MEREDE VALITSEJA VENEETSIA JA TEMA KOKKUPUUTED EESTIGA: Meremuuseumis on väljas põhjalik näitus Veneetsiast – imelikust unistuste linnast. Alljärgnevalt pajatavad Veneetsiast Meremuuseumi juht Urmas Dresen, Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme, ajaloolane Juhan Maiste ning kirjanik Eero Epner.
Veneetsiast on kirjutatud arvutul hulgal raamatuid: kroonikaid, ajalugusid, luuleteoseid. William Shakespeare’i “Veneetsia kaupmehes” kangastub linn meile oma harmoonias ja vastuolulisuses, kus nagu igal aastal veebruarikuus, kui Veneetsias algab karneval, ilmuvad veidrates kostüümides lavale komöödia tegelased, täis armastust ja igatsust, ahnust ja edevust, avades end tuhandetes eri värvitoonides ja varjundites. Taustaks kullasäras mosaiigid, Bütsantsi hiilgus, gooti kaared ja renessansiajastust pärinevad sambaread, alustad reisi sajandite taha, et tabada tabamatut ja paljastada saladus, mis peibutab ja petab ühe ja sellesama hingetõmbega. Hetkel, mil arvad end olevat jõudnud sajandite uduloori mähkunud mikrokosmose keskmesse, taipad, et oled sellest sama kaugel kui siis, mil alustasid hommikuvalguses reisi üle sinise laguunivee ja horisondil ilmusid viirastuslikus vines Püha Markuse katedraali kuplid ja Doodžide palee esimesed kontuurid.
- lugu
Sefiiri ja šokolaadi!
Juhan Maiste usub, et Veneetsia on miraaž, oaas kõrbeliivas, mis tõotab kasta januseid huuli.
Linn, mis puhkeb õitsele päikese kuldses säras ja läheb nõiutuna vastu ööle, kui kuupaiste paneb helkima kirikukuplid ja ristisõdijate poolt Konstantinoopoli hipodroomilt kaasa toodud pronkshobused, laotub üle Markuse väljaku ja jätab varju kitsukesed põiktänavad, mida siin calle’deks kutsutakse ja kus otsekui mõrvatööd peljates ruttavad oma kodu ja camera poole linna mesinädalatele saabunud armastajapaarid. Linnas, mis end sajandite pikku on ehtinud puhtaimast puhtama (serenessimo) nimega, kaotad reaalsustaju ning usud, et kõik, mis öeldud pimeduse varjus, kehtib ka päevalguses. Otsekui oleks lubadused antud selleks, et neid täita.
Linn vete peal ja kahe maailma, lääne ja ida vahel ahvatleb oma lõputute aaretega, mida siinsete kaupmeeste ja pankurite soost sirgunud noored ja uljad mehed olid toonud kaasa kaugetest maadest, et ehtida oma koda pruudilooriga, mille taga avastad end keset kosmopoliitset religioonide ja kultuuride virvarri, millest pajatab Shakespeare kristlasest kaupmehe Antonio suu kaudu, kes juudi soost liigkasuvõtjale Shylockile jutustab oma rännakutest kaugete merede taha Tripolisse, Indiasse, Mehhikosse ja Inglismaale (“Veneetsia kaupmees”).
Sulgedes Tallinna raekoja ees viivuks silmad ja lastes fantaasial lennata, avaneb pilt, mis kannab mõtte laguunivees peegelpilte loova Doodžide paleeni. Arkaadid ja mašikuliifriis, massiivsed seinad, raekoja nurgalt minaretina kerkiv torn seovad hansalinna kodanike palee Itaalias XIV sajandil tärganud maitse ja moega, mis on paljude Veneto, Toscana ja Umbria kunstilinnade siluetti jätnud kustumatu jälje. Kloostrikirikute ja katedraalide kõrval kujundab palazzo communale renessansiajastu arhitektuuri ühte nurgakivi, mis nii nagu uus-ladina substraadi pinnalt sündinud itaalia keel tähistab üleminekut ars bysantica’lt ars nuovo’le. Tallinna raekoja hingesugulasteks on kodanikuuhkusest pakatavad patriitside paleed Paduas, Bolognas, Montepulcianos ja Firenzes, mis erinevalt Lääne-Euroopas võidutsenud gooti espriist ja rahutust vaimust on kantud antiigi sisemisest rahust ja inspireeritud selle harmoonilistest vormidest.
Sefiiri ja šokolaadi!
Elustiil, mida võisid endale lubada Veneetsia patriitsid, ahvatles järgima. Ajal, mil doodž Andrea Dandalo (ametis 1343–1354) ehitas ümber Doodžide palee, kujunesid ka Põhjalas välja tingimused, mis lisaks esmastele eluvajadustele jätsid ruumi ka naudingutele ja kunstile. Veneetsias nähtu ahvatles järgima, võtma üle maitse ja moe, mis valitses Suure kanali äärde rajatud suurte Türgi, Flandria ja saksa kaubahoovide (Fondaco dei Tedeschi) ning linna patriitside luksuspaleede arhitektuuris. Veneetsias on ühe Ariadne lõngana pika ja keeruka ehitusloo algus ja ots, mis keskajale järgnenud sajanditel määras Euroopa eliidi kombeid ja tavasid rohkem, kui sellest oleme tänaseni kirjutanud.
Peagi leidis ehitusstiil, mida moodsa arhitektuuri (architecura alla moderna) nime all tuntakse, koha ka kõige kaugema provintsi ehitusmeistrite lugemislaual. “Keldrid on esimene, mis välja ehitatakse. Mida sügavam on kelder, seda külmem on see suvel ja seda vähem teevad kurja talved. Hea oleks katta keldrid võlvidega, mille alla saab kinnitada raudkonksud, mille otsa saab riputada toiduained. Mis puutub esimese korruse ruumidesse, siis on siin eeskujuks itaallased, keda Saksa arhitektuuriõpetus küll järgib, kuid peab seejuures arvestama olemasolevate tingimustega. Sambad ja kõiksugu muud ilustused vajavad kõrgemaid ruume…”, kirjutas Friedrich Christian Schmidt 1790. aastal.
Ajal, mil Põhja-Euroopas – Rootsis, Saksamaal ja Baltimaades – kerkisid keskaja järgi moodsas stiilis kodanikumajad linnas ja aadlipaleed maal, ei olnud Itaalia enam kauge ja kättesaamatu unistuste maa, vaid kohtumispaik paljudest eri rahvustest pärit kultuurieliidile – vanale ja uuele aadlile, kirjanikele, kunstnikele ja arhitektidele. Koos esimeste soojade tuulega saabuti kevadel Veneetsiasse ja reisiti sügise hakul edasi Rooma ja Napolisse. Oma käega skitseeritud joonistusploki lehtedel ja fotodel heiastuvad linna vaatamisväärsused – