KÕNDIS KALDAL TEEDUKENE KAUNIS: Õismäel, endises Nurmenuku poe kompleksis (kes mäletab?), asub usbekkide kallakuga puhvet Talleke ja Pullike. Just seal said Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas kätte rahvakirjanik Teet Kallase.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Tuleb välja, et me hakkame väikest suurt juubelit sinuga tähistama detsembris, eks ole?
Teet Kallas (T.K): (Muheledes) Jah, detsembris saab minul mehikesel 60 aastat trükis ja pildis. See esimene asi polnud üldse kirjatükk, vaid karikatuur ajalehes Säde. Mul on see isegi kuskil alles hoitud, ei tea kus, aga on.
Marek Reinaas (M.R): Mis seal karikatuuri peal oli?
T.K: No eks sihuke naiivne joonistus, üks laisk poiss diivanil vägas logelevas asendis. Nii igav on, et tuleks ema koju ja annaks raamaturiiulilt raamatu. Midagi sellist. Aga siin on kindel seos, mu vend Olimar Kallas oli karikaturist, 13 aastat vanem.
J-K.R: Tema on sihuke kultuslike koomiksite joonistaja, vist kõik mäletavad Ulmikut, Krahvi, „Kolme lugu“ ja muudki. Kas said siis temalt selle joonistamispisiku?
T.K: Mulle tundus kuidagi loomulik lihtsalt see. Eks ma natuke joonistama jäingi, aga see vajus ikkagi kõrvale, nägin, kui nõrk ma selles olin ja – noh! – kirjandus huvitas rohkem. 1958 juba Noorte Hääl avaldas esimesi lugusid, siin-seal oli veel. Vististi märgiliseks sai koolinoorte vabariiklik kirjandusvõistlus. Mina isegi ei taibanud sinna saata, aga õpetaja Leo Villand saatis. Ma ei tea, kuidas praegu sihukest nimetataks? Olukirjeldus ehk. „Kullaotsijad“, Iru Linnuse arheoloogilistest väljakaevamistest. Aga noh, natuke ikka muudetud. Nimedega ja tundevirvendustega ja… sealt ta siis läks. Siis Paul Viiding otsis mind üles, kutsus koju lõunale. Tema väga hoolis noorte käekäigust. Mäletan tema itsitavaid tütreid ukse vahel piilumas. Mina tulin mingilt võistluselt dressides. Juhan (Viiding) oli tunduvalt noorem, see näitas ukse pealt pikka nina.
M.R: (Niheledes) Oot-oot. Sa ütlesid, et tulid staadionilt, kas tegid mingit sporti?
T.K: (Entusiasmiga, nagu hõikaks „Fiskultprivet!“) Ikka! Himuga! Kergejõustikku! Eks selles eas tehakse muidugi kõike himuga. (Mõtleb) Ega ma eriti trenni teinud. Aga jõudsin kuni Eesti meistrivõistlusteni välja.
J-K.R: Hm. Üldiselt ju väga kirjandus ja sport inimestes ei ühildu?
T.K: (Vaidleb laisalt) Mõnel pool on. Aadu Hint, mul on mällu jäänud, tema jooksis keskmaad koolipoisina. 800 meetri teine koht on tal paremini meeles kui esimese raamatu ilmumine. Minul nii uhke tunne ei olnud, aga eks ma hüppasin kaugust ja kõike natuke. Aga ma ikka ei olnud mingi sportlane. Mind need ringutamised ja asjad ei huvitanud ja siis ma juba ka suitsetasin. Viskasin sigareti ära ja läksin jooksma ning lohutasin, et Eesti tolleaegne rekordi omanik Ülo Laaspere, tema tegi enne starti alati suitsu ja siis jooksis väga hea aja.
J-K.R: Sa hakkasid õige ruttu küllaltki produktiivseks. Sul olid kõik need „Nii palju päikest“ ja…
T.K: (Takistab algavat loetelu) Mul sai jälg maha „Kullaotsijatega“, 15-aastase kuti kirjutatud. Aga siis tuli, mida ma ei taibanud lühiromaaniks nimetada, „Lugu Pikast“. See ilmus Nooruses joone all; oleks äärepealt ilmunud isegi Eesti Raamatus. Aga noh. Mul oli juba nii huligaani maine. Tuuseldasin mööda kohvikuid, tundsin Viru lõnguseid, ehkki minu jaoks olid nad igavad. Ma isegi koolidirele ütlesin, et kui „tulevad signaalid“, nagu toona oli kombeks, et mind on Viru tänaval nähtud, siis teadku, et ma kogun ainest. Minu sõpruskond kogunes põhiliselt kohvikus Tallinn. Õhtuti oli mul Tombi-nimelises rahvusteatris veel taidlusring.
