Rež.: Wolfgang Becker; osades: Daniel Brühl, Jesper Christensen, Geraldine Chaplin, Tambet Tuisk. Saksamaa, 2015. 124 min
Mina ja „Mina ja Kaminski“
KUIDAS EKRANISEERIDA KIRJANDUSTEOST NII, ET FILM RAAMATUST ÜLE KÄIB: Peeter Helme vaatas ära kunstist, mölaklusest ja veel millestki jutustava filmi „Mina ja Kaminski“.
Lugesin Daniel Kehlmannile rahvusvahelise läbimurde toonud romaani „Mina ja Kaminski“ (2003) läbi niipea, kui see 2011. aastal Kristel Kaljundi tõlkes eesti keeles ilmus. Seega lahutab mind raamatu lugemisest ja selle põhjal vändatud filmi vaatamisest ligikaudu viis aastat. See on pikk aeg unustamiseks. Aga ka pikk aeg loetu settida laskmiseks. Ilmselt piisav aeg selleks, et oluline jääks, ebaoluline aga kaoks.
Nõnda olin isegi üllatunud, kohates filmis tõelisi emotsionaalseid Ameerika mägesid, kus ühel hetkel avastan end ennastunustavalt naermast, järgmisel tuli aga meeleliigutusest pisar silmanurka. Ei mäleta, et raamat oleks suutnud päris sellise efekti saavutada.
Tugevam kui raamat
Kehlmanni „Mina ja Kaminski“ on ikkagi üks vahva ja lootustandva lõpuga kelmiromaan. Wolfgang Beckeri („Good Bye, Lenin!“) „Mina ja Kaminski“ on aga arendanud Kehlmanni tegelaskujusid edasi ning ihunud tundenurgad teravamaks – kui saab nalja, siis ikka täiega, ja kui on kurb, siis samuti kogu raha eest. Iseenesest on ka raamatust meeles, et kuigi lugu algab üsna klassikalise kelmiromaanina, kus kuulsusejahil mölakast kultuuri-kah-ajakirjanik otsustab kirjutada kunagi kuulsa, nüüd unustusse vajunud kunstniku Manuel Kaminski eluloo, väänates sellest välja viimase, areneb Kehlmanni lühiromaan lõpuks kahe mehe vaheliseks kavaldamismänguks, milles ei puudu ka arenguromaani tunnused.
Filmis on see kõik tugevamal, värvilisemal, intensiivsemal kujul. Võib-olla tingib selle teema – kujutav kunst –, mida ongi kinolinal kergem edasi anda kui vaid sõnadesse rüütatult…
Andekad leiud
Seda esiteks. Teiseks ei saa kuidagi mööda näitlejatest. Juba Kehlmanni raamatus on peategelane karakter, kes niisama lihtsalt ei unune: Sebastian Zöllner on kuju, keda võib vabalt võrrelda selliste kirjandusloo suurkujudega nagu Heinrich Manni „Truu alama“ Diederich Hesslingi või miks mitte Nikolai Gogoli „Surnud hingede“ Pavel Ivanovitš Tšitšikoviga. Lühidalt: mees on tõeline M. Ja otsust panna Zöllnerit mängima Saksa filmikunsti nunnususe etalon Daniel Brühl („Good Bye, Lenin!“, „Bourne’i ultimaatum“, „Vääritud tõprad“) võib pidada lihtsalt geniaalseks.
Vähem andekas leid pole ka Jesper Christensen („Casino Royale“, „007: Veidi lohutust“, „007 Spectre“), kes mängib muldvana Manuel Kaminskit – seniilse egoismi ja debiilsuse ning ülima läbinägelikkuse vahel balansseerivat pimedat kunstiguru.
