VIIS JÄRELEVALVETA NOORT TEGELAST: Romaan „Kirgas uni“ tõi Eva Koffile mullu aasta kirjaniku tiitli. Koos lastekirjanduse eest auhindu noppinud abikaasa Indrek Koffiga valmis kevadel tekst Eesti Noorsooteatri suvelavastusele „Hommikuvalgus“. Peep Ehasalu heidab pilgu peale.
Indrek Koff ütleb otsekoheselt, et Eva on nende loomingulise tandemi vedaja ja tugevam pool. „Mõtted on tal huvitavamad ja üllatavamad,“ lisab Indrek. Puhast kulda pudeneb küll mõlema suust, nii et Indrek vestlusest kõrvale ei jää.
Tekst võiks olla lausa füüsiline
Eva on kirjutanud varem nii lasteraamatuid kui ka näidendeid, stsenaariume raadiole ja telele ning kaks romaani, mis mõlemad on toonud aasta kirjaniku tiitli. Indrek on rohkem tuntud lastekirjanikuna, kuid temagi töödest leiab täiskasvanutele suunatud loomingut.
„Kui töötad sõnaga, on ükskõik, kas teed seda Noorsooteatri suvelavastuse jaoks, romaani või luuletust kirjutades,“ arvab Eva kirjaniku tiitli eesliidetest. „Lahterdus abistab võib-olla teisi, enda jaoks pole sel tähtsust.“
Indreku meelest eeldatakse lastekirjanikult nunnumaid mõtteid, ent viimati kirjutas ta hoopis stsenaariumi koos Mirko Rajasega Juhan Liivi elust ja loomingust rääkivale lavaloole „Sihtisid pole sel sillal“, mis lavakooli tudengite esituses püsib sügiseni Eesti Noorsooteatri repertuaaris. „Hommikuvalguse“ tellis samuti Noorsooteater.
„Tellimusel kirjutamine meenutab teatritööd,“ räägib Eva. „Kui näitleja teeb rolli, siis alguses hakkab ta lihtsalt õppima kellegi võõra teksti. Prooviprotsessi jooksul teeb näitleja selle omaks. Kirjutades on samuti alguses mingi abstraktne, üsna ähmane idee, siis hakkad tasapisi sellega tööd tegema, kuni ta lõpuks on omaks saanud. Belgia kirjanik Amélie Nothomb on öelnud, et iga tekst peaks olema füüsiline või lausa lihalik. Et ei jääks ainult abstraktsiooniks, vaid oleks läbi kirjutaja liha sündinud, kehaline.“
Eva ideaalmaailmas telliks kirjastus romaani kirjaniku vabalt valitud teemal, vaid ajaraam võiks olla näiteks kolm aastat. „See oleks nagu tellimus iseendalt,“ naerab Eva. „Eestis paraku seda ei juhtu.“
Regulaarset kirjutamise rütmi pole tal laste ja õpetajatöö kõrvalt tekkinud, ehkki seda tahaks proovida, kui oleks kirjaniku palk. „Tõuseks hommikul rahulikult üles, läheks kuskile kirjutamistuppa või ateljeesse, ja kirjutaks. Oleks tore proovida, kas oleksin selleks üldse võimeline,“ unistab aasta kirjanik.
Mänguline lugu rasketel teemadel
Eesti Noorsooteatri kunstiline juht ja lavastaja Mirko Rajas oli mõelnud vanemateta või omaette elavate laste teemale juba mitu aastat enne seda, kui Koffidega näidendi kirjutamine jutuks võeti. „„Hommikuvalgus“ läks käima tema ideest ja muutus väga ruttu ka meile oluliseks,“ kinnitab Indrek.
Kirjutatud tekstist sai hoogne, puudutav ja fantaasiarikas lugu, mis põimib ühtseks tervikuks sotsiaalselt olulised teemad ja mängulise huumori. Loo tegelased elavad ilma vanemateta omaloodud kogukonnas, mis on nende ainus võimalus mitte täiesti üksinda jääda. Igaühes kasvavad aga lootused ja unistused, mille täitumiseks tuleks astuda samm juba omaseks saanud ruumist välja. Ent kuidas selleni jõuda? Mis üldse teeb lihtsalt kohast kodu? On ju ka vanematega kodudes „kodutuid“ lapsi, kes igatsevad läheduse järele.
Lavaloo viis tegelast elavad kambas ilma igasuguse järelevalveta, kehtivad oma reeglid ja seadused. Mitte keegi ei kontrolli, kas tehakse õigesti või valesti, keegi ei keela, ei kamanda. On see vabadus ja rõõm?
„Täpselt poole kirjutamise pealt algas Ukraina sõda ning kodu kaotamine ja kodu otsimine – kui sul ei ole kodu ja sa oled sunnitud kuskil võõral maal elama – on nüüd paratamatult Eestis väga kohal,“ räägib Eva. „Eks igaüks on puutunud kokku mõne ukraina perekonnaga või üritanud neid aidata. Või vähemalt mõelnud selle peale, mis tunne on, kui tagasi ei ole kuskile minna, peab ehitama või ostma uue kodu.“
„Hommikuvalgus“ ei ole dokumentaalnäidend, tegevus ei toimu siin ja praegu Tallinnas elavate kodutute lastega, vaid see on kunstiline maailm. Eva loodab, et päris elutõde kuskilt läbi piilub. Üks läbiv teema on lavastuses üksindus, igatsus armastuse järele. On ju mingitel hetkedel kõik meist tundunud, et on täiesti üksi.
