7000 LEHEKÜLGE PEALINNA: Koduloouurija Ingomar Tuul valgustab ajaloodoktori Raimo Pullati ainulaadset rolli meie pealinna ajaloo uurimisel. Märtsis 80 aasta juubelit pidav Pullat avaldas just kahekümne viienda köite Tallinna ajalugu käsitlevast raamatusarjast. Aastaraamatu „Vana Tallinn” taastaja ja senine väljaandja Raimo Pullat on, kasutades saksakeelset väljendit, Tallinner Stammbürger ehk põlistallinlane. Raimo on 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ühe ohvripere laps, kellel õnnestus koos vanematega sõjakeerises ellu jääda. Sumadanimehest tippuurijaks Pärast suurpommitamist jagunes Tallinna elanikkond sotsiaalselt kahte ossa – need, kellel oli kodu, ja need, kes olid lageda taeva all. Pullat kuulus koos oma vanematega viimaste hulka. Raimo Pullat: „Pärast Tartu ülikooli lõpetamist suundusin Tallinna Televisiooni toimetajaks n-ö kodutu sumadanimehena*, kel vaid diplom taskus ja tulevik udune nagu paljudel põlvkonnakaaslastel. Asusin südame rahustuseks töö kõrvalt kaugõppes professor Voldemar Vaga juures kunstiajalugu õppima, mille paari aasta möödudes katkestasin ja astusin linnaajaloo alal Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi aspirantuuri. Seega, emotsionaalne side oma sünnilinnaga oli kunstihuvist tugevam. Tallinna huvitav ja dramaatiline minevik tõmbas mind enda poole. See oli ilmselt minu tee.“ Pärast Teist maailmasõda katkes Eestis Tallinna ajaloo uurimise traditsioon peagu täielikult. Enamik eesti ja baltisaksa linnaajaloolastest oli põgenenud läände, kus mõned neist õnneks jätkasid Eesti linnade ajaloo erinevate probleemide uurimist. Eesti linnauurimisele mõjus pidurdavalt ka Tallinna Linnaarhiivi materjalide deporteerimine Saksamaale 1944. aastal. Vanema põlvkonna linnaajaloolastele oli see valus löök. Ent aeg ravib kõik haavad ja 1950. aastate lõpul võis märgata Tallinna eelajaloo, linna tekke ja varasema arengu ning keskaja arhitektuuri, ehitus- ja kunstiajaloo uurimise elavnemist. Kahjuks jäi aga linnaarheoloogia ja -ajalugu agraarse, tööstusliku ja poliitilise ajaloo varju. Pullat meenutab: „Vanemad kolleegid, agraarajaloolased, suhtusid mu linnateema valikusse murelikult, kuna selle valdkonnaga tegelemine polnud tollases ajaloouurimises soosingus. Linnaajaloo uurimisel polevat perspektiivi. Teise põlve tallinlasena tundsin siiski, et just sünnilinn Tallinn on minule sobilik ja mind paeluv tööpõld ning loodetavasti ka leib tulevikus. Möödunud pikkadele ja küllaltki keerulistele aastatele tagasi vaadates ei kahetse ma seda valikut. Päris üksi ma ka polnud. Heasoovlikke nõuandjaid oli üksjagu: juhendaja Artur Vassar, Rudolf Kenkmaa, Hans Kruus, Voldemar Miller, Voldemar Vaga, Helmi Üprus, Vilho Niitemaa ja mõned teisedki.“ Aukartustäratav autorkond Ajaloodoktor Tõnis Liibek ei eksi, kui ta väidab, et taastatud „Vana Tallinna” sarja võib pidada ainulaadseks ühemeheürituseks, mis on jäänud institutsiooniüleseks – sellest johtuva suurema tegutsemisvabadusega, kuid ka finantsilist laadi raskustega. „Vana Tallinna” I (V) köite ilmudes ei osanud Pullat loomulikult arvata, et sellest väljaandest kujuneb üks tema olulisi tööülesandeid tervelt 23 aastaks. See on ühe inimese elus kahtlemata pikk aeg, kui see on ees, ja suhteliselt lühike, kui see on möödanik. „Kui 1991. aastal taas ilmuma hakanud „Vana Tallinna” esimesed paar köidet olid väljas, pidin otsustama sarja sisulise laadi ja tema põhisuuna üle,“ räägib Pullat. „Et kas minna kergema vastupanu teed ning jääda vaid kohaajaloolisele ja kodu-uurimuslikule tasandile või panna rõhk uurimusliku materjali koondamisele ning samas püüda avaldada peamiselt uusi teaduslikke uurimistulemusi, mis ärataks ka laiemat rahvusvahelist huvi. Valisin huvitavama, ent raskema tee. Üritasin anda aastaraamatule rahvusvahelise võrdlev-ajaloolise sisu ja ilme, kasutades oma seniseid rahvusvahelisi kontakte ja otsides kaastöölisteks ka uusi ajaloolasi-urbaniste naabermaadest ja kaugemaltki.