PEAAEGU EESTIS: Mait Joorits ja Erni Kask uurivad teineteiselt, kuidas on põhjanaabrite juures teatrit teha.
Viimased pool aastat on Rakvere Teatri näitlejad Mait Joorits ja Erni Kask päris palju oma ajast veetnud Soomes Tampere Telakka ja Lahti Vanha Juko teatrites, kus nad teevad kaasa kolme teatri ühisprojektina sündinud lavastustes „Petroskoi“ ja „Kullervo“. Nüüdseks on lavastused – ning lisaks Rakvere Teatri „köök/keittiö“ – esietendunud ning järgmisel aastal jõuavad Soomes valminud lavastused Eestisse ja vastupidi. Selleks, et Soomes toimunust rohkem aimu saada, palusime Mait Jooritsal ja Erni Kasel teineteist intervjueerida. Küsib Erni, vastab Mait
Anna andeks, aga sinu suust kostis justkui kerget vingumist Tampere kui linna üle, kui sa sinna sattusid? Kas mul on õigus? Ei saa öelda, et ma reeglina millegi üle vingun. Lihtsalt olin kuulnud, kui vaimustuses soomlased Tamperest on ja ei saanud sellest esmapilgul aru: ma ei näinud seal mingit eriliselt ägedat arhitektuuri, vaimu ega looduskauneid paiku. Nüüd, Tamperes elanuna saan aru küll, miks soomlased seda linna armastavad. Lisaks kaunitele järvevaadetele on Tamperes kõike piisavalt ja mitte üleliia. 200 000 elanikku, üle kümne teatri ja pubisid, pubisid, pubisid, samas kenasid rahulikke linnaosasid ja parke. Mõnus.
Aga mis teater see Telakka on?
Telakka sarnaneb Eesti teatritest ilmselt kõige rohkem Von Krahlile – all on baar ja üleval teater, kus töötab väike kollektiiv. Kõik teevad kõike ja panustavad palju oma isiklikus elus sellesse, et teater püsiks ja tal oleks nägu. Kuidas sulle tundub, kas inimesed on Telakkas sellepärast, et nad on mõttekaaslased? Või mis neid seal seob? Ma ei oska mõttekaasluse kohta suurt midagi öelda, me pole sellest nii palju rääkinud… Pigem on nad seal, kuna neil on hea olla – ehkki teha alternatiivteatrit linnas, kus on ka kaks suurt draama- ja muusikaliteatrit (Tampere Teater ja Tampere Töölisteater), ja riigis, kus inimesed lähevad kolm korda parema meelega õhtul õlut jooma kui teatrisse, on juba iseenesest paras hullumeelsus. Kui palju erines Telakkas proovi tegemine sinu proovirutiinist Rakveres? Kardinaalselt – Rakveres on pea kõik lavastused, kus ma kaasa olen teinud, olnud tekstikesksed. Telakkas alustasime nullist ja kõik tekkis proovide käigus. Ma ei ütle, et üks on teisest parem, aga see oli väga rikastav protsess: me hakkasime algusest peale teineteist toetama ja usaldama ning sealviibitud aeg möödus armastuse ja hoidmise õhustikus. Eeskätt seetõttu (peale selle, et selles etenduses on lihtsalt väga äge mängida) olen ma väga rõõmus ja tänulik. Kui sulle Soomes midagi ei meeldi, siis mis see on? See tuleks nüüd pikk jutt aga… Ma ei saa isegi öelda, et see „mulle ei meeldi“. Lihtsalt mingi väga õõvastav ilmutus tabas mind, kui ma õhtust õhtusse proovist tulles nägin, kuidas kogu linn istub esmaspäevast pühapäevani kõrtsus, lakub ja lärmab ning kirub valitsust, et miks kõik nii halvasti on ja miks ma endale teist autot osta ei saa. Ma saan aru, et meil on asjad võib-olla natuke kehvemini, et mõned inimesed on tõesti reaalselt näljas, aga sama tendents on suurenev ka meil: ükskõik kui palju mul on, kellelgi on ikka rohkem ja ma tahan ka. Esimest korda elus sain aru, et mingis mõttes on sõjad kasulikud asjad… Aga see on pikk jutt. Käisid prooviperioodi lõpu ja esietenduse vahel Hiinas kung-fud õppimas. Kas vahel pärast etendust on tekkinud ka tunne, et lööks Telakka tellisseinast mõne kivi välja? Lihtsalt niisama. Võimete testimiseks.
