KUIDAS KONSERVATIIVIDEST ÄÄRMUSLASED SAID: On päris põnev vaadata, kuidas konservatiivsed väljaütlemised on viimase 10–15 aasta jooksul Eesti ajakirjanduses järjest radikaliseerunud, arvab ettevõtja ja liberaal Kaur Kivirähk.
Kui aastatuhande vahetusel räägiti artiklites ettevaatlikult integratsiooni probleemidest Ida-Virumaal, siis praegusteks väljenditeks on „viies kolonn“, „kasulikud idioodid“ ja muud selgelt pahatahtlikud ja sildistavad väljendid. Ka pagulaste teema ei ole ju midagi uut, juba Euroopa Liitu astumisel tõid selle vastased argumente, et vaba liikumine võimaldab ka kurjategijatel vabalt liikuda ja tegemist on ohuga meie julgeolekule, aga mitte keegi ei kirjutanud siis väljendeid „kui on must, näita ust“ või midagi analoogselt rassistlikku.
Äraspidine suund
Mis on siis ikkagi viimase 15 aasta jooksul toimunud, et mitmetest enne rahulikult meelestatud konservatiividest on saanud aktiivsed äärmuslased. Kindlasti on seda muutust toetanud üldine areng nii Eestis kui ka Euroopas. Benjamin Friedman on oma legendaarses kirjatükis („The Moral Consequences of Economic Growth“, 2005) öelnud, et riigi jõukuse kasv ilma reaalse keskklassi elustandardi kasvuta viib äärmuslike vaadete kasvule ja mõjutab demokraatliku ning liberaalset ühiskonda äraspidises suunas. Olgem ausad, meie valitsused ei ole viimasel kümnendil just väga palju teinud selleks, et Eesti inimeste elustandardit ja reaalset heaolu tõsta. Fookus on olnud peamiselt majanduskasvul ja eks osaliselt on siis selle viljad nüüd käes. Valitsuste kaitseks saab ainult öelda seda, et kahjuks ei ole ka teiste Euroopa riikide valitsused selle teemaga piisavalt tegelenud.
Hoolimata sellest, et Friedmani teooria järgi sai meil viimasel kümnendil eeldus selliseks ühiskonna taandarenguks loodud, ei tähenda see muidugi, et igati normaalne inimene ja poliitik peaks neid meeleolusid ära kasutama ja olukorda võimendama. Kui ma näiteks peaksin sattuma poodi, kus müüja on parajasti tagaruumides toimetamas ja turvamees puudub, ei hakka ma ju küpsisepakke taskusse ajama ja kassat tühjendama hoolimata sellest, et mul justkui see võimalus on. Paraku on aga mitmed varem mõistlikud konservatiivid just seda teinud ning liikunud iga oma sõnavõtu ja artikliga äärmusluse libedale teele, külvates ühiskonda viha ning põlgust.
Äärmuslus, skorbuut
Minu jaoks on äärmuslus ja konservatiivsus ühe haiguse kaks sümptomit. Kui konservatiivsust võiks võrrelda hambavaluga, siis äärmuslus oleks kaugele arenenud skorbuut. Samas on kurb see, et kui ühiskonnas on vastavad meeleolud tekkinud, siis praktikas on vaja ainult natukene lisatööd, et tublist konservatiivist saaks äärmuslane.
Selles osas on liberaalsus maailmavaatena oluliselt ohutum, sest enne, kui liberaal äärmusluseni jõuab, peab ta läbima märksa rohkem staadiumeid. Sest liberaal ju aktsepteerib seda, et tema elamise viis ei pruugi olla ainuõige ja ta on valmis eksisteerima koos endast oluliselt erinevate inimestega. Seetõttu peab ta enne äärmuslaseks saamist arvama, et ainult tema eluviis on õige ja siis minetama ka võime erinevat aktsepteerida.
Loomulikult ei taha ma öelda, et konservatiivne maailmavaade oleks läbinisti halb. On ju tore, kui inimesel on kindlad põhimõtted, mille järgi ta oma elu seab ja nende õigsuses kunagi ei kahtle. Näiteks pole ristiusu kümne põhiteesi järgimisel midagi viga, sest need ei lähe otseselt vastuollu teiste inimeste soovidega ega sekku nende ellu. Samuti ei ole midagi lahti, kui moslem alkoholi ei tarbi, see on tervislik nii talle kui ka rahva tervisele üldiselt. Samas ma kindlasti ei sooviks ega peaks õigeks, kui nimetatud reeglit absoluutselt kõigile kodanikele rakendada.
Aegade vastuolu
Konservatiivsus muutub äärmuseks seal, kus inimene jõuab tõdemusele, et kõik peavad elama nii nagu tema. Huvitav on see, et konservatiive võib leiduda ka nende inimgruppide hulgas, kellele enamik traditsioonilisi konservatiive näpuga näitavad. Näiteks on selgelt konservatiivse mõtteviisiga need, kes propageerivad kärgperet kui ainsat õiget võimalust eluks või siis veendunud taimetoitlased, kes pole oma konservatiivsuses sugugi paremad oma vastastest, kes siis omakorda leiavad, et kõik inimesed peavad sööma liha.