Kui Indrek kunagi gümnaasiumi ajal „Kärbeste jumalat“ luges, siis selle pilguga, et lugu eraldatud maailmas teismelistest lõpeb tingimata halvasti, see ongi ainus võimalus, mingeid muid lahendusi ei ole olemas. „Tegelikult on ikka,“ usub Indrek nüüd.
„Hommikuvalguse“ lavastaja sõnul oli esimene lugemine päris lõbus ja Indrek kiidab näiteseltskonda, kes oskab tekstis oleva huumori üles leida ja hästi välja tuua. „Lapsed on väga mängulised, ükskõik kui jubedas olukorras nad ka poleks.“
„Kui mõelda näiteks stseenile, kus lapsed mängivad matuseid, siis see on muidugi naljakas, sest keegi pole päriselt surnud, vaid nad mängivad ja see on nende jaoks põnev. Mäng ongi näidendis laste jaoks see õng, mis neid päästa aitab. Või nöör, mille külge nad klammerduvad,“ täiendab Eva. „Ma arvan, et loole annab palju juurde tõik, et kõik tegelased on väga erinevad, nad on erinevas vanuses ja tasakaalustavad üksteist. Võib-olla on palju raskem olla koos näiteks seitsmel 13-aastasel poisil, kes on samas arenguetapis ja piiratud ruumis nagu William Goldingu loos.“
Kirjandusest ausalt ja unistades
Moraali või õpetussõnu kirjanikepaar oma tekstidesse sisse pista ei taha, moraal on Eva jaoks laiemalt lihtsalt inimese elutunnetus. „Punamütsikese muinasjutus oli Perrault’l sisse kirjutatud, et tütarlapsed ei tohi rääkida võõra mehega. Hunt sümboliseeris võõrast meesterahvast, kelle mesijutu õnge ei tohtinud minna – noored tüdrukud, olge ettevaatlikud, püsige kodus! See oli moraaliga lugu. Tänapäeval antakse väärtusi edasi kaudsemalt läbi loo ja tegelaste. Näiteks Indreku viimases lasteraamatus on ju vaikimisi sees mõte, et elu koos lastega on väga tore.“
Koos lastega on küll tore, kuid kirjanikud rõõmustavad, et nende neli last on suuremaks kasvanud ja nad on saanud rahulikumalt kirjutada muu hulgas „Hommikuvalgust“. Pärast ühist arutelu eraldusid mõlemad kirjutama, hiljem vaadati tulemus üle ja vajadusel muudeti. „Vaidlesime hästi palju, kes on millest nõus loobuma,“ kinnitab Eva.
„See ei ole alati kerge, tuleb oma suurt ego koomale tõmmata,“ muigab Indrek. Kui vaidlused saavad vaieldud, on mõlema sõnul koos kirjutada lihtsam, on motivatsioon teisele antud lubadust pidada. „Teater on ju kollektiivne kunst ja miks mitte siis alustada seda kollektiivsust juba kirjutamise etapis.“
Romaan või luulekogu oleks selleks liiga isiklik maailm, kuid Eva sõnul ollakse ka siin teineteise esimesteks lugejateks ja antakse ausat tagasisidet. „Alguses on hirm suur, ei kujuta ise ju ette, kas üldse kõlbab.“
„Siiani on hästi läinud,“ tõdeb Indrek. Mõlema kirjanduslik tunnustus kinnitab väidet ja lugejate tagasiside on pakkunud palju rõõmu. Eva sõnul ka üllatusi – viimase raamatu „Kirgas uni“ kohta on kirjutatud asju, millele kirjanik pole kirjutades kordagi mõelnud. „On huvitav, millised seosed tekivad – järelikult mu tekst võimaldab millegi sisse lugemist.“
Aastaid õpetajana töötanud Evale tegid tuska tänavuste lõpukirjandite teemad, mille hulgas polnud keele, kirjanduse või inimeseks olemise suurte küsimustega seotuid. Vaid üks kirjanditeema oli kirjanduse tarbimisest – oma lugejast tarbijana pole Koffid aga kunagi mõelnud.
„Lastele kirjutades unistan, et neist saaksid inimesed, kes saavad aru, kuivõrd fantastiline kirjanduse maailm on! Tore oleks, kui ka mõnest lugejast kasvaks minu moodi inimene,“ ütleb Indrek.
„Noored kompenseerivad kirjanduse mingi muu tegevusega, kõik ei pea olema sinusugused,“ vastab Eva.
„Ma ei pidanud üldse silmas, et kõik peaks olema nagu meie. Aga oleks tore, kui oleks ka selliseid,“ täpsustab Indrek.
„Mul on ka tunne, et kirjanduse sees olemine on üks väga hea eluviis, nauding ja rõõm,“ on Eva Indrekuga nõus. Sellega jääb üle vaid nõustuda.
Eesti Noorsooteatri suvelavastus „Hommikuvalgus“, kõigile alates 10. eluaastast, esietendub 19. juunil Telliskivi kvartali M-hoones. Autorid Eva Koff ja Indrek Koff, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Illimar Vihmar, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Ivar Piterskihh (Endla Teater), videokunstnik Elise ChristinJörberg.
Mängivad Getter Meresmaa, Joosep Uus, Risto Vaidla, Steffi Pähn ja Maria Ehrenberg.
Foto: Eva ja Indrek Koff, autor SiimVahur
