas, ei voolanud mingitel imelikel asjaolude kokkulangemistel meie tassikestesse tilkagi õlut. Rektor õppis alles teed jooma, sest selles puhvetis käib see kuidagi kummaliselt, läbi kolme anuma, teised mõmisesid ettevaatlikult välismaise joogi kohvi kallal.
Eelmainitu tagas ka vestluse vaoshoituse, ülima intellektuaalsuse, inimest kaunistava tagasihoidlikkuse, enneolematu akadeemilisuse ning erakordse filosoofilisuse.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Läheme ajas natuke tagasi, 1979. aastasse, mil sa läksid Tartusse ajalugu õppima. Miks? Liigset marksismi ei peljanud?
Mart Kalm (M.K): Minu vanem õde õppis juba ajalugu. Ma mäletan, kui õde teatas, et tahab minna ajalugu õppima, siis ema tugitoolis nuttis, et nüüd läheb tütar punaseks kätte. Tema mäletas oma ülikooli ajast, et seal olid Palamets jm päris punased. Tema silmis oli see kindlasti kole koht. Mis juttudega ajaloo-osakonnast õde Tartust kodus käis, muutis täielikult vanemate meelt. Aga minu huvi ajaloo vastu tekitas olukord, kui olin sattunud Tallinna Linnamuuseumi sõprade ringi, kus Marju Vilbaste lohistas meid kõikide Tallinna muuseumide fondidesse; Kaupo Teemant näitas muuseumi relvakogu ja kõik see oli tohutult huvitav. Ja keskkooli aeg möödus ju Kodulinnas, seal oli ka sõber Mart Laar. Aasta vanemana läks ta varem ülikooli ajalukku ja oli selge, et ma lähen järele.
J-K.R: Ühesõnaga, sinu ema oli rõõmus, et õde ei tulnud koju ja ei hakanud rääkima habemega suplejatest?
M.K: (Elava huviga) Misasi on „habemega suplejad“?
J-K.R: Rahvasuu looming! Venelased kutsusid niimoodi 1918. aastal esimest kommunistlikku monumenti Moskvas – Marx ja Engels muidugi. Aga habemikud olid niimoodi paigutatud, et eemalt vaadates tundus, nagu sulistaks nad basseinis…
M.K: (Naerab südamest) Nojah! Need punaste monumendid! (Tõsineb) Praegu olen ma hästi heitunud asjaolust, et seesamune „Hei, takso“ kuju Estonia taga ümber tõsteti, arvan, et see oli nii tobe otsus, kui veel olla saab. Kuju asetati 50 meetrit eemale Draamateatri kõrvale, kus tal erinevalt Estoniast pole mingit õiget tausta. Minu meelest sellise stalinistliku monumendiga on kaks võimalust – las ta nüüd olla seal ja las kõik ajaloo kihistused tulevad talle peale. Või siis likvideerid üldse ära, mis muidugi pole õige lähenemine.
J-K.R: Mis sa sellest arvad, et kas tehti õigesti, kui see nõukaaegne pronksikogum, toonased kommarite kujud oma kohalt ära toimetati?
M.K: (Kõhkleb veidike) Minu arvates oleksid nad võinud olla. 1990ndatel olin veendunud, et kõik peaksid alles jääma ja et uus aeg kasvatab kihi peale. Miks peaks meie Eesti Vabariik käituma sama barbaarselt, nagu käitus Nõukogude võim? Aga hiljem ma siiski mõtlesin, et neid paganaid oli liiga palju.
(Rõõmsalt) Ma räägin ühe seiga ära, mis oli minu elu suurim pedagoogiline viga. Kui Lenini monument maha võeti, siis läksin järgmisel päeval lastega jalutama ja kui ma seal Teaduste Akadeemia raamatukogu ukse peal lastele seletasin, et terve mu elu on siin seisnud Lenin ja näe, enam seda siin ei ole, siis sain äkki aru, et kurat, ma oleksin pidanud lastega tulema eelmine päev ja ütlema, et „teil on viimane võimalus seda näha, sest te saate ülejäänud elu ilma Leninita siin seista!“. (Üldine naer)
J-K.R: Kas sa üritasid toonasele linnapeale Hardo Aasmäele, kes interrindele taskusse lasi ja igasuguseid nutikaid ning loomingulisi valesid kasutades need punakujud ära koristas, selgeks teha, et osa võiks jääda?
