Kuldne Mask on ülevenemaaline teatrifestival, mille raames näidatakse igal kevadel Venemaa parimaid lavastusi ning sügiseti jõuab festival ka Eestisse. Kuldse Maski kavas etendunud „Joobnud“ („Пьяные“) on Eesti lavalaudu mõõtnud tegelikult ka varem, kaks aastat tagasi Theatrumis Lembit Petersoni käe all. Emilie Toomela
Kuldse Maski kavas olevat „Joobnute“ etendust tuli vaatama täissaal, valdavalt vene keelt emakeelena kõnelejad ja mõned noored eestlased, kõrvaklapid sünkroontõlkega peas. Lavastuse taga seisavad suured nimed: esiteks Andrei Mogutši, kes on G. A. Tovstonogovi nimelise Suure Draamateatri kunstiline juht ning lavastanud arvukates teatrites üle Euroopa. Mogutši pälvis selleaastase Kuldse Maski teatriauhindade jagamisel käesoleva lavastuse eest parima lavastaja tiitli, mis on ühtlasi tema kuues parima lavastaja auhind Kuldsel Maskil.
Teisena, kuid mitte vähem olulisena, seisab lavastuse taga Ivan Võrõpajev, näidendi autor. Ivan Võrõpajev on vaieldamatult vene teatri kullavaramusse kuuluv näitekirjanik ja lavastaja, keda mitmed teatrikriitikud on nimetanud meie aja üheks parimaks vene dramaturgiks ning keda maailma lavadel mängitakse nüüdisaegsetest vene autoritest kõige rohkem. Võrõpajevil on olemas see loov miski, mis tema juurde tõmbab ja mis näitab teda zeitgeist’i hästi tabava autorina. Mogutši ja Võrõpajev suudavad juba üksi luua kõrged ootused lavastusest, sel korral töötavad nad koos ja kaks pluss kaks ei võrdu neli, vaid saame näha tervikut, mis on suurem kui selle osade summa.
Правда (tõde) ja истина (õigus)
Nagu me kõik teame, juuakse siis, kui on põhjust tähistada, ja siis, kui miskit untsu läks. „Joobnud“ tegelased on purjus ja lavastaja kujutab erinevate piltide kaudu, kuidas purjus inimestele omase kõnepruugi ja mõtete repetitsiooniga arutletakse suurtel teemadel, ennekõike armastusest, käsitletakse seda nii eksistentsiaalsetel ja religioossetel põhjustel, ja räägitakse ka ilmalikumaid lugusid veganlusest ja kassiallergiast. Tegelaste seas on tänavaprostituut tüllseelikus, filmifestivali direktor, seltskond pankureid uhketes ülikondades, kamp noormehi, mõned noored armastajad.
„Joobnud“ keskndub tunnetuslikule mõõtmele ning ei lisa teadlikult mõistusega võetavat vaatepunkti. Pigem näib olevat lavastuse eesmärk panna inimesi tunnetama alkoholi ja meelemürkide teemakäsitlust. Mis tundub õige valikuna – me kõik ju teame alkoholitarbimise kahjulikku mõju oma kehale, see ei ole kellelegi enam uudis: alkohol on tervisele kahjulik. Ometi me tarbime seda ja nähes kord kaine kõrvaltvaatajana, kuidas erinevad inimtüübid eluga toimetulemiseks pudelisse vaadates tõde otsivad, on huvitav kuulata, milliseks nende elukäsitus kujuneb, kui kõik piirid eneseväljenduseks on valla.
Tunneme, kuidas правда (tõde) ja истина (õigus), mis on enamikus kontekstides sünonüümsed, muutuvad vastandlikeks. Tõde võib olla küll veinis, aga inimesed ei taha leppida tegelikkusega. Joobnud loodavad, et tõde (правда) ei ole päris ja et kuskil on olemas lunastus – истина. Tegemist on vene kultuuris ühe olulise dialoogiga ja teema ei ole võõras ka eestlastele – Tammsaare kirjutas sellest ju lausa viis köidet ja poliitilisest diskursusest teame samuti kõik, et tõde ja see, kellel on õigus, ei ole alati ühel poolel.
Ei saa üle pakkuda ega neutraalseks jääda
Olgu siis raamatus, teatrilaval või igapäevaelus, purjus inimestel on kõigil üks asi ühine. Alkoholi mõju all olek on sobiv ettekääne rääkida tõest kartmatult nii, nagu ta päriselt on. Lavastaja Andrei Mogutši kontseptsioon tundus intervjuude põhjal veelgi filosoofilisem – sufi traditsioonide kohaselt pakub alkohol kirgastumist ja näidend „Joobnud“ on tema sõnul mõeldud vabadele inimestele, kes on vabad stereotüüpidest ja eelarvamustest. Alkoholi mõju tervisele on niivõrd laastav, et viina ja kirgastumise ühte lausesse panemisega on mul raske nõustuda, aga oleme selles osas ühel meelel, et kahtlemata on purjakil inimeste keelepaelad tavalisest rohkem valla.
