Eesti Vabagraafikute Ühenduse korraldatud graafika ülevaatenäitusel on esindatud 50 kunstnikku väga laial vanuseskaalal, erinevatel teemadel ja väga paljudes eri tehnikates. Näitusest „Seis! Graafika“ Pärnu Uue Kunsti Muuseumis räägib Lembe Ruben.

Selleks, et Eesti graafika tegelikku seisu paremini kaardistada, on kunstnikud loonud teemadel, mis on neile praegu kõige südamelähedasemad ehk peale graafilisuse, staatilisuse ja kahemõõtmelisuse ei ole ühtegi kriteeriumi loovuse takistuseks seatud. Ka graafikale omane tiražeeritavus ei ole enam omaette eesmärk, sest maailm on juba kõike liiga täis, et peaks alati mitut ühesugust tootma.

Noored on konservatiivsemad

Näitusel leidub helget maailmavaatlust ja ajastu- ning ühiskonnakriitilisust. Rahva poolt armastatud nimede tuntud käekiri pakub äratundmisrõõmu. Seevastu suudab nii mõnigi vanema põlve graafik taas üllatada värske lähenemisega. Rääkimata 30-ste ja 40-ste põlvkonnast, kes võtavad pidevalt kasutusele uusi tehnikaid ja leiutavad uudseid lähenemisi laiemalt levinud tehnikate kõrvale. On fotot ja digitaalselt töödeldud materjali kasutavaid trükitehnikaid. Selle näituse põhjal tundub digitaalsus vastu ootusi noorema põlve fookusest aga täiesti väljas.

Graafika elab praegu oma tõusulainel. Kui graafika seisu veel kaardistada püüda, võiks öelda, et noorus on täiesti hukas! Nooremad graafikud on näitusele esitanud enamasti konservatiivsema lähenemisega ja klassikalised tehnikad, mis pärast väikest graafika madalseisu on uus taasleitud vana. See on omamoodi väga võluv, et noored on leidnud üles ka suurt süvenemist nõudvad tehnikad ja näitavad head joonistamisoskust. Seevastu keskealine ja vanem põlvkond laiendab graafika piire vahel isegi suurema eksperimenteerimislustiga.

Väljaspool Eestit tuntud

Noori ja andekaid graafikuid on väga palju, aga veelgi rohkem on neil praegu võimalusi erinevatel aladel kätt proovida. Ja paratamatult maandutakse tegevusväljale, mis pälvib ühiskondlikult suurema tunnustuse ja ka tasustamise. Näitus graafika seisust räägib vaikimisi ka graafiku seisusest. Kui omal ajal pooljumala seisuses olnud graafikute nimesid (Jüri Arrak, Vive Tolli jne), teab ka kunstivõõras inimene, siis praegu on Eestis staaride staatuses teistsugused inimesed, kellest tihti ei teatagi, mis erialal nad tegevad on.

Trükigraafika tegemiseks staatusest siiski ei piisa, on vaja ka tehnilisi võimalusi ja tehnilist taipu. Olulisel kohal on ka piisaval hulgal väljundite olemasolu  – näituste toimumine. Eesti graafikud võidavad väljaspool Eestit triennaalidel ja biennaalidel auhindu, aga meil on nad pigem tundmatud.

Võrdluses naaberriikidega jääme me tänapäeval alla nii graafika teadlikkuses kui ka oma maa graafikute tööde ostuhuvis. Ometi ei ole see alati nii olnud, pigem vastupidi. Omal ajal oli pea igas kodus graafika seinal.

Kodeeritud pildid

Graafika on üsna kollektiivne ala. On tüüpiline, et graafikud koonduvad ka ühistesse ateljeedesse, ühiste trükipresside ümber. Parim trükitehniline kvaliteet on olnud tihti koostöö graafikameistriga. Legendaarseid meistreid, kes tagavad kunstnikule hea trükitehnilise kvaliteedi, on Eestis olnud ja on praegugi.

Eesti graafika hea tase ja kuulsus said kindla alusmüüri 1947. aastal, kui Tallinna Kunstihoone suure näitusesaali allkorrusel hakkas tegutsema Graafika Eksperimentaalateljee. Seal on loodud enamik graafilisi lehti, mis leidus toona meie kodudes lisaks kineskoopteleviisorile, kristallvaasile ja rüiutehnikas patjadele. Ja need ei olnud niisama pildid. Vahel oli nende joonte vahele peidetud sõnumeid, mis olid nagu värske tuul või lootuskiir vabale Eestile.

See ateljee on läbi raskete aegade pakkunud lisaks tehnilisele toele inimestele ka hingelist tuge kui ühtehoidev sõpruskond. Eriti oluline oli see poliitilise tagakiusamise perioodil. Mida ei tohtinud öelda välja trükisõnas, seda sai kodeerida piltidesse ja neid kriipivaid teemasid sai siis üsna turvaliselt kolleegidega ateljees arutada.