M.K: Ei. Aga meil olid väga tõsised vaidlused riigi muinsuskaitsenõukogus, kus selgelt joonistus välja, et nooremad liikmed, näiteks Krista Kodres, olid selle poolt, et me ei likvideeri neid, ja sellised vanemad liikmed nagu Leila Pärtelpoeg, Sulev Vahtre jt teatasid, et need tuleb ikka likvideerida. Et me oleme neid eluaeg vihanud ja me ei taha neid enam. Seal tuli selline põlvkondadevaheline erinevus sisse, mis on mõistetav.
J-K.R: Kui me läheme ajas veelgi tagasi, siis – 1920 võeti Vabaduse platsilt maha Peeter I monument ja tollal olid samasugused vaidlused, et kas jätta või mitte.
M.K: Seda küll, aga kunstiliselt oli tema paigutus linnaruumis kehv. Ta oli pandud Kaarli kiriku telje järgi, aga Jaani kiriku suhtes imelikult – ning muu väljak oli kõik alles nii kujunemata, et siis selle monumendi järgi oleks pidanud väljakut tegema. Ta oli kunstiliselt omas ajas ju korrektne monument ja tegelikult ka enamik punamonumente olid kvaliteetselt teostatud, mida ei saa öelda paljude taastatud vabadussõja monumentide kohta.
J-K.R: Mis sa arvad, kas kodanik Tauno Kangrol tuleks lasta pronksist Kalevipoeg sadama juurde merre uputada?
M.K: (Hüüatab) See on küll nüüd üks kõige mõttetumaid kunstivaidlusi, mida ma tean. Ei ole üldse vajadust! Kaasaegne kunst on nii palju muutunud; tänapäeva kunsti seisukohalt on selline pronkskujude maania 19. sajandi ilming. Kogu see pronksiasjandus peaks olema 21. sajandil marginaliseeritud. Ma selliste pronkskujude järele üldse ei janune.
J-K.R: Boris Burachinski on öelnud oma kodulinnale Kišinjovile viidates, et mida rohkem on linnaruumis monumente, seda rohkem perses riik on.
M.K: Makedoonia pealinnas Skopjes näiteks on olukord väga pingeline Kreekaga maa nime pärast ja seda pinget on maandatud viimase 10 aasta jooksul kesklinna püstitatud sadakonna suure pronksist skulptuuriga.
J-K.R: Sa kaitsesid Moskvas oma kandidaaditöö arhitekt Alar Kotlist. Miks sa tema valisid?
M.K: Moskvas seetõttu, et Eestis polnud kunstiajaloo ega arhitektuuri nõukogu. Ma olin Tartu Ülikoolis kaitsnud oma diplomitöö arhitekt Herbert Johansonist, aga temast ei lubatud, ikkagi kodanlik emigrant, 1944 Rootsi läinud, kodumaa reetnud ja siis mõtlesid mu ülemused Leonid Volkov ja Dmitri Bruns, kes olid läinud rind õieli ehituskomiteesse ja tulid sealt tagasi nagu peksa saanud koerad, et ma väga kurvaks ei jääks, et Alar Kotli oleks hea kompromiss. Kes oli ka tähtis Eesti ajal, tegi Konstantin Pätsile Kadriorgu kantselei, aga pärast sõda taastas Nõukogude võimule Estoniat. Et see oli hea kompromiss, mis asja kallale asudes väga huvitavaks osutus.
J-K.R: Kui me juba Pätsi aega jõudsime, siis uurisid sa doktoritööks teemat „Sõdadevaheline arhitektuurikultuur Eestis“.
