EHE ON PALVE: Kirjanik Peeter Sauter küsib, ehtekunstnik Kadri Mälk vastab. Miks see kõik nii on? Aga muidugi sellepärast, et Kadri tegi Nigulistes ning Portreegaleriis kaheosalise šefi näituse, millest Peeter ükskõikselt mööda astuda ei saanud.

Su viimane näitus, Kadri, „Testament“ Niguliste kirikus ja teine osa sellest Tallinna Portreegaleriis on ju lausa hirmutava pealkirjaga. Samas julge. Ja ma ei saa öelda, et ma asjale oleksin pihta saanud. Palun verbaliseeri, mis on sinu „testament“?

Ehe on palve – nagu tants või laul ürgselt. Taso Mähar, sisearhitekt, kellega mind seob aastatepikkune koostöö, on osanud selle palve väljapeetult väljanäitamiseks vormistada. Tasol on ruumitaju, mida võiks võrrelda absoluutse kuulmisega muusikas. Teen soolonäitusi võrdlemisi harva. Vaid siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa – kui kriibib. Arhitektuurimuuseumis oli mul „Varju piir“, Linnagaleriis „Ajutised maailmad“, Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis „Arhipelaag. Igatsus“ ja viimane, aastal 2010 Dominiiklaste kloostri Hingepalve kabelis „Paranatéllonta“.

Kui oskaksin suletud silmade taga toimuvat sõnadesse panna, siis ma ei võtaks ju seda vaeva ette, neid väljapanekuid. Vaid laulaksin, tantsiksin ja ehk ka kirjutaksin.

Ehe võib olla inimelu pühitsus. Testament ei pruugi olla lõpp. Testament võiks kanda kujutlust, kuidas me pärand edasi elaks. Millisena annaksin kõiksusele tagasi mulle usaldatud elu. See on armastusest ja usaldusest. Ja testamenti saab alati ümber teha, kui oled veel mõistuse juures – nagu üks näitusekülastaja teraselt täheldas.

 Kas segadus, mis teil mõni aeg tagasi akadeemias oli ja mis su korraks endast välja viis, on settinud?

Kunstiakadeemia on tõesti üks mu testamendi oluline komponent. Eks meeleheitehetki on aastate jooksul üksjagu sattunud. Olen andnud endale tõotuse, et katkirebitud hingega ja noruspäi ma kolleegide ette ei astu. Neelan taevast sadanud alanduse alla, seedin ära, lakun haavad ja leian lahenduse. Ja siis püstipäi ettepanekud lauale. Nutt ja hala siin ei aita. Juhi üksildus tuleb välja kanda või – lahkuda. Kooslus kunst pluss akadeemia ongi üks oksüümoron. Jube ilus. Kaos ja kord, vaba huvi ja Excel, sõltumatus ja sund. Rektor Mart Kalm on tark ja tasakaalukas mees, tal on ajaloojuurikas ja ka ratsionaalne tulevikutunnetus. Märgid on praegu ikka võrdlemisi head.

 Kuhu liigub kateeder edasi? Teil on nüüd hulk välistudengeid, doktorante. Kuidas see kõik tekib, kuidas nad teid leiavad või teie neid?

Nimetasin hiljuti just loengu vaheajal tudengite jaapani-hiina-koreakeelset jutuvada kuulates, et meie teine võõrkeel on nüüd mandariini keel. Välistudengeid on tõesti palju, soovijaid veel enam, kõik paraku ei täida kriteeriume ja lihtsalt väljamaise päritoluga meile sisse ei sõida. Kvaliteet ikka ennekõike. Ent välistudengid on väga motiveeritud ja suudavad ka meie teinekord udusevõitu müürililled läikima lüüa. Tanel Veenre on teinud tõhusat tööd, et eriala tutvustada. Ja Õhulossi ehteraamat on levinud Jeruusalemmast Tokioni. Mul enesel ei ole kodulehekülge ega ole ma ka Facebooki jünger, ent kuidagi leiavad nad mu üles.

