KAASAJA POOLFEODAALRIIK: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel räägib, kuidas Siber rikastub. Rikastumise taga on moskoviitide ja kohalike erisuhe, mille erinevad otsad märgivad punkte tingimusteta lojaalsusest suurenevate dotatsioonide ja ainuvõimuni.
Sel suvel sõitsin pärast kaheaastast pausi järjekordselt Kaug-Itta, Venemaa Siberi idapoolsesse otsa. Tegemist oli Tartu ülikooli poolt finantseeritud uurimisprojektiga ning minu üks eesmärk oli kaardistada neid muutusi, mis vahepealsetel aastatel on aset leidnud. Vaadates tagantjärele oma märkmeid ja seedides kogutud pilte, võin väita, et muutused on olnud suured ning muljetavaldavad.
Absoluutne uus ilm
Maandusin Jakutski lennuväljal, mis nime poolest peaks olema isegi rahvusvaheline. Lennukiaknast nägin kohe uut suurt lennujaamahoonet, üüratute peegelklaasist akendega ja mõnevõrra idamaiste joontega. Mõtlesin, et kusagil on midagi valesti. Ei, vana nõukogude stiilis lennujaam seisis seal kõrval. Seest oli hoone muidugi tipp-topp. Lõpuks seisin oma seljakotiga tänaval, keerasin ringi… ja vist isegi kangestusin. Eestpoolt nägi lennujaam välja nagu mõne Tšingis-khaani filmi kuliss: karniisi kaunistasid kotkapead ja odasarnaste postide otsas lehvivad hobusesabad.
Esimesed kaks päeva Jakutskis kulus mööda linna kõndimisele ja fotografeerimisele. Uut oli palju. Suured moodsad ostukeskused, sellised, mida ma siiamaani olin näinud vaid Kasahstanis. Igale võimalikule tühermaale kerkinud 13-korruselised elumajad. Üks firmariiete pood teise otsa. Uued restoranid. Espressobaarid. Linn oli sõna otseses mõttes täis Toyota Landcruiseri džiipe ning iga päev silmasin ka mitmeid Hummereid. Veel suurem üllatus tabas mind, kui ma lõpuks Leena jõe äärde jõudsin. Sinna oli tekkinud vinge kaldapromenaad ja endises ujumispaigas on nüüd jahisadam.
Jahte jõllitasin tükk aega uskumatult. Vist isegi näpistasin ennast. Ma saan aru, et autosid annab tuua nii lennukiga kui ka maad pidi, ent Miami Vice’i stiilis jahid? Ainuke, mis Jakutskis näis muutumatu, olid tänavad. Sama augulised ja kohati olematu kattega nagu ikka.
Boomtown Jakutsk
Vist teise päeva õhtul istusin ühes keldrikohvikus espressotassi taga ja kuulasin pealt kahe mehe arutelu, kuidas nende sõber hiljuti endale Harley Davidsoni tsikli ostis ja Moskvast lennukiga kohale toimetada lasi. Kui mitte enne, siis nüüd hakkas mind tõesti huvitama, kust kurat kogu see raha tuleb.
Alates aastast 2003 on Venemaa provintsides näha silmnähtav majanduslik stabiliseerumine ning jõukuse kasv. Levinud on see stabiilsus-jõukus umbes nagu veeringid, kui kivi vette visata. Volga-äärsed linnad nägid seitsme aasta eest head välja, nüüd on Kaug-Ida järele saamas. Miks Kaug-Ida õitseb? Hea vastus oleks sellele: muidugi maavarad! Ja otse loomulikult kõlaks see vastus just siin, Jakutski linnas, Jakuutia pealinnas. Jakuutia on ju teatavasti üks maailma olulisemaid teemanditootmise regioone. Peale selle on seal veel naftat, sütt, kulda ja teab veel mida.
Samas, nii lihtne see ka pole. Maavarade ekspluateerimise tulud lähevad otse föderaalkassasse ning tulevad sealt tagasi dotatsioonidena. Seda vähemalt alates 2006. aastast. Venemaa regionaalsete dotatsioonide edetabelit juhivadki suuresti Kaug-Ida regioonid ehk siis need territooriumid, kust tuleb lõviosa või kogu Venemaa nafta, kulla ja teemandivihm. Ja kui mõni kopik regiooni ka pidama jääb, siis oleks see juba kaks aastat tagasi linnapildis näha olnud.