M.K: Kindlasti ei ole ma mingi Pätsi ihaleja. Aga loomulikult tunnistan ma tema rolli ajaloos. Kaldun natuke kõrvale, aga kui see Pätsi monumendi avalik debatt lahvatas, siis ühtepidi oli mul tohutult hea meel, et inimesed räägivad ajaloost, aga teistpidi oli kurb ja kahju, et nii palju inimesi võttis sõna, suutmata mõelda historistlikult. Ehk siis hinnata ajaloolisi sündmusi nende ajaloolises kontekstis. Tänapäeva parlamentaarse demokraatia standardid pole üheselt ülekantavad 1930ndate Euroopasse.
J-K.R: No oma eluajal endale ise Tahkuranda mälestusmärk püstitada, see ju küll Pätsi heast maitsest ei räägi!
M.K: No maitse oli tal lausa peletu, nagu enamikul tollastel riigijuhtidel, aga mõtle, kust nad tulid, parketile polnud ju neist keegi sündinud! Ent tal jätkus poliitikuna tarkust öelda, et kunstiküsimustesse tema ei sekku.
Samas teatas ta ka – mida mulle ikka meeldib tsiteerida –, et me peame tagasi pöörduma põlise ilu allikatele. Ja vaat põlise ilu allikad on need sambad ja kogu muu klassika. Selline antiik ja klassitsism.
Marek Reinaas (M.R): Mõned riigijuhid ja linnapead on end arhitektuuri abil ajalukku raiunud, nii et särab. Kas Eestis on ka mõni selline, kes sulle kohe meelde tuleb?
M.K: (Keskendub, siis venitades) Võibolla mõni… on tahtnud… aga esiteks… Me oleme nii vaesed ja teiseks on kogu aeg võim ja tema käsulauad nii ruttu ja tihti vahetunud, et midagi suurt ei ole õnneks jõutud!
J-K.R: Monumentaalsest linnast rääkides tuleb muidugi kohe meelde Eliel Saarineni Suur-Tallinn, mis piltide peal näeb igavesti uhke välja. Nagu pool Peterburi!
M.K: Nojah, aga see juhtus ikkagi 1910ndate esimesel poolel – ja I maailmasõja eelsed viimased aastad on olnud Tallinnas kõige suurem kasvuperiood läbi aja. Siis käis ikka nii meeletu ehitusbuum, et… Ma arvan, et isegi 2007–2008 ei sõitnud meestel katus nii ära kui 1912!
Ja kindlasti oli ta läbi aegade kõige võimsam arhitekt, kes on Tallinna planeerinud. Kõik ülejäänud on ikka olnud oma rollis maailma arhitektuuriajaloos… (Mõtleb veidi, ilmselt, et kuidas viisakamalt sõnastada) …ikka märksa tagasihoidlikumad kui Saarinen.
M.R: No, mida inimesed ei suuda, seda suudab sport, kas mitte olümpiamängud ei olnud ka aeg, kui mingil põhjusel hakkas kerkima igasugu imelikku kraami.
M.K: Huvitav, mitu vanemat arhitekti on mulle rääkinud, kuidas nende jaoks oli juba ammu tunne, et 1960. aastate optimismiks enam põhjust ei ole, kraane keeratakse kinni, raha jääb vähemaks, elu läheb sitemaks… Ja siis korraga need ekstrafinantseeringud Tallinnasse, olümpiamängudesse. Lennujaam, teletorn, Linnahall, olümpiakeskus, postimaja ja mis seal veel olid. Aga need olid kõik niisugused lohutusauhinnad!
Aga mõtle, kui palju neid komsomoli lööktöölisi Venemaalt sisse tuli ja see olümpia andis hoogu venestamisele.
J-K.R: Linnaruum on lahe asi, sest absoluutselt igaüks on ekspert.
M.K: (Naerab) Jah, see on nagu haigustega.
J-K.R: Aga okei, räägime siis tänasest linnaruumist. Pooled asjad tekitavad pooltes inimestes paksu verd, alates Viru keskusest.
