KÕRGE TREPIKODA: Stsenarist-lavastaja Vladimir Zaykini kirjutatud ning Vene Teatris lavale seatud ja äsja esietendunud „Viimane korrus“ meenutab mitmeski mõttes hoopis Hasso Krulli poolt eesti keelde tõlgitud Põhja-Ameerika triksterilugusid, arvab Rando Tooming.
Põhja-Ameerika triksterilood tulevad seda tükki kaedes meelde tõepoolest. Eriti need, kus peategelasteks Jänes ja Vanaema. Miks? Sest Aleksandr Ivaškevitši Advokaat Roman ja Elina Purde Näitlejanna Viktoria suures osas just triksterilaadseid dialooge esitavad ja läbi intensiivse kahevaatuselise teatritüki just niimoodi käituvad.
Kui triksterilood on lüürilised komöödiad, siis on seda ka see teatritükk. Muul juhul…
Eesti blond ihkab suurde kinno
Kogu etenduse vältel valetavad mõlemad tegelased teineteisele nii et suu suitseb. Seda isegi siis, kui mingit erilist põhjust valetamiseks ei näi leiduvat. Lihtsalt mängu ilu või pagan teab mille pärast. Kõige tõenäolisemalt seetõttu, et nad saavad ja võivad. Näitlejannal näib muidugi olevat teatavaid eeliseid. Kui vaja, esitab partnerile lihtsalt mõne päheõpitud rolli teksti enda oma pähe… Näilised eelised, selgub peagi. Sest tegelikult suudab hoopis Advokaat (eks amet kohustab) teda palju pikemat aega ja põhjalikumalt ninapidi vedada…
Linna nimel, mille ühe Väga Kõrge Maja – pilvelõhkuja moodi see ei tundu, aga kes tahab, võib ju nii arvata – viimasel korrusel tegelaste korterid asuvad, mingit tähtsust pole. Tallinn pole see kindlasti, siin selliseid maju ei esine. Kinostuudioid, kus noored, veel tundmatud näitlejad muudkui kandideerimas saaksid käia, samuti mitte. Peterburi, Moskva – isegi Riia – passiksid tunduvalt paremini. Väikesest Eestist pärit, vene keelt puhtalt kõneleda suutev noor blond näitlejanna ihkab Suurde Kinno? Kuulge, see on ju loomulik. Kuhu ta siis veel peaks ihkama?! Nii laheneks tegelikult ka tükis vastuseta jäänud küsimus, miks valiti naispartneri ossa eesti keelt emakeelena kõnelev näitlejatar. Mõni kodumaal suhteliselt tundmatu Eesti näitleja võib vabalt elada mõne oma Venemaa sõbratari suurlinna korteris ja proovida jalga ukse vahele suruda tunduvalt suuremas kinos kui siinne. Seda juhtub kogu aeg, me lihtsalt ei kuule sellest väga sageli.
Tantsiv remondibrigaad
Vene teater, kuid eestlaste kulul nalja eriti ei tehta. Kui Advokaat Näitlejannalt nime küsib, vastab too eestipäraselt oo-sid venitades – Viktooria. Roman venitab seda mõnuga eestipäraselt pikemaks – Viktoooria, Viktoo-ooria. Mõnel korral läheb Elina Purde tegelane ootamatult vene keelelt üle eesti keelele, korra viskavad mõlemad Ivaškevitšiga eestikeelseid repliike. Miks, jääb ausalt öelda põhjendamatuks.
Lavakujundus jätab realistliku asemel veidi muinasjutuliku mulje – eriti linna panoraam trepikoja akende taga (kunstnik Ellen Hasselbach, valguskunstnik Anton Andrejuk). See omakorda toetab muljet, et tegevus toimub hüpoteetilises eikuskis. Tegelased saavad ühel hetkel esineda kui Näitlejanna ja Advokaat, kuid teisel muutuda ilma takistuseta Jäneseks ja Vanaemaks.
