MASKID PÄHE: Universaal Universumi poeketi varustaja, raamatu „Minu Aasia“ autor Margus Kalam raporteerib, kuidas ta oma Aasia-rännakutega Hongkongi koroona-karantiini jäi.
Kolmapäev, 22. jaanuar
„Hei! Kas ekspresspesulates on kuivatid?“ kirjutan ühele tuttavale naisele Hongkongis. Hotellis on pesu pesemine kallis ja mul musta pesu juba kenake hulk kogunenud.
„Ma arvan, et on,“ vastab Cindy. „Sa oled Hongkongis? Ma mõtlesin, et läksid Hiinasse.“
„Ei veel. Seal on kõik suletud!“ jagan oma pettumust. No tõesti. Kes oleks arvanud, et kui uus aasta saabub 25. jaanuaril, siis firmad suletakse Hiinas juba viis päeva varem. Mul oleks kulunud seal vaid mõni päev, et kiiremad tööasjad korda ajada.
„Jah, panevad varem. Kuhu sa tahad minna?“
„Guangzhousse.“
„Peaksid maske kaasa ostma Hongkongist, kui sa sinna lähed!“ lisab ta millegipärast. Õigus jah, Guangzhous on kõrge õhusaaste.
Hetk hiljem. „Leidsin pesula. Siin on kuivatid,“ raporteerin Cindyle rahulolevalt, pistan pesu masinasse ja lähen jalutama. On hea olla Hongkongis. Tunnen sisimas heameelt, et olen Hiina uusaasta tõttu siia plaanitust kauemaks jäänud. Ammu unistasin sellest, et saaksin siin pikemalt viibida. Hiljutise protestilaine tõttu on ka Hongkongi hotellide hinnad ülisoodsad.
Telefon taskus piuksub. Ikka Cindy. „Parem oleks, kui sa üldse ei lähe praegu Hiina. Lükka parem see reis edasi!“
„Miks?“
„Kas sa uudiseid ei ole kuulnud? Seal on puhang!“
Misasi? Avan telefonis veebi ja sisestan otsisõnad „puhang Hiina“. Tõepoolest. Wuhani linnas on avastatud mingi viirus, mida kutsutakse lauamängu nimega „koroona“. Kaks inimest on surnud ja paarkümmend nakatunud. Mis selles siis nii erilist on?
„Vaatasin jah, aga see Wuhan on Guangzhoust kaugel. „Ma ootan veel nädala, kuni uusaastapidustused läbi, lähen siis.“
„Ise tead,“ vastab Cindy ja rohkem sel õhtul ei kirjuta.
Neljapäev, 23. jaanuar
Vaatan tuntumad uudistesaidid läbi ja saan teada, et juba on haigestusjuhtumeid leidnud aset mujal maailmas ja esimene ka Hongkongis, päris ligidal minu ööbimispaigale: ühel Wuhanist siia lennanud turistil tekkis kõrge palavik ja ta viidi kiirabiga haiglasse. Teised külastajad registreerivad kabuhirmus sellest hotellist välja. Kas peaksin omale maski soetama? Tänavapildis on maske küll näha, aga need on siinkandis alati olnud. Maski kantakse juba viisakusest teiste vastu, kui sul endal on kasvõi nohu, ja osa inimesi hoiab end saastatud õhu eest.
Asi tundub iga tunniga hullemaks minevat. Kohalikud uudistekanalid on äkki täis pilte, kuidas täies kaitsevarustuses meedikud tõstavad kanderaami kiirabiautosse, ja pealkirjad räägivad paanikast, mis olla vallanud Hongkongi ärikvartalit. Igaks juhuks astun poest läbi plaaniga mask osta. Äkki peaks rohkemgi varuma? Võtan viis. Ühes artiklis mainitakse, et maskide hinnad on juba oluliselt tõusnud. Poes teenindajatel endil pole maske ees. Küll aga on hotelli fuajees töötavatel portjeedel ja ühel administraatoril.
