ITAALLASTE OSKUS ASJAD TÄIESTI SEGASEKS AJADA: Imelike Filmide Festivali (IFF) esiõhupall Harly Kirspuu vaatleb korralagedust, mida üldiselt tuntakse Itaalia exploitation’i nime all. See on metsik salat erinevatest pealkirjadest, isehakanud järgedest ja olematutest eelarvetest koos rõhutatud suunitlusega lihtsalt kiiret raha teenida, mis on vähemalt osaliselt ka Eesti filmifännide nägemisorganiteni jõudnud.
Mis oleks ikkagi kõige lihtsam viis filme teha? Alati võib teoreetiliselt võtta mõne kuulsa teose, kasutada selle materjale ja vändata valmis sarnase looga, aga väidetavalt erinev linateos – saaks filmitükiga kergelt ja kiirelt valmis.
Türklastel vastust ei ole
Türgis on ju täitsa olemas asjad, mida kõik tunnevad kui Türgi tähesõdu („The Man Who Saves the World“, 1982) või Türgi E.T. („Badi“, 1984), äkki töötaks?
Ei tööta.
Türgis tehti mingi aeg mitmeid selliseid linaasjandusi, mis teinekord on üks ühele uusversioonid juba olemasolevatest filmidest, kasutades näiteks originaali heliriba ja vahel ka osakesi teistest kuulsamatest lääne filmidest. Selle taga oli tegelikult praktiline vajadus: seitsme-kaheksakümnendate Türgis vaheldusid sõjaväelised diktatuurid tsiviilvalitsustega ning kummalgi neist polnud erilist isu näidata rahvale läänelikku popkultuuri. Sama lugu oli ka filmidega. Osa loogikast oli katse panna liigutama kohalikud filmitootjad, kelle loomingut kinokülastajad tarbiksid nii või naa, sest kodumaist toodangut eelistatakse kõige rohkem välismaisele siis, kui välismaist pole saadaval. Türklasi ei kõigutanud sellised pisiasjad nagu „autoriõiguse seadus“, kuid see tõi kaasa takistuse, et väljaspool Türgit neid filme eriti ei näidatud („The Man Who Saves the World“ sai ametliku Ameerika väljalaske näiteks alles 2005, rahvusvaheliselt levitatav versioon ilmus 2012).
Aga mis siis, kui ma tahan võimalikult odavalt ja lihtsalt teha mingit kinotükki, kuid omada samas mõningast garantiid, et keegi seda vaatama tuleb, ning seda kohe ja praegu, mitte 30 aasta pärast?
Itaallastel on vastus!
Itaalia exploitation on täiesti omaette maailm, kus elavad pikad traditsioonid, ning mille motivatsioon ja loogika on enam-vähem kõigil režissööridel sama.
Võtame näiteks selle skeene kuulsaima käilakuju Joe D’Amato (passinimega Aristide Massaccesi, 1936–1999), kelle legendaarsed sõnad „Mina ei tee filme, et kunsti teha, mina teen filme, et raha teha“ võtavad kõige paremini kokku selle alamžanri ideoloogilised põhialused. Eesmärk oli hoida filmitegemise kulud nii madalal kui võimalik, aga anda endast parim, et kinokülastajates oma vastvalminud teose vastu natukenegi huvi äratada.
Surres oli D’Amato arvel umbes 300 kinotükki, neist ligi 120 pornograafilised teosed. Kuidas tema ning teised Itaalia exploitation’i tegijad suutsid lihtsalt ja kiiresti teha odavaid filme ning mingi valemiga ikkagi plussi jääda, on sisuliselt omaette kunstivorm.
Üks tuntumaid lahendusi, mida D’Amato ja teised kasutasid, oli võtta mingi kuulsam lääne teos ning teha sellele mitteametlik järg. Originaali tegelastest, süžeest ega ka tegevuspaikadest pole mitte midagi alles, aga tegemist on vähemalt esmapilgul järjega. Siinkohal vaatlemegi paari tuntumat näidet.
Inglise tippnäitlejad ja ports paljaid inimesi
Seitsmekümnendatel hakkas Hollywoodis midagi podisema. Värskelt „Myra Breckinridge’i“ kirjutanud Gore Vidal tuli lagedale stsenaariumiga Rooma imperaator Caligulast ning tahtis seda suurel ekraanil näha. Tolle aja Ameerika filmitööstus oli äärmiselt tegijapõhine – vahendeid ei valitud, kui autor tahtis oma nägemust ellu viia ning raha ei loetud.