Mis siin ikka keerutada. Esimese vaatuse järel tekkis viivuks tühi tunne. Nagu oleks tüssata saanud. Tõsise teatritegemise asemel pakutakse justkui vaadata eriefektidega vürtsitatud palagani, kus miski ei näi kuhugi välja jõudvat. Tüki estraadikavalikkust rõhutab väga tugevalt neljaliikmeline ühest naisest ja kolmest mehest (Jekaterina Kordas, Dmitri Kordas, Aleksandr Žilenko, Roman Burkovski) koosnev tantsutrupp, kes lavastuses esineb Advokaadi korteris põhjalikku uuenduskuuri läbi viiva remondibrigaadina. Nende kaudu on lahendatud ka dekoratsioonide uuendamine laval ja muud üleminekud. Veel neli triksterit?! Nad ei kõnele ühtki repliiki, ilmuvad mistahes ajal, tantsivad ja viskavad hullunult saltosid…
Neliku koreograafide Tiina Olleski ja Rene Nõmmiku käe all selgeks õpitud valju muusikaga tantsu- ja akrobaatikakavad vahelduvad Näitlejanna ja Advokaadi dialoogidega. Esimeses vaatuses see häiris, teise ajaks oli meel juba mõnes mõttes lavastuse tempoga ära harjunud.
Miski siin maailmas pole ehtne
Kogu tegevus toimub mitte tegelaste korterites, vaid trepikojas, kuhu „ei satu kunagi mitte keegi peale koristaja“. Peategelased tutvuvad, kisklevad, lepivad, armatsevad, söövad ja joovad trepikojas oma kahe korteri vahel. Hoone viimasel korrusel, kust edasi on vaid tähed. Nagu tõelised triksterid, muunduvad nad igaks järgmiseks stseeniks kellekski teiseks, mõnikord isegi keset stseeni. Kuld muutub mullaks, vein äädikaks ja hinnaline käekell Advokaadi randmel Hiinas toodetud replica’ks, mis otsekoheseks tõestuseks, et miski siin maailmas pole ehtne, kolinal lifti ette trepimademele lennutatakse.
Teise vaatuse alguses meenus kusagil paralleeluniversumis kunagi ammu vaadatud film „Frankie ja Johnny“ Michelle Pfeifferi ja Al Pacinoga. Kusjuures Ivaškevitš ja Purde ei pea sugugi siin võrdluses tundma end Suure Lombi taguste ekraanikangelaste varju jäävat. Ausalt öeldes on nende slaaviliku temperamendiga peetud armulahingutes rohkemgi elu kui nende kuulsate kolleegide nimetatud filmirollides. Elina, olgu öeldud, on oma naiselikus ägeduses puhuti vaat et venelikumgi kui olemuselt läbinisti euroopalik venelane Aleksandr.
Pontu sõitis ära
Siinkohal meenubki, kuidas Ivaškevitšit kuus-seitse aastakest tagasi Venemaal vürst Jaroslavi reklaamplakatitel eesti näitlejaks nimetati – mis ju tegelikult ongi täiesti õige. Kinoringkondade sealsed puritaanid olla aga pahased olnud – ikkagi pühaduseteotus. Vene jumalikku vürsti mängib hoopis eestlane…
Näitlejad mängivad ägedalt, jõuliselt ja kirglikult. Elina kisub endal ühes stseenis kleidi seljast ja jääb aluspesu väele. Mõjub ootamatult.
Lavastusel on nii-öelda õnnelik lõpp, kuid totter oleks see siinkohal ette ära rääkida. Võib-olla see siiski ainult näib õnnelikuna. Minge ise vaatama. Ütlen vaid, et kõikidest seni kogetud-loetud õnnelikest lõppudest meenutab see kõige enam Pontu traktoril lahkumist Petikülla Eduard Uspenski jutustuses „Onu Teodor, Kass ja Koer“:
„Isa oli nõus. Talle ka õrnutsemised ei meeldinud. Ema oli ka nõus. Temale õrnutsemised meeldisid. Aga ta polnud Pontuga harjunud.
Pontu sõitis ära. Onu Teodor magas. Ja nägi ilusat und.“
Nagu tõelised triksterid, muunduvad tegelased igaks järgmiseks stseeniks kellekski teiseks, mõnikord isegi keset stseeni.