Aukartust äratav teemadehulk
Nõnda moodustavad Brühl ja Christensen ebatõenäolise paari, nagu filmis pillab ka Brühli ekskallim Elke (Jördis Triebel): „Er ist der erste Mensch den ich kenne, der dich scheinbar mag!“ – „Ta on esimene inimene, keda ma tean, kellele sa paistad meeldivat!“ Kogu filmi vältel kestab auahne noore jobu ja kõikenäinud pimeda kunstniku vahel mäng, mis kohati meenutab vägikaikavedu, kohati aga hoopis õpetaja ja õpilase suhet.Kuhu see välja viib… noh, seda vaadaku juba igaüks ise, kuid retk läbi suvise Šveitsi, Prantsusmaa ja Saksamaa Kaminski noorpõlvekallima ja muusa Therese (Geraldine Chaplin) juurde on jabur, naerutav, kohati tõesti meeletult kurb ja kokkuvõttes õpetlik.
Teemade hulk, mille Becker on suutnud Kehlmanni romaanist välja koukida ja nähtavaks teha, on aukartustäratav: armastus ja selle kaotamine; kunst ja kunstniku roll; noorus, vanadus ja kõik, mis jääb sinna vahele; ambitsioonid ja nende teostamise hind; näivus ja jäävus. Ühegagi neist teemadest ei vaju aga „Mina ja Kaminski“ vaatajale peale. Kõiki neid markeeritakse. Elegantselt, justkui möödaminnes, kuid samas vaatajale naha alla pugedes ning sellist tunnet jättes, et enam paremini ei saagi neid probleeme lahendada.
Tuisu mõjuv ja vaikiv roll
Siinkohal tasub ära mainida ka Tambet Tuisk noore Kaminski rollis. See on võib-olla kogu filmi üks omapärasemaid ja mingis mõttes nõudlikumaid rolle – nimelt Tuisul peaaegu puuduvad repliigid, tema roll on tõeliselt minimalistlik, markeeriv. Ja samas ometi hästi õigesti, omal kohal olevana mõjuv.
Tuisk esineb peamiselt filmi alguses näidatavates mustvalgetes, vanu dokumentaalkaadreid järeleaimavates lõikudes, millega tutvustatakse vaatajale Kaminski elulugu. Tuisu roll on eeskätt poseerida. Stiilselt. Enesekindlalt. Olla staar. Olla staar staaride keskel – ta on monteeritud samadesse kaadritesse 20. sajandi kultuuriloo suurte ja vägevatega. Näeme teda telesaates koos Woody Alleniga, kunstinäituse avamisel Claes Oldenburgi ja Andy Warholiga, Henri Matisse’i õpilase ning Pablo Picasso sõbrana ning lihtsalt tähena, kellega koos (!) poseerib The Beatles, kellele oma paremsirge vägevust näitab Muhammad Ali ning keda kujutatakse Timesi esikaanel. Vaikiv roll, kuid roll, mis nõuab õiget olekut, õiget hoiakut ja muidugi ka õiget välimust.
Joovastunud vastuvõtt
Jah, küsimus välisest ja sisemisest ongi võib-olla „Mina ja Kaminski“ põhiline küsimus. Põhiline õppetund isegi – kui mõelda Kaminski mõistuloole india õpetlasest ja tema õpilasest, kes ütleb gurule, et tal ei ole midagi, mispeale guru käsib see minema visata. Aga eks see ole õppetund, mille – täpselt nagu filmi avakaadrites kehastunud ebameeldivuse endana Sebastian Zöllner – peab iga vaataja ise läbi tegema. Ja ilmselt teeb ka.
Film sai igatahes Saksamaal joovastunud vastuvõtu osaliseks ning „Mind ja Kaminskit“ võib pidada üheks parimaks näiteks sellest, kuidas ekraniseerida kirjandusteost, mis oli juba rahvusvaheline bestseller – võttes raamatust parima ning mitte üritades kopeerida kirjanduse vahendeid, vaid rõhudes filmikunsti spetsiifikale.
Siinkohal tuleb veel esile tõsta Lorenz Dangeli muusikat, mis aitab filmis meeleolu luua, kanda, kujundada ja suunata.
Tuisu roll on peamiselt poseerida. Stiilselt. Enesekindlalt. Olla staar. Olla staar staaride keskel.
Kogu filmi vältel kestab auahne noore jobu ja kõikenäinud pimeda kunstniku vahel mäng, mis kohati meenutab vägikaikavedu.