SEKELDAB PÕHJALIKULT PALJUDE ASJADEGA: Rebane on rahvamütoloogias sihukene kaval loom, kes koorekirnu kallal käib, mokad puhtaks lakub ja puhta nahaga pääseb. Siis paneb kohe toime järgmise tüki. Ja lõpuks õpetab hundi sabaga kalu püüdma. Raul Rebane on samuti koolitaja. Raul Rebane on üldse tegelenud väga paljude asjadega: olnud spordireporter, telekanali programmijuht, meediaspets; on järgumaletaja, mälumängur ning teeb, nagu öeldud, koolitusi. Juku-Kalle Raid kutsus Raul Rebase õue mängima.
Raul Rebane on toimetanud tõepoolest paljude alade kallal. Ja jõudnud paljudesse kohtadesse. Viimasel ajal oleme kuulnud teda lisaks meediaekspertiisile ka küsimustes, mis käsitlevad kohalikku populismi või Ukraina sõda. Ja see kõik pole niisama heietamine, vaid parajast pagasist tulenev arvamus. Aga Kuku klubisse astub Raul esimest korda. Ma vist ikkagi ei usu seda. Kuidas see võimalik on? Tema, kes ta tunneb kõiki inimesi ja kellest pool on oma nõukaaegsed võimuvastased karjumised just siin sooritanud?
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sa oled sündinud 1953. aastal, mis tähendab, et samal aastal, kui Stalin lusika nurka viskas ja toimetama hakkas Hruštšov. Kui me tagantjärele vaatama hakkame, siis väga murranguline aeg.
Raul Rebane (R.R): (Elavneb kohe) Kõigepealt aastast 1953. Mul on praegu tegemisel raamat selle aastakäigu inimestest. Kunagi leidsin, et jõle jama, see on mingi uskumatu kamp geniaalseid inimesi: Kaljuste, Mustonen, Rannap, Alender, Eespere ja veel tohutu hulk absoluutseid tippe. Mõtlesin, et väga huvitav. Siis hakkasin vaatama poliitikuid ja asi läks väga hulluks. Meil oli ju moment, kus nii riigikogu esimees kui ka president olid aastast 1953 – Nestor ja Ilves. Meil on ministreid ja riigikogu liikmeid aastast 1953 nagu kirjusid koeri. Ja näiteks on kaks põllumajandusministrit või maaeluministrit, kes on mõlemad nimega Tamm ja mõlemad sündinud aastal 1953. Ajakirjandus – samuti väga hullumeelne kamp. Umbes 200 selle aastakäigu tüüpi on ühiskonnas hästi tuntud. Minu eesmärk on loomulikult teha selline raamat, mis teeks kõik teised aastakäigud kadedaks. Sa küsid nüüd, et miks?
J-K.R: Et saaks ise ka raamatusse loomulikult.
R.R: (Muiates) Einoh, seda ikka! Aga miks on see aastakäik erandlik? Põhjendus on see, et meil on lollimoodi vedanud. Stalini surma ja Praha kevade vahel oli meie kasvamine. Elu oli küll pööraselt raske, aga sama ajal juba tasapisi hakkas lahtuma Siberi-surmahirm, sest otse enam ei viidud. Ja 1960-ndate alguses toimus ka kiire areng kolhoosides. Mina olen sündinud maakas ja 1. mail 1960 läks minu isa Lääne-Virumaale Pandivere külasse Vambola kolhoosi peaagronoomiks. Ja see kasvamiseperiood seal ongi üldse kõige tugevama jälje jätnud. Ülivaene väga kehvades oludes.
J-K.R: Kas siis juba kolhoosides palka maksti või sai ainult produktides?
R.R: Olid perioodid, kus, mingi osa palgas, ma mäletan, anti näiteks juustus. Aga kui 1961. aastal oli Vambola kolhoosis kaks veoautot – teisele mindi isiklikult järele Gorki tehasesse –, siis 1968. aastal oli autosid rohkem kui mehi, keda sinna peale panna. Tegelikult Eesti põllumajanduse areng, eriti kui sattusid väga kõvad mehed kokku, toimus ülikiiresti. Ja see oli nii kuni Praha kevadeni.
J-K.R: Tahad öelda nagu laulusalmis, et:
„Meil kolhoosis elu hea,
kasvab lehma, kasvab sea.
Teeme tööd ja saame raha
Einar lasi mantli teha!
Muret meil ei ole, ega,
lehvitame lippudega.“
R.R: (Vaieldes) Ei, kindlasti ei olnud ta hea. See kõik oli paljuski väga hull. Küsimus oli selles, et kui sa oled täiesti pükspaljas ja siis järsku tuleb mingi palk ja saad endale elu esimese, ma ei tea, mingi riidetüki. Tol ajal tekkisid televiisorid ja pesumasinad. Vahe oli ju selles, kui linnas mingitel õpetajatel ja arstidel olid palgad 100–150 rutsi, siis traktorist võis saada 380.
J-K.R: (Pistab vahele) Aga peldikupaberit ikka ei olnud!
R.R: (Enesekindlalt) Meil oli. Mu ema oli poes tööl.
(Naer) Aga arvan, et hingelise arengu Praha kevad ikka stoppas ära.
J-K.R: Nii et senini eluke Pandiveres sujus.
R.R: Mul on ilmunud ka mingi lugu „Praha kevad ehk Pandivere küla tuumajõud“. Sellest, kuidas külamehed viina võtavad ja mida nad arutasid sel päeval, kui Vene väed läksid Prahasse sisse. Sest meil juhtus väga erakordne lugu sel päeval, see on absoluutselt tõsi. Kuna mu ema töötas poes, sõitis Praha sündmuste eelõhtul meie maja ette kõrvalasetseva tuumalõhkepeaga sõjaväebaasi major ja tahtis osta kasti Starkat. Teate küll seda kanget napsi.
Aga kell oli juba 18.10 ja ema ei müünud. Mina aga aitasin ema poes. Lõpuks major sai aru, et minuga on natuke pehmem ja mina lõpuks müüsin ka – ühel põhjusel. Ta ütles, et meil on seda hädasti vaja ja kui te müüte mulle selle kasti Starkat, 20 pudelit, siis ma räägin teile suure saladuse. Enne äraminekut ütles, et homme hommikul lähevad meie väed sisse Tšehhoslovakkiasse, mis tähendab, et NATO ei teadnud, keegi ei teadnud, aga Pandivere külas kõik teadsid. Sest ma läksin koju ja rääkisin isale. Ja isa kutsus küla n-ö poliitringi kokku ja terve õhtu võeti viina ja arutati, mis toimuma hakkab.
J-K.R: Sa läksid ülikooli ajakirjandust õppima, siis oli Praha kevad juba toimunud. Kuidas ülikoolis asjandus tundus?
R.R: Ülikool oli, ma arvan, müüt, millest ma alguses ööd ega mütsi ei teadnud. Aga kui kätte oli jõudnud sügis ja kolletavad lehed, polnud meie peres parata, õde läks ülikooli ette, eesti keelt õppima. Miks ma valisin ajakirjanduse, ma ei tea. Ma ei olnud elus ühtegi ajakirjanikku näinud ega kunagi ka midagi kirjutanud. Eks ma hakkasin seal neid asju siis õppima.
Sumbumusele ei saanud siis pihta ja sa asendasid selle mingite naljadega. Said muidugi aru, et see kõik on nii loll. Meie näiteks lõbustasime end tol ajal Põhja-Korea ajakirjaga „Korea“, 30 kopikat, klantspaber. Kutid tulid ühikas kokku ja keegi astus tabureti peale ning luges seda kõva häälega ette. Siis ülejäänud tuba sõna otseses mõttes röökis naerda. See oli nii kirjeldamatult loll, aga nii kirjeldamatult lõbus. Anekdootide ja naljade hulk, mida räägiti, on ületamatu, ehkki neid ei räägitud kõvasti. Ma hiljem lugesin kokku, et ma olen ülikoolis õppinud kokku umbes üheksat punast ainet: (kõverdab näppe ja loetleb): kompartei ajalugu, ajalooline materialism, teaduslik ateism jne. Ma peaks ju olema väga punane praegu siin. Aga ma ei tea ühtegi, kellele see oleks külge jäänud. Lihtsalt tuli käia, tegid oma eksamid ära.