Ometigi on mul siin vastuolulised tunded. Kas on ikka aus mäng Eesti tudengeid Maarjamaal pidgin-english’is õpetada. Tanel ütleb mulle, et varsti on nagunii meil eesti keelest vaid mälestus. See olevat vaid aja küsimus. No siis ma suren, saapad jalas, kuid nõus ma sellega olla ei tahaks. Ja sooviksin anda endast kõik, et see nii ei läheks.

Ja doktoriõpe. Mul on kolm hirmandekat doktoranti. Nad on kunstnikud. Ehtekunstnikud. Ja ma näen, kuis nad maadlevad oma teoreetilise osa kokkukirjutamisega. Looming tuleb neil mängleva kerguse ja naudinguga. Kuid see pliiatsi-imemine. Milleks on kunstnikule vaja ETIS-e siisikeste rivi? Kas loomingust ei piisa? Meie teadus on me looming. Taotlus teha kunstnikest iseenese interpreedid võib kätkeda endas ohtu kunsti loomusele. Ei ole tarvis huntidest zoolooge koolutada. Ent jään siin ilmselt hüüdjaks hääleks kõrbes.

 Sul on olnud pikk armastuslugu meie kirjanduskorüfee Mati Sirkeliga. Palun räägi natuke Matist. Ja kui võid, siis ka teie lavstoorist.

Võti on Mati all. Juba paarkümmend aastat. Härrasmehe kõneviis on vaikiv kõneviis.

 Kord öisel piduõhtul sinu pool nägin su ammuseid mustvalgeid aktifotosid. Väga ilusad. Räägi pisut oma plikapõlvest. Kuidas need aktid tekkisid?

Kunstikooli aastatel käis meil sõprade pool õhtuti koos aktistuudio. Olime joonistamisest vaimustunud, joonistasime üksteist vastastikku. See elaan, mis tekkis – imetabane. Kuidas käsi läks lahti ja hakkas kuuletuma… Mu tollane abikaasa Kaljo Mälk oli enda jaoks äsja fotograafia avastanud ja tema neid olukordi ka dokumenteeris.

Teine lugu oli maalistuudioga suvises Taevaskojas. Kadunud Andrus Kasemaa, meie hea õppejõud, andis me käsutusse oma äia Elmar Kitse suvemaja. Elasime seal kambakesi pead-jalad koos ja igal hommikul läksime hanereas, molbert kaenlas, metsa ja koobastesse maalima. Õhtuks oli muidugi kere hele, ent raha otsakorral. Kaua sa Taevaskoja poekesest ikka raamatu peale võlgu võtad. Avastasin siis Kitse köögipõrandal vaevumärgatava luugi. Kelder! Ja avanes imeline pilt: purgid reas – põder 1956, metskits 1954, siga 1957. Mõtlesin, et riskin. Sellist rikkalikku liharooga makaronidega annab mäletada. Maitseroheliseks aiatagused piimanõgesed. Öösel käisin vaikselt kuulatamas, kas ikka hingatakse. Hingasid, ja veel kuidas. Metsikud ajad olid, kunsti lõhn sõõrmetes.

 Kui su töödes on kasutatud mutinahka – kust sa saad need nahad? Kas oled ka ise mutte lahanud?

Mutinahk on pärandvara mu isapoolselt vanaemalt. Ise ma neid ei küti. Tõeline varandus, sõjaaegse kasuka tükid, ülimalt sensuaalne materjal, on olnud mu kindel kaaslane läbi aastate.

 Nägin, et sul on kodus paras metallitöökoda.

Mul on tagasihoidlik töötuba meie elamisega sama katuse all. Paljudele kunstnikele istub, et töö ja elu on eraldi. Mul on nad kuidagi kõik aeg olnud kimpus ja nii on mulle meelepärane.

