MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograafiakandidaat Hardo Aasmäe lugudesari mõttetuimatest riikidest meie planeedil. Brunei on täiesti arusaamatu nähtus – ajab musta plöga maa seest välja ning ei vaja Euroopat ega USA-d.
Äsja teatas Brunei sultan Hassanal Bolkiah, et temale kuuluvas riigis tuleb täielikult sisse viia islami šariaadi seadused. Iseenesest pole siin ju midagi imelikku, et üks Suurbritannia kuninganna poolt aadliseisusesse tõstetud mees otsustab abielurikkumist karistada kividega surnuksloopimisega, mõtiskleb tähistada vargust käe maharaiumisega ja kaalub, kas poleks parem nuhelda viinapruukijat avaliku piitsutamisega.
Püdel must sodi
Kahjuks laieneb see kõik ainult muslimitele, keda on vaid 70% Brunei elanikest. Ülejäänud võivad varastada, liiderdada ja juua ka edaspidi. Enamasti on tegu hiinlaste, põliselanike või eurooplastega. Näib, et 1946. aastal sündinud sultan on Londoni mängupõrgute külastamisest väsinud, poodlemisest kurnatud, naistega jantimisest tüdinud ning aastatega üha rohkem pööranud end prohvet Muhamedi jumaliku pärandi maisele juurutamisele.
Nüüdseks, kus tema autopargis on vaid 7000 ühikut, millest vaid 604 on Rolls-Royce’id, näib sultanil olevat maistest asjadest mõõt täis saanud. Tema palees on arvestuslikult 1788 tuba ja 257 vannituba. Mošee ja garaaž vastavalt 1500 palvetajale ja 110 autole. Kogu sellesse kupatusse mahub enamik riigi ministeeriume ning majutada võib samaaegselt veel 5000 külalist. Sultan ise on riigipea, peaminister, kaitseminister ja rahandusminister, sõjavägede ülemjuhataja, sõjalaevastikku juhtiv väeülem, politseijuht ja ilmselt ka salateenistusi haldav tippametnik.
1968. aastast alates, kui sultan päris oma isa trooni, on saatus teda halastamatult räsinud. Tema riigike pole suurem kui Harjumaa ja elanikke rohkem kui Tallinna linnas. Pealegi on tegu üsna mäda maaga: see läppab ja kobrutab, mille tulemuseks on maa sees tekkiv püdel must sodi ja vastikult haisvad heitgaasid, mida tänapäeval naftaks ja looduslikuks gaasiks nimetatakse.
Maaparanduse käigus pumbatakse vedelat nafta-nimelist saasta igal aastal maa seest välja umbes 10 miljonit tonni ja looduslikuks gaasiks nimetatud heitgaase 11 miljardit kuupmeetrit. Vaatamata aastatepikkustele ponnistustele pole riik siiamaani looduslikust saastast puhtaks saanud.
Sultani valitsemine, kannatuste rada
Sultani valitsemine on samuti üks suur kannatuste rada. Kõigepealt oli ta hädas oma liignaistega. Esimesega on kõik korras, sellega ta abiellus juba 1965. aastal. Tegu on vagura ja väärika emandaga. Teine naine oli aga Brunei Kuninglike Lennuliinide stjuardess. Sellega muutus elu põrguks. Sultanil tuli temast 2003. aastal lahutada ja jätta ta ilma kõigist sultanlikest tiitlitest, elatisrahast ja varast. Siiski sattus lahutatud naine sekeldustesse, sest tema õuedaam müüs ränga raha eest maha mõned tema briljandid ja jättis raha endale. Seejärel võttis sultan uue, enesest 33 aastat noorema malaisia õrnemast soost teletähe. Ka temast polnud asja ning ta tuli tavaellu tagasi saata elatisraha, vara ja sultanlike tiitliteta. Jäädes vana naisega taas kahekesi, hakkas vananev sultan üha rohkem heietama kibedaid usulisi mõtteid piitsutamisest, käte maharaiumisest ja kividega surnuksloopimisest.