M.K: (Raputab resoluutselt pead) Minul on küll siiamaani selline tunne, et Tallinn on nagu pool küla – nii hõre, sõjast, lollusest ja rahapuudusest nii räsitud… Et ma tunnen iga ehitatud maja üle rõõmu! Mul on tunne, et siin hakkab mingigi linnaline tihedus ajapikku tekkima.
(Teeb väikese pausi) Loomulikult, pooled asjad on puusse läinud, nii lolli ehitusmõtte kui ka linnaplaneerimise vigade ja linna korruptsiooni tõttu. Teistpidi on minu meelest täiesti hullud need poliitiliste parteide ja kinnisvararingkondade koerapulmad.
J-K.R: Mis sa arvad, kui palju on Eesti linnade arengul jalus olnud muinsuskaitse? Ja kui palju on ta idiootsustest päästnud?
M.K: Minu silmis on muinsuskaitsel kõige rohkem mõtet selle tõttu, et ta kaitseb omaniku vara omaniku lolluse eest. Omanikul on kinnisvarasse pragmaatiline suhe, see peab teenima. Ta vaatab seda lühiajalises perspektiivis: kuidas ruttu rikkaks saada. Noh ratsa ei saa ja rikkaks ka ei saa, aga 10 aasta pärast selgub, et seda enam ei ole alles, millega oleks saanud teenida pikaajalist tulu. Ehk see, kui ta oleks teinud kõik algusest saadik muinsuskaitsega kooskõlas, siis oleks tema kinnisvaralt saadaval tulul pikaaegne perspektiiv säilinud.
Mul on väga hea meel selle üle, kuidas Muinsuskaitseamet on arenenud ja kasvanud, 1990ndate muinsuskaitse oli paljus mahajääjad. Kõik, kes olid nutikamad, olid juba ammu parteide eesotsas ja ministrid-värgid ja parlamendis. Ja need, kes olid alles jäänud, olid pigem sellised… noh… elus pettunud ja vähese administratiivse võimekusega. Ja kui siis sõitis hästi lõhnastatud rikkurite parv advokaatidega neile peale, ei suutnud nad viimaseid tagasi tõrjuda ja see frustreeris neid veel rohkem.
Olukord muutus alles päikeselise Agne Trummali tulekuga sajandivahetusel. See noorelt hukkunud peadirektor oli EKA kunstiteaduse kasvandik, kes alati sõbralikult ja toetavalt otsis parimat lahendust. Ta oli nii võluv, et ka vihast leemendades Muinsuskaitsesse tormanud omanikud lahkusid tema juurest õnnelikena. Siit sai alguse uus muinsuskaitse paradigma.
J-K.R: Räägime Kunstiakadeemiast ka. Kuidas sukavabriku mõte meeldis?
M.K: (Õpetlikult) Kõigepealt, tegemist on Rauaniidi vabrikuga. Kui see Eugen Habermanni Rauaniit sinna teravnurksele kolmnurgale 1920ndate lõpus kerkis, oli see midagi ülimalt kaasaegset. Selles mõttes, et trikotaaž ja kõik muud ennenägematud uued asjad, kammivabrikud jne. See oli aeg, kus hakati valama igasugust plöga ja saama sellest tahenenud esemeid nööbist telefonini. Rauaniidis ei olnud üldse ainult sukad ja sokid, vaid ka igasugused paelad, püksikumm…. Ja püksikummiga saab juba igal suunal palju piltlikke asju aretada.
(Naaseb ekskursioonilt) Aga jah, EKA on nüüd seal. Me ehitame maja, mis on nii suur ja nii hea, kui Eesti vabariik meile teda on võimaldanud, tänu Euroopa Liidu toele. Ja uude majja kolimine on EKA moderniseerimiseks väga hea võimalus. Selles mõttes, et me saame sellesse majja kaasa kogu arengu, tehnoloogia areneb. Sa ei kujuta ette, mida kõik osakonnad praegu vajavad, robotkäpad, CNC pink, virtuaalreaalsus, laserprinterid…
(Salakavalalt) Sa arvad, et meil keraamikud midagi veel potikedra peal sekeldavad? Võibolla mõni puhtalt fännab, aga enamasti nad ikka 3D-prindivad savist kõike. Kunsti tegemise viisid on nende aastatega, mil maja projekteeriti, nii palju muutunud, et meil on suurepärane võimalus kogu kool tervikuna ajakohastada.