J-K.R: Eks ühikas tehti ju palju vahvaid nalju, kus kell neli öösel jookseb keegi panni kolistades mööda koridori ja röögib, et seltsimehed, magage kiiremini!
R.R: (Naerab omaette) Ükskord, kui olid mingid nõukogude valimised, siis mina, Peeter Olesk ja Olav Osolin mängisime bridži kella viieni hommikul. Ja siis mõtlesime, et teeme natuke propagandat. Ühikas olid sellised aparaadid, millega sai kutsuda inimesi telefoni juurde, üks telefon oli. Me lülitasime need aparaadid sisse ja karjusime sinna, et seltsimehed, hääletage kommunistide ja parteitute bloki poolt.
Siis löödi meid sealt välja, kuna me rikkusime rahu ja et meil polnud kuskile minna, siis läksime valima. Jõudsime 20 minutit enne kella 6 kohale ning ootasime ja palusime, et kas saaks ära teha. Ei lastud, öeldi, et tuleb oodata. Lõpuks tehti uks lahti ja öeldi, et kahjuks ei ole lilli veel toodud, mis on esimesele valijale ette nähtud. Siis meist keegi läks kolme passiga valima ja kaks ülejäänut puhvetisse. Ostsime, mis vaja, kindlasti sinki. Nii ilusat sinki polnud me näinudki!
Aga häda oli selles, et järgmise päeva Edasis ilmus nupp, kuidas filoloogiateaduskonna eesrindlikud tudengid Olesk, Osolin ja Rebane juba enne kella kuut tahtsid valima minna. Mul ema pidi infarkti saama. Ta küsis, et mis toimub, hulluks olete läinud või?
J-K.R: Nii et puhas asendustegevus partei-jama pähetuupimisele!
R.R: (Mõtlikult) Osolin põgenes diskosse, mina sattusin matkagruppi, käisin mägedes ronimas. Me olime kõrvaltegevuste staarid.
Esimesed üliõpilaste päevad olid minul 15-aastaselt. Aga ma olin 1.95 pikk, keegi ei saanud tuhkagi aru. See punt andis mulle tekli ja ma võtsin osa sellest viimasest n-ö vabast demonstratsioonist, mis oli üliõpilaspäevade ajal. Seal olid need vahvad loosungid: „Proletariaat on kapitalismi hauakaevaja!“ Ja kaheksa meetrit tagapool käivad teised loosungiga: „Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub!“ Seal oli tõelist vaimutsemist. Ma ei olnud suurem muusika fänn, aga ma tänaseni mäletan, et Kukerpillide esimene esinemine ülikooli klubis oli tänaseni meeles olev kultuurisündmus, see oli midagi nii võimsat. No ja siis muidugi sihuke grupp nagu Rajacas, need olid hoopis teise ala inimesed. Bioloogid ja…
J-K.R: Kõige kuulsam loosung vist oli selles 1968. aasa rongkäigus „Jänkid, kasige Peipsi taha!“, mille eest mõned ülikoolist ikka välja ka lendasid. Aga rääkisid Priit Pärna ansamblist Rajacas. Mihuke see oli, sest seda pole ju peaaegu üldse lindis?
R.R: Tänu kettaheitja Gerd Kanteri tiimile sain tuttavaks Mihkel Zilmeriga, kes on legendaarne vana – meditsiinibiokeemik, arstiteadlane, teaduse populariseerija ning helilooja, kes seda gruppi tegi koos Priit Pärna ja teistega. Ma ei ole ka aru saanud, et kus neil sõpradel tekkis niisugune fantaasia ja andekus, kuigi nad olid ise teiste erialade mehed. See oli sel ajal erakordselt värske tuuleõhk.
J-K.R: Sina sattusid ETV-sse ja olid spordikommentaator.