Aga siis tuli see paganama sõjavägi. Olin seal kolm aastat ja vaat seal olin ma kaks aastat tõesti produktiivne. Isegi Edasi luulevõistluse võitsin ära.
(Naerab) Ma olen tähele pannud, et ma olen olnud kas õigel ajal õiges kohas või valel ajal vales kohas. Mis kokku teeb ühe ja sama välja – midagi siis juhtub.
Seal ma kirjutasin ropult palju. Aega ei olnud ja seda tuli varastada. Mingil hetkel taheti mind seersantide kooli parteisse ja ma tundsin, et pean mingi käkiga hakkama saama, et seda vältida. Harilik purjusolek siin ei oleks aidanud. Ja siis läksin sisepostile valvama ja teesklesin magamist. Siis oli kohe teema päevakorrast maas. Sain kenasti karistada ja jutud jäid ära.
J-K.R: Kunagi, kui su raamatule eessõna kirjutasin, rääkisid, et 1965 detsembris said imelikul kombel televisioonitoimetajaks.
T.K: (Täiendades) …ja sellest perioodist pole mul küll mingeid helgeid mälestusi. Enn Vetemaaga kolasime lõunaajal või õhtul kuskil kõrtse mööda. Televisioon oli, nagu oli tol ajal, päris jube koht. Hommikul tuli nagu tehasesse minna. Mingi pahanduse järel – ju ma keerasin jälle midagi kokku – ei viitsinud enam telesse minna. Seal taheti noomida. Siis jäingi vabakutseliseks. Seejärel tuli 1969, see nõukogude võimu mahahõikamine…
J-K.R: (Jahutab rahvakirjaniku hoogu) Pea nüüd, ikka ükshaaval. See juhtus sul restoranis Gloria?
T.K: Mnjah. Gloria pidas siis mingit juubelit. Ronisin jalgupidi toolile ja karjusin, et maha nõukogude võim ja elagu Soome vabariik. Ja nägin, et administraator läks kohe kituma telefoni juurde. Ma tormasin talle järele, aga see ei aidanud.
(Teeb pika pausi ja puksub siis naerda) Miilitsad olid minu pärast väga mures. Nad olid ju eesti poisid. Käisid ja uurisid, milline kohtunik on. Ja kohtunik sattus olema mingi nende koolivend või kursusekaaslane, kes kohe ütles, et ruttu, kui teil raha on, minge makske 10 rubla trahvi. Tal tulid ka pahandused, sai kõva noomituse. Minul läks 40 päeva enne, kui mind siis lõpuks arreteeriti. Aga siis selgus, et mind on juba uuritud ja pildistatud poolteist aastat.
Elasin tol ajal Salme ja Kopli nurgal. Ja siis Graniidi tänaval jalutades vaatasin, et mingi kahtlane auto liigub aeglaselt ja siis neli venelast tulid ja ütlesid, et seltsimees Kallas, palun autosse. See oli esimene ja viimane kord, kui mulle seltsimees öeldi. Mul oli suits näpus ja küsisin, kas ma suitsu võin lõpuni teha ja nad vastasid, et palun, me siin kõik suitsetame. Ja ära mind viidigi.
J-K.R: Ja siis pisteti sind autosse ja tassiti Pagari tänavale?
T.K: (Rõõmsalt) Pagari tänavale jah! Ja seal käis veel selline klassikaline käitumine, et kõigepealt lasti pool tundi kuskil üksi marineerida. See oli koomiline. Uuriti igasugu asjade kohta ja minu töötõendil oli sel hetkel vist kirjas, et olen Loomingu Raamatukogu osakonnajuhataja. Ja siis küsiti, et kas mul on materiaalset vastutust. Vene keeles käis kõik. Ma küsisin, et mis mõttes. Aga noh, Loomingu Raamatukogu? Nad ei osanud mõeldagi, mis on LR, ta kujutas ette, et valvan seal raamatuid… Siis ta kahetses, et Pagaris pole enam konge, muidu topiks mu sinna. Aga jättis siiski mu juuksed ja habeme alles. See väideti olevat humaansusakt.