J-K.R: (Imestunult) No ja enne oli nii palju kisa! Väga hea siis ju, et ta sealt Kaubamaja juurest bussipeatuse kõrvalt minema peksti.
M.K: Tead, eks seal oleks olnud omad eelised, ega siis mina ei ole mustvalgete lahenduste poolt. Sinna jäi maha väga väärikas ajalugu, ma saan aru kõikidest vilistlastest, kes tunnevad kurbust, et kool sealt ära läks. Ja ise ma leian, et linnaehituslikult oli EKA ärakolimise võimaldamine nii Tallinnale kui ka Eesti Vabariigi pealinnale suur kahju, sest vaesestab kesklinna väga oluliselt.
M.R: Mina olen seda meelt, et võibolla see kesklinn ei asu enam 20–30 aasta pärast seal, kus me praegu hirmsasti arvame, et ta on. Võibolla ta asubki täpselt siin ja Kunstiülikool on jällegi täpselt kesklinnas.
M.K: Ma arvan küll, et see EKA ümberpaiknemine on osa Tallinna kultuurigeograafia teisenemisest. Ja ma arvan, et uus EKA on suurepärases kohas – kui ainult 300 meetrit meist on koht, kust kõlbas kogu Euroopa Liitu juhtida. Väga mitmed välissaadikud on mulle öelnud, et nende riigijuhid ja ministrid olid kõik vaimustuses Kultuurikatlast. Ainult paar itaalia ministrit olevat ikka oma kulda ja karda taga igatsenud.
J-K.R: (Kiidab) See on nii hea koht, et mammi Merkelil kõlbas seal isegi tukkuma jääda!
M.K: Vana Euroopa on paleedest tüdinud, ilmselt isegi magav Merkel. Ka mitte äralakutud industriaalkeskkond pole enam see. Kultuurikatlas on olemas kõik see vana nodi, millest tänapäeval ei tea enam mitte keegi, milleks seda vaja oli, aga me ei hakka tühja eest ära ka monteerima, las ta lihtsalt rõõmustab silma seal nurgas. See oli äge, et EL eesistumine toimus selle vana kilakola sees. See aga ei tähenda, et me ei peaks hoolima oma vähestest paleedest.
J-K.R: Fakt on muidugi see, et pelgalt disain või ajakohane tehnika ise miskit uueks ei tee.
M.K: Mis EKAsse puutub, siis mulle meeldib kool, kus on kõik töötajad ise initsiatiivikad ja arenevad eri suundades. Minu meelest on rektoraadi ülesanne luua loomingulist õhkkonda, siin olgu soosiv demokraatlik üldstruktuur. See, et iga anne saaks õitseda. Loomulikult on prioriteedid paigas, aga see on ikkagi vabade loojate huvitav kommuun. Selles mõttes see palett, mida meil on välja pakkuda, on meeletult rikkalik. Ma isegi tundsin veidi piinlikkust, kui paar aastat tagasi see sisearhitektuuri üliõpilaste esimese kursuse ehituspraktika projekt – milleks olid need metsakõlakojad – rahvusvahelises kultuurimaailmas varjutasid Arvo Pärdi 80 aasta juubeli. Sest nende kajastus üle maailma ületas totaalselt Pärdi kajastust. Aga tegemist on meie esimese kursuse suvetööga!
J-K.R: Manfred Vainokivi tegi just filmi Leonhard Lapinist, kes viriseb kohvikutes väga jõuliselt, kuidas mitte keegi ei oska enam joonistada.