“ Aastatega autorite geograafia laienes, ulatudes Šveitsist Islandi ja Ameerika Ühendriikideni. Saksamaa ja Soome kõrval tõusis esile Poola, kus on silmapaistev linnaajaloo uurimise kultuur ja traditsioon. Autorite poolest on jäänud tagasihoidlikult esindatuks Rootsi ja Venemaa. Raimo: „Kuna olen köidete materjali koondanud enamasti üksi, siis pean tunnistama, et ei ole jõudnud kõiki oma mõtteid ja ideid realiseerida. Olen siiski rahul, et suutsin „Vanast Tallinnast” kujundada regulaarselt ilmuva sarja. Minu koostatud 25 „Vana Tallinna” köite (ligi 7000 lk) sisule koondpilku heites võib väita, et sari on olnud sisult mitmekesine ja ühtlasi interdistsiplinaarne. Olen avaldanud arheoloogide, ajaloolaste, numismaatikute, kunsti- ja arhitektuuriloolaste, etnoloogide, germanistide, elektroonikateadlaste, geograafide, geodeetide, geoloogide, klimatoloogide, ehitusajaloolaste, kodu-uurijate jt valdkondade esindajate töid. Tallinna uuringute võrdlusbaas „Vana Tallinna” sarja olemasolu oli ka üks eeldus, et selle väljaandjal läks korda moodustada Tallinna Ülikooli ad hoc linnakultuuri õppetool ning luua selle juurde magistri- ja doktoriõppe ning doktoriväitekirjade kaitsmise nõukogu. Õige mitu head käsikirja leidsid avaldamisvõimaluse just „Vanas Tallinnas”. Pullat mõtiskleb: „Julgeksin arvata, et lisaks uute uurimistulemuste avaldamisele on need veerandsada köidet võimaldanud välja selgitada, millised Tallinna ajaloo valdkonnad on paremini läbi uuritud ning kus on vajakajäämisi. Kahtlemata on sellele kaasa aidanud mitmed naabermaade ja Kesk-Euroopa uurimissuundi tutvustavad historiograafilised artiklid. Ilmunud on Soome ja teiste Põhjamaade, Saksamaa, Poola, Tšehhi ja Ungari jt maade linnaajaloo uurimise hetkeseisu kajastavaid ülevaateartikleid. Need kirjutised lõid Tallinna uuringutele võrdlusbaasi. Väga oluline oli prof dr Paul Kaegbeini pikaajaline abi Saksa linnaajaloo uudisteoste tutvustamisel. Seda tööd on nüüd jätkamas noor dr Dennis Hormuth Kieli ülikoolist.“ * Sumadanimehe väljendit kasutas parun Rosen 1904. aasta linnavalimistel K. Pätsi ja J. Teemandi kohta, rõhutamaks nende vaesust. Pärast Teist maailmasõda katkes Eestis Tallinna ajaloo uurimise traditsioon peagu täielikult. Enamik eesti ja baltisaksa linnaajaloolastest oli põgenenud läände. Autorite geograafia laieneb Šveitsist Islandi ja Ameerika Ühendriikideni. Saksamaa ja Soome kõrval tõusis esile Poola, kus on silmapaistev linnaajaloo uurimise kultuur. Raimo Pullati üheks suuremaks ettevõtmiseks oli 1944. aastal Saksa võimude poolt deporteeritud Tallinna Linnaarhiivi materjalide tagastamise eest seismine nii kodus, Moskvas kui ka Saksamaal. Oli õnn, et läbirääkimistega jõuti niikaugele, et see küsimus võeti Helmut Kohli riigivisiidi päevakorda ja 13. juunil 1989 kirjutasid Saksamaa Liitvabariigi kantsler Kohl ning NSV Liidu kompartei peasekretär ja ülemnõukogu esimees Mihhail Gorbatšov alla Tallinna ning Bremeni, Hamburgi ja Lübecki nn hansaarhiivide vahetuse protokollile, mis oli uskumatu, ent tõsi. Hiljem oleks see olnud ilmselt