R.R: Minu saatus pandi paika kolmandal kursusel, kui ETV-s tekkis kaadripõud. Ja Toomas Uba helistas Juhan Peeglile ja küsis, kas tal on kedagi, kes võiks suvel asendajaks tulla ETV-sse. Peegel tuli minu juurde ja ütles: proovi.
J-K.R: Miks sinu juurde? Sa olid spordihuviline?
R.R: Ma olin lõpetanud Tallinna Spordiinternaatkooli.
J-K.R: Sa oled siis nagu Evelyn Sepp!
R.R: (Tõstab näpu) Ma tulin ju maalt 14-aastaselt spordiinternaatkooli, sattusin klassi, kus oli 35 poissi ja kõik maakad. Mis oli huvitav – me tegime Tallinna Spordiinternaatkooli 9. klassis partei – Seksuaaldemokraatliku partei. Ja see toimis efektselt kolm aastat. Kui koolidirektor kümme aastat hiljem kuulis, et meil oli paberil kirja pandud sihukene partei, pidi ta infarkti saama.
Minust endast sportlast ei saanud, andekust oli vähe, aga ma teadsin spordistatistikat.
J-K.R: Toomas Uba on legendaarne selle poolest – kes noid aegu mäletavad –, et ajas uskumatut putru suust välja, kui võistlusi kommenteeris.
R.R: (Rõõmsalt) Tead, Ubaga oli selline lugu, et 1994. aastal kutsusid eesti keele õpetajad mind ühele seminarile, mille mõte oli see, et Uba tuleks ära keelata. Kuna Uba rikub täielikult ära eesti keele. Ütlesin, et teate, ärge nii suurelised olge, mööduvad mõningaid aastad ja siis tulevad ajakirjandusse teie keeletud õpilased ja Uba hakatakse pidama klassikuks.
Ma tegin ise kollektsiooni nendest Uba eetripirukatest. „Suusastaadion on tehtud selliselt, et kõik naised käivad siin meie alt tiiru läbi.“ – „Ja kuidas korvpallurid ütlevadki? Kunagi peab see pauk ju lahti minema!“
(Muigab) Ubale meeldis muuseas erinevatest jookidest nii-öelda huvitavaid kokteile segada. Et kallas täiesti suvalise kraami kokku ja pakkus teistele. Mida õudsema napsi valmis tinistada suutis, seda rõõmsam oli.
J-K.R: Sa oled palju käinud olümpiamänge kajastamas.
R.R: Tegelikult oli see asi päris hull. Ma oli 23-aastane, kui elus esimest korda sain kolmeks päevaks Soome. Siis pandi mind mitmeks aastaks luku taha. Siis sain kaks sõitu, ühe Ateena MM-ile ja teise Helsingisse. Ja siis olin jälle kolm aastat kinni. Aga 1986 Stuttgarti EM-ist hakkasin sõitma. 1988 Soul oli minu esimene olümpia ja seal olin ma ainuke eesti spordiajakirjanik. Edasi järgnes juba 12 korda.
J-K.R: Sport oli sinu ala, aga sa proovisid teles ka muud.
R.R: Sport oli üks võimalikke variante, minna spordireporteriks oli tohutu privileeg. Privileeg selles mõttes, et sa ei pea palju valetama. Istuda kuskil ja rääkida parteikoosolekul, see oli minu jaoks välistatud. Ma hakkasin juba 1980-ndate alguses tegema koolilaste viktoriini „Turniir“, mis omal ajal oli väga popp ja tegin ka palju muid asju. Ja kuskil 1980-ndate lõpus oli juba täiesti selge, et ETV jääb mulle kitsaks. Ma tahtsin teha muid asju. Sport oli mulle ka liiga kitsas. Ilmselt oli lugemus ja poliitikalugemus liiga suur.
J-K.R: Sa ise harrastad ju siiani mälumängu, sind saab aeg-ajalt kuulata „Mnemoturniiris“.