Õhtul kostab kõrvaltoast köhimist. Tunduvad vanemad inimesed, mees ja naine. See tekitab kõhedust. Nad köhivad ka öösel, kui ma vahepeal ärkan ja elu üle mõtlen. Nüüd tundub iga köhatus kahtlane. Kas peaksin siit ära lendama? Aga kuhu lennata? Plaan oli siit edasi Hiina minna ja uut plaani pole ma veel teinud. Eestisse oli plaan minna maikuus, nagu olen seda teinud juba viimased kuus aastat: talv Aasias, suvi kodumaal.
Reede, 24. jaanuar
Numbrid suurenevad. Hongkongis on kaks haigusjuhtumit ja sadakond viirusekahtlusega inimest. Enamik neist on saabunud Wuhanist.
Tänavapildis on nüüd maskikandjaid oluliselt rohkem. Lähen Victoria parki lillelaadale. Kuuldavasti on see ainus suurem üritus, mis üldse toimub. Saabus just teade Hongkongi lennufirma Cathay Pacific korraldatud kultuuriprogrammi tühistamisest, see otsus on tehtud leviva viiruse tõttu.
Möödun apteegist ja otsustan igaks juhuks veel ühe pudeli desinfitseerimisvahendit osta. Paraku on neil seal vaid liitrised pudelid – väiksed on läbi müüdud – ja nii suurt ei taha reisikotis vedada.
Valin täna metroo asemel praami, et ületada kanal Kowlooni ja Hong Kong Islandi vahel. Praamil pole palju reisijaid ja seal ei pea nii ninapidi koos olema nagu metroos. Maski ma veel ette ei pane. Tundub kuidagi tobe.
Maabudes märkan tee ääres gruppi turiste, tundub, et Filipiinidelt, kes seavad ilmselgelt esimest korda maske ette, kuna uuritakse ühelt ja teiselt poolt ning keerutatakse neid näo ees nii- ja naapidi. Otsustan ka lõpuks proovida. Maskiga on ebamugav. Iga kord, kui ma välja hingan, lööb soe ja niiske hingeõhk maski vahelt üles vastu prilliklaase ja muudab need uduseks. Kuidas teised prillidega inimesed seda kannavad? Võtan prillid eest.
Tahaksin inimestest eemale hoida, aga paraku tuleb osa teekonnast siiski metrooga läbida. Seal on maskikandjaid märksa rohkem. Üks filipiini naine köhib kergelt, mille peale võpatab tema kõrval seisev pikka kasvu hiinlane ning astub kohe meetri võrra eemale, ise kahtlevaid pilke naise suunas saates.
„Kuidas läheb?“ kirjutan Cindyle. „Kas kannad maski?“
„Ei, olen toas. Kui mul tõesti on vaja välja minna, siis kannan küll. Kus sa oled?“
„Lähen lillelaadale. Kuidas sa ennast tunned selle viiruse kohapealt?“ uurin nagu muuseas.
„Jah, kardan,“ tunnistab ta.
Laadal on päris hõre. See on suur tenniseväljakute ala, täis müügitelke. Inimesi on, aga mitte nii palju, kui ma oleksin oodanud.
Filmin ja pildistan, lõpuks teen otseülekande Facebookis. Mulle jääb silma lett, mis müüb punasest paberist õnnetoovaid ruudukesi, mis kleebitakse aastavahetuse paiku majade ustele. Peale selle on seal veel soovide puu, kuhu saad oma sooviga paberi riputada.
„Te võite siia oma soovi kirjutada ja meile raha annetada,“ pakub lahke keskealine maskiga mees leti tagant. Olen nõus. Poetan annetuskasti kümneka ja kirjutan soovi punasele paberile.
„Mis iganes soovi?“ küsin naljatades.
„Jah, soovitavalt näiteks „Hongkong vabaks!“.
Mulle astub ligi teine mees, ilma maskita, kes samal ajal midagi mikrofoni pasundab.