Kirev ateljeeseltskond

Revolutsioon ja trükikoda on ikka olnud omavahel tihedas seoses. Seega polegi imestada, et vabaduse tuuled said hoogu praeguse Tallinna Vabaduse väljaku hoovi pealt graafikute ateljee ümber kogunenud seltskonnast. Lisaks graafikule Heinz Valgule oli ateljeeseltskonna hulgas veel palju ärksaid mõtlejaid. Peale nende olid kunstihoone hoovil asuva Graafika Eksperimentaalateljee uksega tuttavad suur hulk erinevate alade kultuuriinimesi, kes ei kartnud neist teemadest ateljee paksude seinte vahel rääkida juba siis, kui vabadus oli alles utoopia. Graafikategemise varjus saab luua muudki, palju suuremat! Kunstitegemisse kodeeritud mässumeelsus ja mõningane allumatus on hea pinnas ka ühiskondlike muutuste algatamiseks.

Sellest perioodist ühiskonnas ja graafikas räägib ka näitusel esitatav video, mis on loodud praeguse graafikaateljee juubeli puhul. Videos meenutavad Graafika Eksperimentaalateljee ümber toimunut graafika kuldajastul tegutsenud kunstnikud.

Nüüdseks varsti 75-aastaseks saav ateljee, praeguse nimega Graafikakoda, on endiselt tegutsev, graafikuid innustav, tehnilisi võimalusi ja tehnilist abi pakkuv tsunft, kelle ümber on koondunud Eesti Kunstnike Liidu graafikute alaliit Eesti Vabagraafikute Ühendus.

Peeglimotiiv

Endiselt leidub ka teemasid, millega võidelda. Nii loomingu kaudu kui ka muul viisil. Vastuolud on kahjuks või õnneks loomingulisteks impulssideks üsna hea materjal. Endiselt leidub ka noori ja järjest nooremaid põlvkondi, kes soovivad ühiskonnale graafikategemise kaudu vastu peegeldada. Noori puudutab praegu ennekõike looduskeskkonnaga toimuv. See teema on ka noorte graafikute loomingus valdav ning seekordsel ülevaatenäitusel hästi esindatud.

Peeglimotiiv on graafika põhiolemus, sest trükiplaat või matriits tuleb esmalt luua peegelpildis ja see siis trükikontakti kaudu õigetpidi pöörata. Seega on graafikud justkui seltskond äraspidiselt mõtlevaid inimesi, kelle teistmoodi vaade on võimeline ühiskonnas uusi epohhe algatama. Need pole mingid süütud pildikesed, vaid lendlehed, mis erinevalt kõigist teistest kunstiliikidest võivad tiraažina olla samaaegselt eksponeeritud mitmes paigas. Seega, edasi, graafika!

Jalgadega hääletamisest

Näitusesaalis võib vaataja sinna peeglisse vaadates ära tunda omi mõtteid, vastuolusid ja tundmusi, saades hea tunde sellest, et keegi teine samamoodi mõtleb või tunneb, ühiskonna või selle naeruväärsete normidaga samamoodi suhestub. Eesti graafika parem seis on kõigi Eesti inimeste teha, hääletades jalgadega Eesti kunst poolt sama innukalt, kui Pärnu Uue Kunsti Muuseumi näitusesaali kulunud vaipadel on tehtud.

Enne pangafunktsiooni täitnud ruumi vaiba sisse ühtlaste vahedega kulutatud laigud annavad aimu tõhusast jalgadega sahkerdamisest pangatelleritega suhtlemise ajal. Või ehk on need laigud tekitanud sinna siiski näitusekülastajad, kes tundide kaupa on nendel kohtadel seisnud, piltidest omaenda peegeldust otsides? Küllap need inimesed tulevad õigel ajal kõik kokku ja kaitsevad mõtet, et Pärnu Uue Kunsti Muuseum peaks neisse ruumidesse edasi jääma ning laidavad maha idee sinna majja Pärnu järjekordse pubi loomisest.

Kestku Eesti graafika ja Pärnu Uue Kunsti Muuseum!

Näitusel „ Seis! Graafika!“ osalevad: Jüri Arrak, Charlotte Biszewski, Sirje Eelma, Eve Eesmaa, Ines Erlemann, Pille Ernesaks, Evelyn Grzinich, Inga Heamägi, Eero Ijavoinen, Külliki Järvila, Kertu-Liina Karjus, Kalli Kalde, Katrin Kaev, Margot Kask, Jüri Kass, Kaija Kesa, Liisa Kruusmägi, Toomas Kuusing, Mari-Liis Laanemaa, Tõnis Laanemaa, Ly Lestberg, Ove Maidla, Ella-Mai Matsina, Aarne Mesikäpp, Katariin Mudist, Viive Noor, Enno Ootsing, Tauno Ostra, Illimar Paul, Marilyn Piirsalu, Mark Antonius Puhkan, Lembe Ruben, Reti Saks, Regina-Mareta Soonsein, Mirja-Mari Smidt, Katri Smitt, Jaan Škerin, Helen Tago, Evi Tihemets, Kadri Toom, Tarmo Tulgiste, Maria Kristiina Ulas, Ragne Uutsalu, Silver Vahtre, Märt Vaidla, Kelli Valk, Külliki Varvas, Marje Üksine