R.R: Ma arvan, et kõige kõvem olin umbes 13–15-aastaselt. Mälu oli ülipaindlik tol ajal. Hiljem oli minu huvi – ja on omamoodi tänaseni – televisooni programmeeringu teooriad. Minu jaoks pole televisioonitoode mitte saade, vaid programm. Ja selle ülesehituse taga on väga võimas ja suhteliselt defitsiitne teooria. Isegi raamatuid on sellest väga vähe.
Vahepeal olin telest eemal, aga sattusin tagasi Hagi Šeini kutsel, olin programmijuht ja vaat see oli super aeg. (Tähenduslikult) Kus väga silmatorkavad inimesed olid! Esimene juhatus Eestis, kus oli naiste ülekaal!
J-K.R: Sa oled ka koolitaja. Mina ei olnud sinu lehekülge enne kunagi vaadanud. Seal on koolitus „Hirmust eduni“. Kuivõrd see läheb nüüd kokku samade asjadega, nagu näiteks tuhanded eneseabiraamatud? Kuidas saada viie minutiga rikkaks või kuidas pääseda jõledast elukaaslasest?
R.R: Tegelikult on see asi väga lihtne. Lihtne selles mõttes, et ma tabasin vast ära teatud hirmud, mis on inimestel seoses esinemistega. Kõige hullem on muidugi inimestega, kes arvavad, et neil ei ole seda hirmu ja et nemad oskavad. Panin kokku metoodika, mida on väga palju testitud. Läksin piltlikult öeldes teisele poole jõge, hakkasin koolitama inimesi, kellel seisab ees meediaesinemine. Et lähed õhtul „AK-sse“ või hommikul „Terevisiooni“. Et tead, kuidas valmistuda, mida pead teadma. Mis on need võtted. Ja edu tuleb, kui harjutada. See on üks väga meeldiv tegevus, kus saab inimest väga kiiresti aidata. Ma tean tegelasi, kellel tuleb anda kaheminutiline intervjuu ja päev varem oksendavad. See on hirm: kes ei lenda lennukiga, kes kardab ussi.
J-K.R: Kas sinu koolitusel on käinud ka poliitikuid? Nad nagu ei vaevu. Kõige nõmedam ja ehedam näide on Eestis muidugi lähiajaloos Edgar Savisaar. Kellel oli pohhui, mida temalt küsiti. Ta ajas täielikku oma jura.
R.R: Seal on väga lihtne trikk, N+1. Kui sinu käest küsitakse küsimus, siis absoluutselt kohustuslik on vastata küsimusele, ükskõik kui pikalt. See on N. Pluss üks on see, et tohib lisada ühe oma mõtte. Mitte kaks ega neli, nagu poliitikutel on kombeks. Üks mõte tundub vaatajatele väga loogiline, loomulik.
Edgar Savisaar oli kunagi, 2004–2007 ladus ja hea esineja. Aga kui ta 2007 valimistel kolki sai, ei saanud peaministriks, siis tema elus midagi muutus ja ta muutis ära oma sihtgrupid, oma suhtlemised. Ja lõpuks tema imago jäigi selleks, nagu jäi.
J-K.R: Teine võimalus on, mida näitab meile suurepärane tänapäev, et inimene kuuleb küsimust, aga ajab ikka oma mõminat. Et on mingid laused, millega saab vastata ükskõik millisele küsimusele. Jüri Ratta ümmarguste vastuste generaator.
R.R: (Hasartselt) Siin oli suur probleem. Kui Andres Kuusk ründas mingi teemaga Jüri Ratast, see ajas mingit oma mulli. Kuusk küsis viis korda. Kurat, 11 korda oleks tulnud küsida, kuni vend on sunnitud vastama. Kuusk on nõrk.
J-K.R: Tal hakkas endal piinlik, et kaua sa mängid lolli.
R.R: (Ajab veendunult oma) Oleks pidanud nii kaua küsima, kuni vastab. Poliitiku kohus on vastata küsimusele. Ja mitte ajada oma jura. Kui ka keegi haliseb, et peaminister on tore inimene, et kuidas sa nüüd ründad. See ei ole rünnak.