M.K: (On kõigutamatult rõõmus) Tal on absoluutselt õigus! Oma põlvkonna perspektiivis! Seda jorinat kuuleb kõikjalt – mitte ainult tema suust, vaid kõikide emeriitprofessorite suust. Sest nende põlvkonna silmis on maailm nii palju muutunud, ja kunstisituatsioon on muutnud, ja see on absoluutselt normaalne. Igal inimesel on erinevad eluhoiakud erinevatel eluperioodidel ja ma saan täiesti aru, kui emeriidid mõmisevad, et noored on hukas. Nad ütlesid seda 15 aastat tagasi ja ütlevad seda 15 aasta pärast uuesti.
J-K.R: (Siira huviga) Kuna sina ütlema hakkad, et noored on hukas?
M.K: No vaatame! See on nii normaalne!
On mitmeid asju, mis tähendavad suurt muudatust, näiteks kui tuli kunstierialadele doktoriõpe. Seal tehakse loomeuurimust, mis on täiesti uus loomingulise tegevuse kontseptsioon. Ja loomulikult emeriidid ei saa aru ja emeriidid ei peagi sellest aru saama, las nad jorisevad seal. See on nende õigus. Aga seal on väga huvitavaid töid kirjutatud. Näiteks Kadri Mälgu – üks rahvusvaheliselt kuulsamaid elavaid ehtekunstnikke – juhendamisel kaitses üks portugallanna meil doktoritöö oma ihukarvadest tehtud ehetest.
(Vahepeal on õllekasse sisenenud Jaak Juske, tasahiljukesi ennast sisse seadnud ja Mart Kalmu kuulama asunud)
Jaak Juske (J.J): (Kraaksatab vahele) Õrn, aga rõve!
J-K.R: (Süüdimatult) Oma ihukarvadest tehtud ehted? Väga karvane naine pidi siis olema!
M.K: (Vehib kätega) Mina ei ole kontrollimas käinud, see ei kuulunud doktorikomisjoni tegemiste hulka! Aga need olid väga huvitavad ehted, mis ta tegi. Sinna juurde kuuluvas analüüsis oli väga kriitilist lähenemist katoliku kirikule ja feministlikku naise rolli uurimist katolikus mõtlemises. Seal olid väga tõsised probleemid, mida sai analüüsida sellist esmapilgul ehmatavat kunsti luues.
J-K.R: Räägi hoopis, kui moodne su Saaremaa suvekodu välja näeb?
M.K: (Muheledes) Sellega on niimoodi, et üks arhitektist sõber, kes tuli suvel külla ütles, et – eh! – sa pole siin mitte midagi teinud. Arhitekt on harjunud, et suvekodudes ehitatakse ja mööbeldatakse ja liigutatakse miljoneid kogu aeg. Mina olen ka kõik oma tagasihoidlikud säästud sinna kandnud. Aga need muudatused, mis on seal tehtud, on pigem selleks, et algupära säilitada. Ma olen lasknud eestiaegse tsinkplekk-katuse restaureerida, kõik aknad ka. Need muudatused, mis tehtud, ei paista välja. Eesmärgiks on, et ta oleks lihtne, ehe, ma ei tahaks sinna panna sisse mingeid küttesüsteeme. Ma tahan kindlasti hoida teda puhta ahjukütte peal. Mulle ei ole oluline see, et ma automaatikaga praami peal sätin kütte sisse. Me läheme sinna, seal on külm ja asume kütma, pliidisoe tuleb ruttu ja on mõnus. Aga me ei käi seal talvel, et mitte neid eestiaegseid õrnu ahjusid, kui nad on ära külmunud, üheks nädalalõpuks üles soojendada. See oleks liiga ränk nendele. Ma tegelen vana hoidmisega.
M.R: Kui sa oma kodu Tallinnas valisid, kui palju sa selle kodu arhitektuurset asendit vaatasid?