„Tere tulemast Hongkongi!“ tervitab ta ja sätib end mu kaamera fookusesse. „Kust sa pärit oled?“
„Eestist.“
„Vau, Eestist. Ma tean Eestit. See on kaks tundi Soomest, õigus?“ üllatab ta mind oma teadmistega. „Muide, sa võid meile raha annetada. Me tutvustame siin oma muuseumi ja räägime 30 aastat tagasi toimunud massimõrvast Tjanmeni väljakul.“
„Juba annetasin,“ kinnitan talle. Mees noogutab tunnustavalt ja läheneb juba järgmistele inimestele.
„Ettevaatust! Hoia eemale poliitilistest tegelastest!“ kirjutab Cindy mulle Facebooki salvestuse alla hiljem kommentaari.
„Ma ei teadnud, et tegu on poliitilise aktsiooniga,“ vabandan end välja. Tõepoolest, märkasin esimesena neid punaseid uusaastasoovide sedeleid.
„Kas sa ei saanud aru, et see mees ronis meelega su kaamera ette?! Ta tahtis ära kasutada sinu kanalit. Kui sa kavatsed kunagi veel Hiinasse minna, siis lõika see mees kohe oma videost välja!“ hoiatab Cindy.
Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud? Selgub, et tegu on tuntud vabadusvõitlejaga. Igaks juhuks kustutan kogu video. Sest Hiina tahaksin ma minna veel küll.
Laupäev, 25. jaanuar
Uusaastaööl otsustan siiski välja minna. Pubides pole maskidega inimesi üldse näha. Bändid mängivad ja inimesed löövad klaase kokku. Kõik tundub tavaline ja see viib endalgi muremõtted eemale.
Pühapäev, 26. jaanuar
Uus aasta algab kehvade uudistega. Hongkongis tuvastatakse kuues haigusjuhtum ja on välja kuulutatud kõrgeima taseme eriolukord. Koolid on suletud, esialgu kolmeks nädalaks. Ära jääb maratonijooks, mida veel paar päeva tagasi reklaamiti välja kui kindlalt toimuvat üritust. Suletud on veepark ja Disneyland. Kaalutakse rongiühenduse piiramist Mandri-Hiinaga.
Tänavapildis on maskikandjaid juba üle poolte. On suuremaid gruppe, kus kõigil maskid ees, samas mõnel paarikesel on vaid ühel mask. Kas teisele ei jagunud? Uudistes on kuulda, et maskid on paljudes kohtades otsas. Indialased, kes siin piirkonnas tuntud brändide võltskelli ja -kotte müüvad, ei kanna aga üldse maske. Äkki nad ei loe uudiseid?
Vahetan hotelli, kuna teises on hind pisut soodsam. Administraatorilaua ees ekraanil on kiri, et seoses viiruse levikuga mõõdetakse saabujatel kehatemperatuuri. See on päris kiire aparaat, kujult nagu pisike föön, mis suunatakse otsaette ja hetkega on tulemus ekraanil. Ma ei näe tulemust, aga administraator jääb rahule. Liftis on nupud kaetud kilega ja selgitus juures, et lifti desinfitseeritakse iga kahe tunni tagant. Nojah, ausalt öeldes olen just lugenud uudiseid, et viirus võib nakatada ka peiteajal ja peiteaeg võib olla kuni kaks nädalat. Mis siin kahe nädala pärast toimub? Elame, näeme.
Ja ikka veel ei tea ma, mis edasi teha. Nüüd on juba hilja Eestisse lennata? Lennujaamades on tõenäosus nakatuda kõige suurem. Terve päeva lennukis veetes on haigestumise oht kõrge. Pealegi: juhul, kui ma peaks nakatunud olema, siis ei tahaks ma küll olla see eestlane, kes läheb ajalukku kui viiruse maaletooja. Otsustan esialgu ikkagi Hongkongi jääda. Haigestumisi on juba paljudes Aasia riikides. Kusagil pole turvaline. Mõtlen ka sellele, milline tasemevahe on näiteks Nepalis võrreldes Hongkongiga, kui lihtsalt võib seal viirus edasi levida. Hongkongis on vähemasti maailma tipptasemel abi.