võimatu. Arhiivi tagasijõudmisest on olnud suurt kasu noorema põlve Tallinna ajaloo uurijatele ja ka aastaraamatu „Vana Tallinn” väljaandmisele. Aastail 1936–1939 andis 1933. aastal loodud Tallinna Ajaloo Selts välja neli köidet artiklikogumikku „Vana Tallinn”, mis oli pühendatud Tallinna vanemale ajaloole. Aastakümneid unistasid Tallinna ajaloo casino online uurijad selle aastaraamatu väljaandmise jätkamisest. Uue köite koostamiseks andsid tõuke 1986. aasta juunikuus toimunud vanalinna päevad. Raimo selgitab: „Mulle tundus, et tingeltangli kõrval peaks korraldama ka midagi tõsisemat, näiteks ajalookonverentsi kesk- ja uusaja Tallinna
käsitööst ja käsitöölistest, kuna siinse käsitöö ajaloo uurimisel on pikk traditsioon, mis ulatub tagasi möödunud sajanditesse. See on ka mõistetav, sest oli ju käsitöö keskaegses ja varauusaegses linnas üks peamisi tegevusalasid. Konverentsi aitasid korraldada Lilian Kotter (Jatruševa) ja Teet Veispak. „Vana Tallinna” esimese sõjajärgse õblukese köite põhiosa moodustavadki sellel konverentsil esitatud ettekanded. Saksamaa taasühinemise päeval, 3. oktoobril 1990 kirjutasime koos tollase Tallinna Linnaarhiivi vastse direktori Jüri Kivimäega Bundesarchivis alla Tallinna, Lübecki, Bremeni ja Hamburgi hansaarhiivide üleandmise-vastuvõtmise aktile.“ Sarja olulisemad inimesed Raimo koostatud uurimuste ja Tallinna raamatusarja temaatikaga saab tutvuda aastaraamatu viimase köite lõpus asuva Helve Russaku poolt koostatud koondbibliograafia abil. Mõistlik on esile tõsta vaid üksikuid olulisemaid autoreid: Eestist Tiina Kala, Juhan Kreem, Ivar Leimus, Tõnis Liibek, Rasmus Kangropool, Kaalu Kirme, Krista Kodres, Ants Viires, Juhan Maiste, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Marge Rennit, Helve Russak, Lauri Suurmaa ja Rein Zobel, Soomest Marietta Hietala, Päiviö Tommila ja Oiva Turpeinen, Poolast kuulsad linnaajaloo uurijad Henryk Samsonowicz, Maria Bogucka, Jerzy Wyrozumski, Andrzej Klonder, Edmund Włodarczyk ja Edmund Kizik, Lätist sealsed tuntud linnaarheoloogid Andris Caune ja Viktorija Bebre ning etnoloog Linda Dumpe, Saksamaalt Otto-Heinrich Elias, Heinz von zur Mühlen ja Ruth-E. Mohrmann, Austriast Gerhard Jaritz jpt, Šveitsist Berndt Roeck, Ameerika Ühendriikidest Jarmo T. Kotilaine ja Islandilt Jón Th. Thór. „Vana Tallinna” köite struktuur kujunes enamasti selliseks: artiklid, ülevaated, rubriik „Ex Archivo Civitatis Revaliensis”, ikonograafiline osa vähetuntud piltide näol, retsensioonid, annotatsioonid, mälestused ja kroonika. Sarjas on avaldatud ka võõrkeelseid artikleid. Samas rõhutagem, et aastaraamatu põhikeel on valdavalt olnud eesti keel. Sarja sisu kajastab mitmekülgset informatsiooni linna esiajaloost kuni Teise maailmasõja alguseni. Jälgitud ja täpsustatud on linna tekke, all-linna ja Toompea topograafia ning raekoja ja teiste oluliste profaan- ja sakraalhoonete ajalooga seotud küsimusi. On valgustatud ka linna rahanduse (mündinduse) ja kommunaalmajanduse ning transpordi minevikku. Oluliseks on peetud elanikkonna ajaloo erinevaid külgi, võrreldes neid näiteks Turu, Porvoo, Helsingi, Riia, Gdański jt Läänemere-äärsete linnadega, mõnel juhul ka Kesk-Euroopa urbaanse maailmaga. Jälgitud on elanikkonna erinevate sotsiaalsete kihtide vertikaalset mobiilsust ning ka linnaühiskonna marginaalkihte. Kajastamata pole jäänud ka tervishoiu ajaloo probleemid. Kuna selle sarja väljaandja huviorbiidis on olnud eelkõige 18.–19. sajand, siis peegeldub see ka kirjutiste sisulises struktuuris.