Näitlema kutsuti muu hulgas kogu Royal Shakespeare Company koorekiht – Helen Mirren, Peter O’Toole, Malcolm MacDowell – ning kuna eelarve paisus kaheksakohaliseks (tollal siiski räige erand, mitte reegel), kutsuti produtseerima pornokuningas Bob Guccione. Seesinane võttis kätte ning lisas suvalistesse kohtadesse erootikastseenid, mis niigi dekadentliku pildikeele kõvasti teravamaks kriipisid. Lõppversiooniks oli kahe ja poole tunni pikkune eepos, kus on oma aja parimad näitlejatööd, aga siis läks asi hapuks – hakkas pikem kohtuvaidluste periood, sest ühele ei meeldinud üks osa filmist, teisele teine, kolmas tahtis enda nime lõputiitritest välja, neljas kellegi teise oma ja nii edasi.
„Caligula“ produtsendid sügasid kukalt, mõeldes, et mis nüüd teha – dekoratsioonide ja kostüümide peale üksinda oli vastu taevast lastud 20 miljonit dollarit, samas ei paistnud, et seda raha niipea kuskilt tagasi tuleks, sest kõik käisid kõigiga kohut. Seega otsustas „Caligula“ kaasprodutsent Franco Rossellini teha eelmisest projektist ripakile jäänud asju ja linale tuua seksuaalse alatooniga komöödia „Messalina, Messalina!“ (1977), mis üritab olla pigem paroodia kui tõsine film, kuigi seksuaalsed noodid on seal ka veidi rohkem kui pisut aimatavad. Kaks täiesti kolmandajärgulist tegelast mängivad peaosi ning „Caligula“ süžeega pole sellel mingit seost.
Segadused Caligulaga
Kui 1979 said kohtuvaidlused vaieldud, tohtis „Caligulat“ lõpuks ka ilmarahvale näidata – tõsi küll, ühelt poolt vaidluste ja teisalt erinevate tsensorite tegevuse tulemusel on praeguseks ringiliikuvaid versioone vähemalt viis.
Siin tuleb nüüd see koht, kus Itaalia exploitation suudab asjad kiiresti väga keeruliseks ajada: kuivõrd „Caligula“ suutis mingi ime läbi ikkagi plussi jääda, siis Rossellini haistis raha lõhna ning hakkas oma „Messalina, Messalinat“ müüma nime all „Caligula 2“. Teised exploitationist’id panid samuti tähele võimalust kähkukaga suuremaid summasid teenida ning 1981 ilmus välja üks eelnimetatud subkultuuri nurgakividest Bruno Mattei, kes oli värskelt maha saanud kahe ja poole tunni pikkuse filmiga „Caligula and Messalina“, millel kahe eelmise teosega polnud peale tegelaste nimede mitte midagi ühist. 1982 laekus sündmuskohale ka meile juba tuttav Joe D’Amato, kellel oli kinokülastajatele pakkuda tükk nimega „Caligula: The Untold Story“, mis keskendub rohkem Caligula viimastele päevadele ning on ajalooliselt üllatavalt täpne. D’Amato versioon liigub samuti siin-seal ringi „Caligula 2“ nime all ja nagu ka originaal, ajas see Itaalia tsensorid vihaseks ja D’Amato pidi välja lõikama mõned orgiastseenid, samuti ühe osa, mis võis ja võis mitte näidata zoofiilia viljelemist.
Sellele lisaks lasi Lorenzo Onorati 1984 välja asjanduse, mis kandis pealkirja „Caligula’s Slaves“, kus üks keisri orjadest üritab Caligulat tappa. Et asju veel segasemaks ajada, on too kinotükk tuntud ka kui „Caligula 3“, aga näiteks Austraalia tsensorid kasutasid selle puhul nime „Caligula 2“.