Siinkohal peab veel märkima, et purjus inimest on ilmselgelt keeruline mängida. Kuidas tahtlikult luua tahtmatut korratust? Ei saa üle pakkuda (ei oleks enam usutav) ega jääda ka liiga neutraalseks (ei kanna välja). „Joobnud“ näitlejate taset näitab purjusoleku edasiandmine sundimatult ja ennekõike just dialoogi kaudu, mitte kehalise väljenduse nagu tänaval viiekümne meetri pealt äratuntava taaruva kõnnaku abil. See olnuks liiga lihtne. Kehalist väljendust loob pigem keskkond – Aleksandr Šiškini lavakujundus seab üles hiiglasliku kaldpinna, mis on kaetud pehmete mattidega. Seal peal liiguvad näitlejad, kelle liikumine ja ka kukkumine on kohmakalt loomulikud.
Strangers in the Night
„Joobnud“ on küll alkoholist läbi ligunenud, aga see on ju tegelikult armastuse lugu. Ent slaavilikus võtmes. Kujutame vastukaaluks ette maailma kõige stereotüüpsemat skandinaavialikku armastusloo stseeni. Mina näen seda nii: jahedas valges valguses seisavad vastamisi neiu ja noormees. Tüdruk puudutab hästi-hästi õrnalt enda ees seisja palet. Noormees püüab olla täiesti paigal ja tasa, et mitte rikkuda seda hetke. Kuna tegemist on põhjamaise armastuslooga, siis nad seisavad tühja lumise välja serval, kus puhub vastik tuul.
Kui on aga tegu Mogutši ja Võrõpajevi loodud armastuslooga, siis tegelased on tänaval baari ees, purjakil ja füüsiline kontakt seisneb üksteise püstiaitamises. Tegemist on armastuslooga maskeeringus. Paaride omavahelised ülestunnistused ei ole ka sageli romantilised, aga sellegipoolest üdini juhitud armastusest elu, teise inimese või Jumala vastu. Räägitakse surmahirmust (noorel filmifestivali juhil on vähk), pettusest (kallim abiellus teisega) ja kaotusest (loodame, et ema ei ole tegelikult surnud, kuigi oleme tema matustel).
Kaose kokkukõla
Oskuslikult kombineeritakse joobnud oleku grotesksus ja küllalt realistlik psühholoogiline näitlemine. Just tunnetuslikult, ilma äraleierdatud õpetussõnu kuulamata. Kunsti funktsioon ühiskonna peegeldajana on „Joobnutes“ oma täies ilus.
Põhjamaine teatrikunst püüdleb sageli minimalismi ja puhtuse suunas, samas kui slaavilik lähenemine köidab vaatajat just oma müraga, mis hakkab lõpuks imekombel kokku kõlama. Entroopiast korra loomine, isegi kui see jääb vaid ajutiseks, loob tõeliselt võimsa elamuse ja tõestuse lavastaja meisterlikkusest.
Kaose kokku kõlama panek köitiski mind selle lavastuse juures kõige enam – tükk mõjub igatpidi nagu üks vajalik ninanips konformistlikule ühiskonnale. Lavastuses toimib kõik ühes suunas, sealhulgas ka muusikavalik, mis hüppab ühest seinast teise nagu kõrvalkorterist kostev tümps. Aga muusika on nii hästi valitud, et meeldib ka käesolevas korteris olevatele tegelastele. Muusikana kasutatakse nii india armastusemantrat „Tumi Bhaja Re Mana’t“, Frank Sinatra klassikat „Stranges in the Night“ kui ka Amy Winehouse’i ja Mark Ronsoni sulest pärinevat „Back To Blacki“.
Kuidas ma küll nii purju jäin?
Jõuame viimase osani, mis „Joobnud“ väga heast suurepäraseks teeb. Kõik lavalolijad on purupurjus, aga laval kordagi midagi ei jooda. Nagu eelmisel aastal Theatrumis etendunud lavastuses „Delhi tants“, mida Võrõpajev nimetab oma loomingust enda lemmiknäidendiks, kus Delhi tantsu välja mõelnud tantsijanna räägib sellest kogu aeg, kuid ei tantsi. Niisiis, napsid on juba võetud ja jutud algavad poolelt sõnalt – põhimoment ja pidu on juba ära toimunud selleks ajaks, kui publik teatrisaali palutakse. Meid on kutsutud afterparty’le, kus tuleb ilmsiks inimeste tõeline pale ja tehakse kõige suuremad ülestunnistused. Ja lavastaja koos näitlejatega usub, et inimesed on head ja tunneli lõpus on armastus.
„Joobnud“ niristab kelmikalt läbi tihedalt põimitud näidendivõrgu kiiresti ja siis jälle hästi õrnalt-aeglaselt vahelduvaid silmapilke tervikusse. Neist viivudest kasvab tasapisi, aga väga kindlalt välja üks huvitav mõtteliin. Teater tuletab hästi meelde, kas tegemist on kollektivistliku või individualistliku kultuuriga. Võrõpajev on ehitanud näidendi üles sooviga näidata iga sündmust võimalikult paljude inimeste silme läbi, võimalikult paljude võimaluste kaudu ja viia neid inimesi hiljem omavahel kokku, et näha uusi inimsuhete põimumisi. Samas ei ole lavastaja unustanud, et igaüks meist on täiesti erinev: igaühel on oma tõde, oma valu ja oma rõõm. Kui skandinaavia inimene on kujutatud kunstitöödes üksildasena, siis ta ongi pildil üksi. Kui slaavi tegelaskuju annab edasi üksildust, siis see on nagu „Joobnutes“ – ta tunneb end täiesti ihuüksi keset seltskonda inimesi.