J-K.R: He-he-hee! Kui kaua sind seal Pagaris uuriti?
T.K: (On mõnd aega vait) Tead, ma takkapihta sain aru, et see uurimine muutus järsku loiuks. Eks nad nägid, et pole jama, ei ole ma kaevanud tunnelit Belgiasse ja eks siis kusagil mõtiskleti, et kas see riik ikka nii lahja on, et kellegi purjus röögatus restos selle kukutab. Minu meelest see KGB oli tol ajal – ja ka hiljem – üsna hambutu kultuuritegelaste asjus. Eesti elu ei tundnud, eesti kirjandust ega kunsti ei teadnud. Siis siginesid mingid hämarad ettekujutused.
J-K.R: KGB eeluurimisvanglast sattusid sa hullarisse?
T.K: (Mornilt, ent siiski rõõmsa varjundiga) See oligi viik. Sest nad ei saanud ju midagi teha, 68. paragrahv võeti ära ja jäi ainult huligaansus. Aga oleksin võinud saada kuni viis aastat. Ja see oli tavaline käik, et saadeti sundravile. Ravi seal ei olnud, tehti üks ladu tühjaks, sain omaette toa seal ja kirjutusmasina ning kirjutasin vanglas alustatud raamatu „Heliseb-kõliseb“. Kaustikutesse. (Juku-Kallele pöidlaga osutades) Sa oled neid näinud.
J-K.R: Olen küll, need olid tükk aega minu käes. See oli väga hämmastav. Sa oled kirjutanud peaaegu parandusteta. Kohe näha, et sirgelt tuli tekst.
T.K: Hullaris sain ta korda, polnud seal ju targemat teha kui kirjutada. Kõigest muust olin ka teadmatuses. Tuleb öelda, et Kirjanike Liit oli väga võimsalt minu taga. Ma ei olnud ju liidu liige. Mul oli küll avaldus tehtud, aga hea, et nad poetasid selle kõrvale. Mind oleks tulnud välja visata. Isegi nii, et kui see sundravi lõppes, selgus, et nad olid mind formaalselt kogu aeg tööl hoidnud, ma sain isegi mingit haigusraha.
(Hakkab naerma) Heinar Maasik oli esimene, kellele ma „Heliseb-kõliseb“ lugeda andsin ja ta kaotas selle kaustiku ära. Oli õhtul kõrtsi läinud ja portfellid, sarnased nagu tollal ikka, olid kellegagi vahetusse läinud. Selles, mille ta koju viis, seal oli verest nõrguv lihatükk ja minu kaustikuga tšumadan oli kadunud. See oleks kurvaks teinud, kui see käsikiri poleks välja tulnud, aga tuli. Lihatüki omanik ilmus välja ja nõudis portfellide tagasivahetamist.
J-K.R: Seal „Helisevas-kõlisevas“ oli tolleaegseid ühiskonnategelasi, nii kirjanikke kui ka kõike muud. Sa panid neile teised nimed.
T.K: (Kukub õiendama) Mõni oli oma nimega ka ikkagi!
J-KR: Nojah. Mäletan, raamatu akadeemik Paap oli Gustav Naan tegelikult.
T. K: See oli 1966–67, kui olid Nooruse mereäärsed loomelaagrid. Ja Gustav Naan oli oma „Võimu ja vaimuga“ ääretult populaarne. Kuskil Tšehhi sündmuste eel, sõber Andres Ehin oli Sirbis sisuliselt peatoimetaja, läksin ükskord sinna ja seal istusid Jaan Kaplinski ja kes kõik veel, ning me vaatasime vanu Sirpe ja mulle lükati ette Naani 1950. aastate tekstid. Jube. Me ei teadnud sellest.
J-K.R: Sul on ka hiljem olnud neid natuke elust maha kirjutatud asju. Olen alati tahtnud küsida, kes oli kirjanduskriitik Osvald Rass. Raamatust „Corrida“ muidugi.
T.K: (Muheleb) Ei ole tal prototüüpi! Sinna hüppas Oskar Kruus ise väga kramplikult taha. Ütles, et ma pean selle välja kannatama, kuna peategelane oli positiivne. Võib-olla ta põgusalt mul vilksas, aga mul polnud õrna aimugi, mis tal tegelikult oli või kellega ta abielus oli, ma ei suhelnud temaga eriti.