Segasummasuvila, mis tekib, kui ühte linateost näidata mitme erineva pealkirja all, on sisuliselt exploitation-filminduse kohustuslik osa. Kuivõrd reeglina on selliste teoste võtteplatsidel liikuvad näitlejad täiesti tundmatud, töötab see kahtpidi: esiteks, kui keegi näitlejatest peaks kuulsaks saama, saab filmi uue nime all taas levitama hakata. Näiteks softpornoteos „The Party at Kitty and Stud’s“ (1970), kus Sylvester Stallone tegi oma esimese filmirolli, lasti uuesti lendu 1976 „Italian Stallioni“ nime all pärast seda, kui Stallone oli „Rocky“ filmiga kuulsaks saanud. Teistpidi saab inimesi täiesti kolmandajärgulisi asju vaatama meelitada, kui see haakida mõne kuulsaks saanud filmi külge. Kusjuures, see film ei pea olema „Caligula“ suuruste sissetulekute ega kuulsusega.
Trollid! Kõik neli
1986 valmistati täiesti teisejärguline kinomaterjal nimega „Troll“. Kuigi see teenis oma eelarve mitmekordselt tagasi, unustati ta peaaegu kohe – laiemale üldsusele tuli film meelde alles siis, kui tolle produtsendid üritasid kohtusse kaevata J. K Rowlingut intellektuaalse omandi õiguse rikkumise eest, sest eelmainitud film räägib noorest poisist nimega Harry Potter, kes saab sõbraks allkorrusel elava nõiaga ning satub võlumaailma.
Kuskilt ilmus välja abielupaar Claudio Fragasso ja Rossella Drudi, kes produtseerisid kolefilminduse absoluutsesse klassikasse kuuluva kinotüki „Troll 2“ (1990). Eelmise osaga ei olnud sellel muidugi mitte midagi ühist, sest see polnud algselt mõeldudki millegi järjeks, aga kuulsaks ta sai. Lugu ise räägib vegan-goblinitest, kes tahavad võimalikult palju inimesi taimedeks moondada ja ära süüa. Rossella Drudi, kes käsikirja kirjutas, on inspiratsiooniks väitnud olevat tema sõbrad, kes järjest taimetoitlasteks hakkasid ning ei suutnud sellest kuidagi rääkimata jätta.
„Troll 2“ maalib väga selge pildi, kuidas Itaalia exploitation’it tehakse – peaosas kohalik hambaarst, kes sai selle osa, sest inimene, kes oli algselt rolli mõeldud, ei ilmunud lihtsalt kohale; ja kõrvalosas mees, kes oli vabakäigul lähedalasuvast hullumajast – põhimõtteliselt keegi, kes õigel päeval juhtus võtteplatsile jalutama. Fragasso ei jaganud mitte midagi inglise keelest, aga ometi nõudis kõigilt näitlejatelt, et tema vigases inglises kirjutatud käsikirjast sõna-sõnalt kinni peetaks. Aga just nimelt tollepärast, et see tükk on niivõrd halvasti tehtud, on sellest saanud kultusklassika.
Samal ajal, kui trollijärge vändati, võis samas linnakeses näha Joe D’Amatot ja Fabrizio Laurentit, kes tegid seal oma filmi muteerunud väänkasvudest, mis tapavad inimesi. Too asi valmis 1991, kuid jäi kaheks aastaks riiulile, sest keegi polnud seda nõus levitama. 1993 lasti see kasseti peal videopoodidesse „Troll 3“ nime all ning selle kvaliteet oli veel halvem ja naljakam kui teise osa oma. Pärast toda korda 29 aastat tagasi ei ole sellest uusversioone ilmunud ning kõik koopiad, mis internetis liiguvad, on võetud tolleltsamalt VHS-ilt.
Kuna Itaalia exploitation’it – nagu me täheldanud oleme – on ilmvõimatu teha ilma segadusseajava pealkirjapoliitikata, on olemas veel sellesama D’Amato teine tükk aastast 1990, mis samuti liikleb „Troll 3“ nime all, aga millel pole teistega isegi ühist žanrit – tegemist on fantaasiafilmiga, teine pealkiri, mille all seda tuntakse, on „Quest for the Mighty Sword“ ning lugu üritab (halvasti) kopeerida detaile kuningas Arthuri legendist.
Jääb veel vastata küsimusele, et kui tahta teha lihtsate vahenditega filmi, kas siis oleks Itaalia exploitation’ist midagi õppida? Vastus on positiivne: oleks küll, kuigi soovitavalt mitte pealkirjamajandusest.