Boomtown Jakutsk on sarnane mitmele Siberi keskusele, kus majad kerkivad, uued poed avavad uksi ning õhus on kohati tunda mingit Metsiku Lääne kullapalaviku hõngu. Ma usun, et näiteks Novosibirsk on Jakutskist isegi ees Apple’i toodete levikus elanikkonna seas, olgu see siis läppar, mobiiltelefon või tahvelarvuti. Tegemist on mingi üldise tendentsiga, mille põhjuste kohta on inimestel erinevad seletused.
Väike osa elanikkonnast puhub suurt majandusmulli
Vast ainult ühes on peaaegu kõik inimesed ühel meelel: enamik sellest rahast on varastatud, kusjuures riigilt. Isegi kui see tõsi on (Venemaa puhul ei saa ju riigivargust kunagi välistada), siis tekib küsimus, et mis suurtest rahavoogudest siis matti võetakse?
Et seda segadikku natukene harutada, küsisin ma peaaegu igalt vestluspartnerilt, et kes on need inimesed, kes sõidavad džiipidega ja ostavad endale ülikalleid kortereid (Jakutskis on kinnisvarahinnad vaid kolmandiku võrra madalamad kui Moskvas ja umbes kaks korda kallimad kui Tallinnas, kui see võrdlus midagi ütleb). Enam-vähem ühene vastus oli „bjudžetnikud“ ehk siis riigistruktuurides töötavad inimesed – õpetajatest kuni valitsusliikmeteni. Riigistruktuuride ülemistel astmetel on Venemaal muinasjutulised palgad, näiteks teenib Jakutskis asuva Kaug-Ida Ülikooli rektor kuus 7000 eurot, millele 2012. aastal lisandus veel 115 000 euro (viis miljonit Vene rubla) eest preemiaid ja auhindu.
Samas, tipust allpool on kuupalgad ikkagi alla 1000 euro, pigem 500 euro kandis. Neid sissetulekuid parandab suur osa inimesi vastavalt võimalusele altkäemaksude abil: õpetajad saavad raha hinnete müügist, koolidirektorid diplomite müügist, ametnikud vajalike paberite vormistamisest jne. Peale selle on olemas nii regionaalsed kui ka föderaalsed laenud ja abirahad, millega nõutud spetsialistidele kaasfinantseeritakse elamispinna ostu.
Seega on välja kujunenud huvitav olukord: väike osa elanikkonnast loob aluse suurele majandusmullile. Põhimõtteliselt peab see riigiteenistujate armee üleval ehitajaid, autokaupmehi, rõivapoodnikke, lihakarja farmereid ja restoraniomanikke.
Siberlased venelaste vastu
Riigiametnikud saavad palka muidugi eelarvest, kuhu see tuleb dotatsioonina Moskvast. Kõige usutavama seletuse, miks Jakuutia saab suuri dotatsioone, andis mulle üks kohalik tipp-ajakirjanik. Nimelt, kui Vladimir Putin 2004. aastal alustas oma kurikuulsat tsentraliseerimist, siis oli selge, et ta ajab oma küüned ka Jakuutia teemandirahade taha. Esimesed kaks Sahha Vabariigi presidenti olla kõvasti sõdinud teemandiraha äravõtmise vastu. Kolmas – Egor Borisov – oli kavalam. Ta lubas, et teemandirahade ümberkantimine föderaaleelarvesse läheb ladusalt, kui keskus tõstab dotatsioone. Mida ka tehti.
Väljaspool Venemaad eksisteerib arvamus, et tegemist on riigiga, kus kõik on jäigalt allutatud Putinile. Tegelikult ei ole see üldse nii. Eriti osutavad vastupanu keskuse kontrollile rikkad Siberi regioonid. Juba aastaid on seal õhus rahulolematus sellega, et Moskva võtab ära enamiku maavaradest saadavat tuludest. Eriti ägedad pead unistavad suisa Venemaast lahkulöömisest või siis heal juhul Siberi konföderatsioonist. Ilma igasuguse naljata.