M.K: (Muigab) Pean tunnistama, et mul ei olnud eriti valikuvõimalusi. Ma elan samas korteris alates 1973. aastast – selles mõttes olen väga paikne. Mu vanemad ehitasid kooperatiivkorterit, kus ma siiani elan.
Aga ligi 10 aastat tagasi, ma julgen tunnistada, tabas mind keskeakriis ja mul tekkis ihalus 1930. aastate ruumikõrguse, kalasabaparketi, eestiaegsete akende proportsioonide, dolomiitkamina ja elu ning söögitoa avara ühenduse järele. Ja siis ma olen seda keskeakriisi ravinud kinnisvaraportaalides eestiaegseid kortereid jälgides. Ühest küljest on see keskeakriisi teraapia ja teistpidi materjali kogumine teaduslikuks uurimistööks. Ma olen oma huvisid rahuldanud, maskeerituna korteri ostjaks.
(Teeskleb ehmatust) Seda vast ei tohiks öelda, siis ei võta maaklerid mind enam tõsiselt.
M.R: (Lohutab) Tead, paljud maaklerid on mulle rääkinud, et selliseid on oma veerand kõikidest korterivaatajatest! Aga jah! See on huvitav hobi, on sul veel miskeid hobisid? Päevast päeva tegeled iluga…
M.K: (Vaidleb veendunult) Ei, kunst ei ole tänapäeval üldse ilu enam. Ta tegeleb probleemidega ja võib olla pigem painav ja raske. Selline Matisse’i–aegne, et maal seinal peab olema peale rasket tööpäeva nagu tugitooli eest, see enam tänapäeva kunstis ei kehti. Kui sa tänapäeval lähed Kunstihoonesse ja süvened näitusesse, siis oma mina kokkulappimiseks läheb pärast mitu päeva. Kunst on kohati päris jõhkraks muutunud. Ta on nii probleemikeskne.
M.R: Kas sa käid ka Eestis näitustel? Tihti on need ju sinu enda õpilased. Et vaatad, millega vana on hakkama saanud, et juba kooliajal ei osanud ta punast värvi õigesti kasutada…
M.K: Ei-ei, ma käin väga palju näitustel, sest arvan, et see on rektori ülesanne. Käia ja osutada toetust ja tunnustust meie kunstnikele ja üliõpilastele näituse avamise puhul. Tavainimene ei oska sageli arvata, kui tähtis sündmus on kunstnikule näituse avamine. Aga kui hobide kohta küsisid, siis see ei ole saladus, olen seda sadades intervjuudes öelnud. See on dendroloogia, puude teadus. Ma ju loen ka maastikuarhitektuuri ajaloo kursust. Ja roheline arhitektuur on mulle väga tähtis. Sel ajal kui koer Kadriorus põõsas linde vaatleb, tegelen mina puude võrade analüüsiga, nende seisundi uurimisega. Mulle meeldivad puud ja sealt edasi lähevad ka muud taimed.
J.J: (Juskes ärkab Tallinna giid) Kuule, mis on su lemmikpiirkonnad Tallinnas – vanalinnast väljaspool?
M.K: (Mõtlikult) Piirkondade suhtes mul selliseid kitsaid oma lemmikuid ei ole. Mis mulle meeldib, on vaheldusrikkus. Et miks üks koht on ühtemoodi ja teine teistmoodi. Lemmik on minu jaoks üldse imelik sõna. Ma pigem käin ringi ja vaatan, mis kerkib ja rõõmustan selle üle. Ja tore, kui sa avastad mingeid kohti, kus on midagi vana ja ägedat säilinud. Ma käin näiteks regulaarselt kontrollimas, kas selle vana kaluriküla üksikud majad Pelgurannas on ikka alles.
J.J: (Jaurab edasi) Kuidas sa vaatad sellele, et kui ehitatakse midagi uut, siis võetakse vana maha?
M.K: (Veendunult) On kohti, mida ei tohiks puutuda, aga palju ongi seda, mille võiks maha võtta. Mul ei ole kahju, kui ühe hruštšovka asemele uus ja lahedam maja ehitatakse.