Kõik see on tühiasi võrreldes vaevustega, mida on talle tekitanud noorem vend prints Jefri. Tegemist on ilmselt inimesega, kes on saavutanud kõigi aegade pillamise maailmarekordi. Tema kirg pidutseda, koguda autosid, luksushotelle, juveele, naisi jne ei tundnud maiseid piire. Pealegi oli ta aastaid sultanile lähim õukondlane ja usaldusalune ning… rahandusminister. Tema käsutas ka kõiki riigi naftatulusid.
Kuniks nad koos ja eraldi möllasid maailma tippklubides ning mängupõrgutes, valitses nende vahel harmoonia. Kui aga möödunud sajandi lõpul tabas Kagu-Aasiat sügav rahanduskriis ning nafta hind hakkas langema, läksid vennakesed tülli.
Sultani suurpere mõõt sai täis
Tüli õhutas, nagu tublis idamaa muinasjutus kombeks, kolmas vend Mohamed. Tegemist oli suhteliselt vaga mehega, kellel oli vaid üks naine. Seda vastavalt sultani ja vend Jefri kahe ning viie naise vastu.
Mohamedil õnnestus sultanit veenda, et Jefri tahab ise sultaniks saada ja paneb selleks viimase selja taga vaikselt raha kõrvale.
Kui Jefri firma läks 1998 hingusele ja jättis üles 10 miljardit dollarit võlgu, sai sultani suurpere mõõt täis. Puhkes avalik skandaal, mille käigus ilmnes 40 miljardi dollari pudenemine läbi Jefri sõrmede. 14,8 miljardit dollarit oli kulutatud Jefri ja tema ettevõtmiste vajaduseks. 13,5 miljardit dollarit oli lihtsalt kadunud teadmata suunas ja ainult 8 miljardit oli jõudnud sultanist venna käsutusse. Perepettuse ohvriks langenud sultan hakkas raha ja vara tagasi nõudma. Jefril tuli sultanile ära anda 600 kinnistut, 2000 autot, 100 maali, 6 laeva ja 9 lennukit. Viimaste hulgas oli ka üks Boeing 747. Kõigele lisaks tuli tagasi anda miljardite dollarite eest kaupa 21 hulgilaos.
Tagatipuks tiris vaga vend Mohamed välja vend Jefri rohkem kui 40-liikmelise haaremi lood. Pärast kõike seda lubati Jefril riigist lahkuda. Idamaa muinasjuttudele kohaselt lahenes vendadevaheline tüli paari aasta pärast (2000. aastaks) kokkuleppega, mille sisu peaaegu keegi ei tea ja Jefri pöördus kodumaale tagasi.
Elavad omaette, lõimuda ei taha…
Niisugusele segadusele vaatamata võiks ju Brunei riigi olemasolu hädapäraselt maamunal õigustust leida. Paraku ei maksta seal üldse makse. Maksud aga on riigiks olemise alusmõte. Lisaks on kogu selle jama juures Bruneis kogu tervishoid ja haridus tasuta. Hariduse hulka käib ka ülikooliharidus nii kodu kui ka välismaal.
Sisserändajatele abiraha ei anta, vaid nad pannakse tööle. Juurduda ja lõimuda neil Bruneis ei lubata.
Riik ei vaja USA-d ega Euroopa Liitu. Suurimad kaubanduspartnerid on lähiriigid: Jaapan, Lõuna-Korea, Indoneesia, Malaisia… Vajatakse vaid Suurbritanniat, et sealt osta Rolls-Royce’e ning värvata sultani ihukaitseks vajalikke väljaõppinud Gurkha erusõjaväelasi. Riigil on parlament, kuid demokraatiat pole. Kõige ohtlikum on meile see, kui varastel käte maharaiumise tava tuleks Bruneist pärast aastasadade pikkust vaheaega tagasi Tallinna. Niimoodi võib nii mõnelgi ministril, linnapeal või vallavanemal käsi puudu jääda, aga millega siis hiljem maksekorraldustele allkirju anda?
Brunei on täiesti mõttetu koht: elavad omaette, hästi, lõimuda ei taha. Milleks sellist lolli riiki üldse pidada, mis ei meenuta absoluutselt poliitkorrektseid Põhjamaid, kus armastatakse kõiki bussides inimesi pussitavaid võõraid neegreid?

Kahjuks laieneb uus kord ainult muslimitele, keda on vaid 70% Brunei elanikest. Ülejäänud võivad varastada, liiderdada ja juua ka edaspidi.