2007. aastal pandi Krasnojarskis kinni seltskond süüdistatuna separatistliku organisatsiooni loomises. Tegemist oli venelastega, kes tahtsid asutada Siberi Konföderatsiooni. See pani avaliku vastupanu seisma. Kaudne vastupanu aga kestab. Järjest enam on Siberis võimalik kohata inimesi, kes väidavad, et nad on rahvuse poolest siberlased – sibirjakid –, aga mitte venelased. Hiljuti tuli välja raamat, milles üks lugupeetud keeleteadlane püüab tõestada, et Siberis ei räägita mitte vene keelt, vaid siberi keelt, mis on lähedases keelesuguluses vene ja ukraina keelega.
Novosibirskis asutati firma, mis toodab rõivamärki Sibirjak, siniste tähtedega valgel põhjal oleva logoga. Sealt saab ka osta särke, rahakotte ja jopesid kirjaga “Ma olen sibirjak!”. Moskva ja moskvalane (moskvitš) on paljude jaoks Siberis sõimusõnad, sümboliseerides koloniaalset sõltuvust keskusest.
Jõukuse varjuküljed
Kogu see susimine ei jää muidugi tähelepanuta Moskvas. Ühtäkki hakkasid vene tippametnikud käima Siberis. 2013. aastal käis Putin ise erinevates Siberi regioonides vähemalt kuuel korral. Vladivostokis organiseeriti suur Vaikse ookeani riikide tippkohtumine, mille tarbeks ehitati terve elamukompleks, sild jne.
Tavaliselt ei sattu Vene Föderatsiooni presidendid aastaid teisele poole Uraale. Põhjus sellisel Siberi-huvil on lihtne: tippametnike visiidid peavad sümboliseerima, et “Siber läheb korda” – ja rohkem kui lihtsalt lüpsilehm. Sellegipoolest on vaja hoida võtmepositsioonidel omi inimesi. Eriti akuutne on omade inimeste küsimus rahvusvabariikides, kus etnilisel baasil tekkinud klanne suudabki kontrollida vaid samast rahvusest inimene. Sellepärast olen ma kindel, et suured dotatsioonid Jakuutiale ning teistele Kaug-Ida regioonidele on kõige muu seas kohaliku eliidi äraostmise strateegia. Valitsevale seltskonnale antakse peaaegu piiramatu võim kohapeal ning otsustusõigus rahavoogusid hallata. Vastutasuks soovitakse lojaalsust Moskvale. Jakuutias on selle poliitika viljad ka põgusal külastusel märgatavad: radikaalsed rahvusliikumised hoitakse ohjes samast rahvusest poliitikute ja julgeolekumeeste poolt. Üks tuttav iseloomustas mulle kohapealset elu kui poolfeodaalset süsteemi, kus iga „väike“ inimene sõltub järjest enam oma ülemusest, kellel on tema karistamiseks ja nuhtlemiseks viimasel ajal peaaegu piiramatud volitused.
Kogu sel jõukusel on muidugi hulgaliselt varjukülgi. Esiteks ei ole jõukus eriti palju seotud tootva tööga. Teiseks on see väga ebaühtlaselt jaotunud, alamad bjudžetnikud ja mitte-bjudžetnikud saavad kullasajust vähe osa.
Ja kolmandaks, palju raha tekitab majandusmulli. Hinnad tõusevad koos erinevate võimalustega raha laenata.
Minu meelest on Venemaa praegu väga sarnases olukorras sellega, kus oli Eesti enne masu. Iga nurga peal pakutakse sms-laene. Laenude peale ostetakse autosid, maju, suvilaid. Üldse pole midagi lihtsamat kui laenu saada. Kas lõpp on selline nagu Euroopas, seda näitab aeg.
Järjest enam on Siberis võimalik kohata inimesi, kes väidavad, et nad on rahvuse poolest siberlased – sibirjakid –, aga mitte venelased.
Suured dotatsioonid Jakuutiale ja teistele Kaug-Ida regioonidele on kõige muu seas kohaliku eliidi äraostmise strateegia.