Esmaspäev, 27. jaanuar
Tänavapildis on enamik inimesi maskides. Rahvast on tunduvalt vähem kui tavaliselt ja pilt on kõledavõitu. Kindlasti aitavad sellele kaasa jahenenud niiske ilm ja teadmine viiruse levikust. Viin taas riided pesulasse ja löön oodates aega surnuks tühjadel tänavatel jalutades. Vahel tuleb mõni kohalik vastu. Einestan hotelli lähedal väikeses söögikohas, mõtlen elu üle järele ja kolin tuppa tagasi.
Teisipäev, 28.jaanuar
Viirusesse surnute arv on Hiinas tõusnud üle 100. Üha enam ringleb veebis videoid tegelikust olukorrast Wuhanis, kus inimesi ei lasta haiglatesse sisse, sest kohad on täis. Haiglate ees ja koridorides on laibad. Tänaval liiguvad sõjaväelased ja soomukid. Hirmus! Ja see on linn, millest kirjutati kui tulevasest New Yorgist.
Tunnen end kui karantiinis olevat, aga üsna turvaliselt: Hongkongi võib usaldada. Siinne valitsus on otsustanud rongiühendusese Mandri-Hiinaga sulgeda. Lennuliiklust vähendatakse esialgu poole võrra, loodetavasti lõpetatakse homme üldse ära!
Kolmapäev, 29. jaanuar
Märkan ühes apteegis karpe kirjaga N95. Need on näomaskid, mida peetakse kõige tõhusamaks. Tavaliselt kasutatakse neid ehitusel või väga tolmuses keskkonnas töötamisel. Maski hind on ligi 6 eurot, guugeldan, see on enam kui viiekordne tavahind. Ostan ikka. Lisaks veel karbitäie 75% alkoholisisaldusega puhastuslappe. Sellises olukorras pole rahast kahju.
Hiljem. „Sa näomaski ei kannagi?“ uurin indialasest telefonipoe müüja käest.
„Ma ei pea kandma. Ma olen moslem.“ Mees vaatab uhkelt üle minu õla olematusse kaugusesse, nagu india müügimeestel ikka kombeks, kui nad tahavad tähtsad välja näha.
„Kuidas nii? Moslemid ei haigestu?“
„Me sööme halal-toitu ja palju vürtsikat, meie veri on… noh…“ ei leia ta õiget sõna. „…kiire! Jah, meie veri on kiire!“ Ta tundub oma selgitusega väga rahul olevat. Noogutan ja mõtlen, et kui ma nüüd läheks ka kiirelt terava halal-toidu peale üle, kas see päästaks nakatumisest või peaksin lisaks usku vahetama. Igatahes nüüd ma siis tean, miks need võltskellade ja muu nodi müüjad maske ei kanna. Neil on kiire veri!
„Kas sul on Youtube’is oma kanal?“ uurib maskis teenindaja minult elektroonikapoes, kust ma telefoniga ühenduvat mikrofoni soovin osta.
„Jah, mul on kanal, aga mitte kuulus. Ja kavatsen podcast’i tegema hakata. Hongkongis on praegu huvitav.“
„On! Kas sa elad siin või reisid?“
See küsimus tabab mind ootamatult, ma ei teagi, mida vastata. „Tulin mõneks ajaks. Plaan oli edasi Hiinasse minna äriasjus, aga nüüd ei saa. Seega olen praegu siin.“
„Oo. Esimest korda Hiinasse?“
„Ei, olen palju kordi Hiinas käinud.“
Noormees võpatab mu vastuse peale ja ta keha tõmbub nähtavalt pingesse. „Mitte hiljuti?“ Aiman, et ta tahab teada, ega ma just Wuhanist ei tule.
„Käisin Hiinas viimati eelmisel aastal. Ammu juba!“ Noormees võtab taas vabalt. „Head Hongkongis viibimist!“ soovib ta viisakalt hüvastijätuks.
Kõnnin edasi. Kuhu edasi? Esialgne õnnetunne Hongkongi jäämisest on asendunud murega. Mis saab, ei tea. Taas kord märkan, et soovidega tuleb elus olla ettevaatlik: need võivad täide minna, aga alati jääb mingi konks, mille peale ei oska unistades tulla…