J-K.R: Sinu „Heliseb-kõliseb“ oli nii tähelepanuväärne raamat, et sealt pani „nõukogude võluri“ idee pihta maailma kirjandusklassik Vassili Aksjonov. Ta on ise seda ju öelnud Vabas Euroopas.
T.K: (Muheledes) Me olime head sõbrad ja suhtlesime, aga me ei saanudki füüsiliselt kokku. Ma tundsin sellest põlvkonnast paljusid isiklikult, Bella Ahmadulina on mul kodus käinud, aga Aksjonovit ma ihusilmaga ei näinud! Ta ütles vist jah, et sai oma „Nukra nõia rännutee“ idee „Heliseb-kõliseb“ juurest.
J-K.R: Väga ühiskondlik raamat on sul „Kes tõttab öisele rongile“.
T.K: Eks ma vahepeal proovisin väga erinevad asju. „Corrida“ ja „Eiseni tänav“ ja „Janu“. „Januga“ sain hirmsasti vastu pead, noor kriitikute põlvkond harjutas sulge… Aga see „Öine rong“ tekkis äkki, ma tundsin, et enam ei saa. Mäletan isegi seda hetke: sõitsin Kiisa suvilast rongiga ning mingid eesti naised arutasid, et nüüd läheb lahti, et juba 3-aastased lapsed pannakse eesti lasteaias vene keelt rääkima. Ma olin seda poliitilisust tagasi surunud nii palju kui saab. Siis sain aru, et enam ei saa. Ja siis viisin Eesti Raamatusse ning mult küsiti, kas ma olen hulluks läinud. Ma ütlesin, et mul on ennegi hullupaberid olnud, et mis siin imestada.
M.R: Mis see trükiarv oli, see oli kindlasti röögatu?
T.K: See oli 36 000, kõige suurem on mul olnud 50 000, see oli „Niguliste“. Ja nüüd on tiraažid mingid 500 vast. Kirjandus oli tol ajal palju tähtsam, see oli rohkem kui lihtsalt kirjandus. Ainus väljund. (Mõtleb pisut) Mina küll ei ole kunagi oma põlvkonna liider olnud. Aga see oli vapustav, kuidas loeti.
M.R: (Suure uudishimuga) Aga kes see liider oli?
T.K: Ma arvasin ise kaua aega, et Mati Unt. Mul hakkas kohe kergem, kui ta tekkis. Mul oli see vastik imelapse koorem kanda. Tol ajal ei olnud kollast meediat, aga vaatamata sellele sain 1960-ndate algul keskkoolipoisina ajakirjanduses noomida halva ülalpidamise ja kõrtsis käimise pärast. Kui Mati tuli, oli mul selline heas mõttes valge kadedus, et kuradi hea poiss. Näe, et mina ei taha nii sügavasse pimedasse enda sisse vaadata, tema julgeb. Me olime eluaeg sõbrad. Aga me ei ole seda röökides teinud. Minule ei meeldi, ei ole kunagi meeldinud, need kirjandusteemalised vintis peaga öised jauramaised. Mati juures see aga käis ja oli väga kurnav. Seal sebisid kõik ringi, Uno Laht, Leo Lapin jne. Matil käis selline salongielu.
M.R: Sa kirjutasid 17 aastat „Õnnet“. Aga kuidas sa seda kirjutasid? Et kas kirjutasid ühe hooga hooaja kokku või iga nädal mingi jubina?
T.K: Ma olen eluaeg viimase hetke mees olnud.
J-K.R: Sina olid nooremana väikest viisi huligaani kuulsusega.
T.K: (Väärikalt noogutades) Jaa, olin küll. Muidugi!
M.R: Millal sul need kogutud teosed tulevad, mulle need klotsid meeldivad!
T.K: Mulle ka. Aga ma nägin kõrvalt, millist vaeva Arvo Valton nendega nägi. Mati Undil pani poeg käima selle. Mina ei viitsi rabeleda ja kogutud teosed ei ole võimalik, siis tuleks kõik ajaleheartiklid ka ära lugeda, aga neid on kümme tuhat.
M.R: (Ehmunult) Nii palju jah ruumi riiulis ei ole!
T.K: Ma olen kogu aeg rääkinud, et kui Eesti riik peab üleval kümmet teatrit, siis ei oleks ju liiast üks mõistlik klassikakirjastus. Mis annaks välja just selliseid kogutud või valitud teoseid või eelmise aasta auhinnatud teoseid. Selekteeriks. Olen seda pakkunud Kirjanike Liidu alla, aga ei ole haakujaid.