Minu arvates pole äärmuslus kahjulik ainult ühiskonnale ja neile, kelle vastu see on suunatud, vaid ka äärmuslasele endale. Minule, kelle põhivaldkonnaks on ettevõtlus, meeldib ikka tuua välja analoogiaid sealt. Ettevõtluse mõttes oleks see sama, kui keegi looks 2016. aastal firma, kes annab teada, et tema põhimõtteliselt oma töös infotehnoloogiat ei kasuta, sest tema jaoks on olulised traditsioonid ja väärtused, mis olid olulised eelmisel sajandil. See tähendaks aga seda, et näiteks kogu riigipoolne bürokraatia, mille haldamiseks läheb tänapäevasel ettevõttel kuus umbes 50 inimtööjõu tundi, võtaks sellel „traditsioonilisel“ ettevõttel aega u 500 või isegi 1000 tundi.
Võin ausalt öelda, et tänases konkurentsis selline ettevõte kaua ei tegutseks, hoolimata sellest, kui hea on nende äriidee või kvaliteetne toode, nõudlus sellise ebaefektiivse toodangu või teenuse vastu oleks väga kõrge hinna tõttu minimaalne. Seega, äris on kõik väga lihtne: kui sa keskkonnaga arvestada ei oska, siis lõpetad suhteliselt kiiresti ja kurvalt.
Ei kavatsegi ujuma hakata
Tegelikult kehtib sama ka igapäevaelus: kui sa ignoreerid ümbritsevat keskkonda, lõpetad varem või hiljem kurvalt. Kui sa arvad, et see, kui paarile pagulasele kitli peale antakse, toob meile tagasi samasuguse ühiskonna nagu aastal 1970, siis võin kinnitada, et seda ei juhtu. Juhtub vaid see, et just need, kes ei suuda uue olukorraga kohanduda, kibestuvad ja neil tekib luul, et kõik teised neid kiusavad. Tegelikult kiusavad nad ennast ise.
Sisuliselt on see sama, kui sead tühja basseini põhja üles piknikulaua ja grilli ning hakkad seal lõbusat pidu pidama. Olgem ausad, kõik vaataksid üsna imestunult seda, kui sa ignoreeriksid asjaolu, et basseini hakatakse vett sisse laskma. Toimuvast hoolimata üritaksid endiselt liha edasi küpsetada ja rannatoolis päikest võtta. Kui sa siis veel teataksid, et sa ei kavatsegi ujuma hakata, sest sul on omad põhimõtted, siis kahjustab see elementaarne rumalus eelkõige just sind, mitte neid, kes endale ujumispüksid on jalga tõmmanud ja sinu kõrval krooli ujuvad. Selge on see, et relva ja hirmuga on sul võimalik ka teisi inimesi enda kõrvale sundida, vähemalt seni, kuni vesi pole neil veel ninani tõusnud.
Selle samaga – hirmuga – manipuleerivad nii ISIS, Odini sõdlased kui ka EKRE, samas saavad nad kõik aru, et enda eksistentsi põhjendamiseks on vaja pidevalt järjest ekstreemsemaid võtteid, sest varem või hiljem hakkavad inimesed hoolimata relvahirmust ujuma, sest hirm uppuda on suurem.
Liha ja taim
Kahjuks annab äärmusluse levik ka vastaspoolele tõuke muutuda äärmuslaseks. Sest pean tunnistama endagi näitel, et veel kümme aastat tagasi ei tekitanud mulle mingit emotsiooni see, kui minu kaaslane restoranis teatas, et tema on taimetoitlane ja liha ei söö. Viimasel ajal on ühiskonnas ja meedias sõna saanud äärmuslased, kes väidavad, et kõik, kes ei söö ainult taimetoitu, on kannibalid ja muidu õudsed inimesed. Olen ka ise järjest tihedamini sunnitud argumenteerima liha söömise kasulikkuse üle. Ja olen avastanud, et minu liberaalsest mõtteviisist, et las kõik söövad, mida soovivad, on tekkinud tänu taimetoitlastest äärmuslaste survele teatud konservatismi alged ja ma olen hakanud tasapisi, kuid kindlalt poolt valima. Selle vastu peab aga mõistlik inimene võitlema, sest muidu avastad ennast varsti äärmuslaste ideedele kaasa elamas.
Lõpetuseks parafraseerin Mauruse kooli õpetaja Molotovi sõnu. Parim vahend äärmusluse vastu on liberalism, ainult liberaalsus, mina tean seda. Mina arstin ennast ikka liberaalsusega. Aitab suurepäraselt. Isegi imestan mõnikord, kui ruttu ja hästi ta aitab. Aga ühte ütlen teile: hoiduge konservatiivsuse eest, sest konservatiivsus lõpeb varem või hiljem äärmuslusega, sest see on niisuke siga.
Konservatiivsus muutub äärmuseks seal, kus inimene jõuab tõdemusele, et kõik peavad nii elama nagu tema.
Äärmuslus pole kahjulik ainult ühiskonnale ja neile, kelle vastu see on suunatud, vaid ka äärmuslasele endale.