J-K.R: Kuidas sulle praegune poliitiline menüü tundub?
R.R: 30 aastat pärast Eesti iseseisvumist ütlen täie veendumusega, et olengi väga rahul sellega, mis Eestis on juhtunud. Pärast Eesti iseseisvumist ma ei usu, et mul enam mingit nii tähtsat sündmust tuleb. Annaks jumal, et ei tuleks. See on kõige tähtsam päev.
J-K.R: (Vahele) Lisaks muidugi veel see, et täna astusid esimest korda elus Kuku klubi uksest sisse.
R.R: (Noogutab nõusolevalt) Jaa, see muidugi kah! (Mõtleb) Aga poliitikast ja Eestist veel. Noorsugu ei ole üldsegi raisus. Võib-olla kohati on mõni natuke rumalam, eks ole. Aga see on vana probleem. Mida aga üldse ei kannata, on see, kui tullakse kallale Eesti baasimagole. Kui tahetakse muuta suunda, kui tahetakse keerata meid läänest itta. Demokraatiast mingiks diktatuuriks. Siis ma lähen väga närviliseks.
J-K.R: Kaks erakonda, kust sellist retoorikat aeg-ajalt kostab, on meil ju olemas.
R.R: Teeme ühe mõtteproovi. Te annate mingile erakonnale kümneks aastaks absoluutse võimu. Olgu Isamaa, EKRE või kes iganes. Nii et nad saavad kümme aastat teha kõik vaid oma nn programmi järgi. Ja siis kirjeldage pärast kümmet aastat, kui neid keegi ei seganud, Eestit. See on erakordselt jälk test. Sest kui sa hakkad mõtlema, et kui kõik need asjad, mida EKRE või keegi räägib, viidaks ellu? See on mingi Venemaa ja Ungari liitriik või? Siis hakkab hirm.
Poliitiline põhireegel on see, kus vigu tehakse, et äärmused peavad olema serva peal, mitte keskel. Ja meie poliitika viimaste aastate probleem on see, et vägisi üritatakse n-ö poliitika nime all tuua äärmusi keskele. Ja seda nimetatakse rahva sooviks ja tahteks. See on ohtlik.
J-K.R: Sinult kui meistrikandidaadilt males, võib küsida, kas see on siis male mängimine nii, et kui keegi üritab malet mängida, siis teine mees peksab teda malelauaga.
R.R: (Nõustudes) See võib piltlikult nii olla küll. Minu tegelik hobi ligi viimased 30 aastat on olnud n-ö infosõdade teooria õppimine ja lugemine.
Ma olen ikkagi väga kuri Tallinna linnas toimuva peale. Kui siin 2019 korraldati üle-venemaaline absoluutne etteütlus, võitis Tallinn viie linna konkursi. Kurat, märgiliselt me ju positsioneerisime ennast vene linnaks.
Ukraina sõda on välja toonud tohutu hulga asju, mis me oleme ise võib-olla maha maganud. Et oleme viisakad, toredad eurooplased. Kõige ehtsam näide, kus Eesti riigil on võimalus end nüüd kohe kehtestada, on niinimetatud monumentide sõda. Kõik punamonumendid tuleb ära koristada.
Näiteks minu meelest Jeltsini bareljeef ei sobi Tallinnasse. See, et üks Vene valitseja tegi taktikaliselt meile väga tähtsa otsuse, ei ole põhjus panna talle monumenti. Ta peab ka muudes küsimustes olema meile märgiliselt tähenduslik. Aga Jeltsin, kõikide oma korruptsioonide ja värkidega andis võimu Putinile. Ta ei kuulu nende inimeste hulka, kellele ma sünnipäeva puhul lilled viiksin. Surnute koht on surnuaial, mitte linnapargis ega trollipeatuses, kultuuriväärtusega monumentide koht on muuseumis. Poliitiliste loosungite ja sõnumitega asjad ei sobi meie avalikku ruumi, kuna nad on ideoloogiliselt meile võõrad ja vaenulikud. Kuidas Ilmar Raag ütleski: see on Eesti Vabariik, mitte Vene impeerium.