Töötan aeglaselt, teen käsitsi ka töövõtted, mis tänapäeval oleks masinatega palju efektiivsemalt sooritatavad. Mulle meeldivad nood hämarad helid, mis näiteks saagides või viilides või lihvides kostavad – ja mis kujutlused, mis mõtted sealjuures vaimus tekivad.

Ja kuipalju aega läheb mul lihtsalt kivikeste vaatlemisele, oma veel poolikute tööde silmitsemisele. See on selline halastamatu aja pillamine – puhas kulutus, ratsionaalses mõttes – et Jumal naeraks mu äriplaani välja. Ent ma ei esita seda talle, meil on sõnatu leping, et ma võin ilma litsentsita vaikselt edasi viilida. Ent leping täiusega, isegi kui ta ei ole teadlikult sõlmitud, kuulub väljamaksmisele ikkagi.

 Saksamaal oled sa tuntud nimi. Kas töid müüd valdavalt seal? Kas inimesed ostavad neid puhtalt kunstiteostena või näed ka inimesi oma ehteid kandmas kuskil Bayreuthis või siis Estonia ooperis?

Mu ehted on valdavalt kantavad. Inimesi, kellele sellised ehted huvi pakuvad, pole kunagi ega kusagil palju. Tunnustused Saksamaalt, Belgiast, Portugalist, Tokiost ja mujalt heidavad korra väheke valgust, ent sügavam äratundmine tuleb inimesel ikka suletud laugude tagant.

 Kas graafikal, maalil ja ehtekunstil või näiteks animatsioonil, mis vist on õnneks nüüd Kunstiakadeemiasse alles jäänud, on mingi põhimõtteline vahe?

Ma ei tea. Ma ei põe paranoiat, et ehtekunst on kuidagi kunsti sohilaps. Otto Künzli on öelnud, et mina teen, teie otsustate. Usun, et ta on tõele lähedal.

 Sõitsin hiljuti bussiga mööda vanast Kunstiinsta krundist kaubamaja kõrval. Autod olid sinna kenasti pargitud. Räägi tiba ka teie akadeemia maja(de) teemal.

Kool ei ole vaid maja. Kool on eksistentsiaalne elukogemus. Kuid kunstiakadeemia viimaste aegade arengute taustal võib selline mulje küll jääda: karp on kõik. Loodetavasti see nii ei lähe, tuleb ikka sisu ka kaasa. Et poleks vaid bürokraatide paradiis.

Olen näinud mitut välisülikooli, kus ollakse oma uue maja üle nii uhked. Kuid seestpoolt vaadatuna – kool nagu kliinik. Klanitud ja parima varustusega, ent puudub see miski, mis vaimul vabalt seigelda laseks.

Vana maja hüvastijätupidustustel ma ei käinud. Kurb oli kuidagi. Läitsin ateljees küünla. Tegin oma tööd. Mulle oli see maja püha. Alma mater ikkagi.

 Teil lõpetab igal aastal ports poisse-tüdrukuid. Kuhu nad edasi liiguvad? On neil Eestis tööd või vahivad nad väljamaa poole?

Peeter Mudist teadis, et pilt peab end ise tõestama. Nii et – sa pead lihtsalt olema nii hea, et su järele on küsimine.

27. oktoobrist 14. novembrini on õhuLossi rühmitus, kuus kunstnikku, kutsutud esinema Riia galeriis Putti. Juba 11. novembril oleme kutsutud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumisse Estonishing! kooslusega, 13 kunstnikku, meie eriala lõpetajat. Seesama kooslus oli kevadel Münchenis ja suvel São Paulo kutsutud külaline. Novembris avan ka oma soolo Müncheni galeriis Biró. Ikka täiesti teine tunne on, kui sa ei pea end ise pakkuma, vaid saad valida võimaluste vahel, kuhu kutsutakse.

 Kuhu edasi, hea Kadri Mälk?

Kuhu minna? Eks ikka koju. Kateedrisse, ateljeesse…