Ei ole. Me teeme etenduse lõpus alati ühe Karjala maani kummarduse, siis jookseme Jussiga lava taha riideid vahetama ja tõdeme iga kord, et täna oli: „Yllättävän hyvä!“ Peaaegu kõigis neis kahekümne seitsmes lavastuses, milles ma olen kaasa löönud, on olnud hetki, mil tahaks seinast tellise välja lüüa, aga seal, vennasrahva seas, lavastaja Ari Nummineni ja Jussi Sorjaneni pehme taktikepi all, ei tekkinud mul seda tunnet kordagi. Lõpuks jäi ainult armastus. Küsib Mait, vastab Erni
Oled otsustanud näitlejatööst (vähemasti mõnes ajaks) loobuda. Kas asjaolu, et sinu viimaseks rolliks sai mängida võõral maal kohalikku rahvuskangelast, rääkida inglise keeles ja kanda svastikat otsa ees osutus su jaoks kuidagi tähenduslikuks? Olen otsustanud loobuda jah. Need rollid, mis valmis, surevad varem või hiljem kas loomulikku või vägivaldsesse surma ja siis on kõik. Kas alatiseks, ei oska veel öelda ja ausalt öeldes ei viitsi sellele praegu isegi mõelda. Õnneks ei mängi ma „Kullervos“ nimitegelasest rahvuskangelast. Minu tegelase nimi on Mees (Mies) ja pigem on ta arhetüüpne koondkuju kõigest halvast, mis maailmas eksisteerib. Ja sellist rolli oli küll erakordselt vabastav teha. Olend, kes on ilma igasuguse põhjenduseta kuri, evil as such, ja kelle kurjusel pole lätet… Ma olen väga tänulik, et just nimelt see prooviperiood jäi mul näitlejana viimaseks. Mis inimene on lavastaja Lauri Maijala? Mulle meenutas ta oma impulsiivsuselt ja andelaadilt Uku Uusbergi, kas sul tekkisid mingid paralleelid mõne Eesti lavastajaga? Ma ei ole Uku lavastustes mänginud ja ei tea, milline ta proovides on. Aga ei, mul ei tekkinud paralleele. On üks ja ainus Lauri Maijala. „Geenius“ oleks ehk palju öelda, aga ta on kindlasti soome teatri noor superstaar. Ainus pettumushetk oli, kui Lauri otsustas huvitava ja töötava, ehkki eklektilise lavastuse eskiisi enda tuttuue näidendi vastu välja vahetada. Kusjuures ta hakkas näidendit alles sel hetkel kirjutama. Praegu ma saan aru, miks ta seda tegi – ta tahtis veel paremat lavastust. Ja selle ta ka sai. Me kõik saime. Kes moodustasid teie trupi? Kas proovide ajal rääkides ja analüüsides avanes sinu jaoks ka midagi, mis eestlase puhul poleks avanenud? Näiteks kuulsin, et „Köögi“ truppi kuulunud Hannu Salminen on väga aateline kommunist… Kommuniste meie trupis vist polnud… Meil on näiteks Tanjalotta Räikkä, kes 1989. aastal esindas Eurovisioonil Soomet põhjanaabrite ebajumala Gösta Sundqvisti (Leevi and the Leavings) kirjutatud lauluga. Ennekõike on Tanja aga muidugi suurepärane näitleja, kes kõik lavastaja märkused kiiresti ja täpselt täidab. Üldse hämmastas mind, kuivõrd koostöövalmid on Soome näitlejad. Ja see ei ole mingi allaheitlikkus, vaid võrdväärne partnerlus. Milline on Soome publik? Kas soomlastele läheb korda see, et 21. sajandil räägitakse neile oma ja võõra konfliktist? Kas soomlane tahab, et teda torgitaks teravate küsimustega või istub ta parema meelega kodus või kõrtsis? On neid, kellele piisab tühjadest suvekomöödiatest, ja neid, kes vaatavad ära näiteks kõik Baltoscandali etendused. Oma ja võõra küsimus on Soomes isegi rohkem kõnekas, kui nad ise tunnistada julgevad. Selles suhtes räägib iga lavastus kolme teatri ühisprojektis äärmiselt aktuaalsetel teemadel. Ma usun, et neid, kes ennast torkida lubavad, on mõlemal pool lahte. Kui „Kullervo“ nüüd Eestisse jõuab, siis mida on tal rääkida 21. sajandi eestlasele, kes „Kalevalat“ lugenud pole? Ma ei taha publikut eksitada valeinfoga, et lugu on universaalne ja toimib laitmatult ka väljaspool soome keele- ja kultuuriruumi. Küll aga võiks seda lavastust vaatama tulla eestlane, kellele läheb korda tänapäevane teater, kellele meeldib sünge soome kino ja kes mäletab veel televisioonist fantastilist soome huumorit. „Kalevala“, või veel parem Aleksis Kivi „Kullervo“ tundmine aitab alltekstide lugemisel. Kivi „Kullervo“ on soome inimloomuse kvintessents. Maijala „Kullervo“ on selle loomulik edasiarendus. Kas sul on mõni anekdoot lõpetuseks? Algselt pidin ma „Kullervos“ esitama kokku kolm anekdooti. Kuivõrd ma olen suhteliselt keskpärane anekdoodivestja, jäi alles ainult üks. Ma võin selle ju siinkohal teaser’ina ette kanda. Kujutage nüüd ette, et mustas ülikonnas mees, kelle laubale on joonistatud haakrist, võtab mikrofoni ja küsib inglise keeles „Whay is it okay to hit feminists?“ ja vastab seepeale ise: „Because equal RIGHTS deserve also equal LEFTS.“
Ainus pettumus oli, kui Lauri otsustas töötava lavastuse eskiisi enda näidendi vastu välja vahetada. Kusjuures ta hakkas näidendit alle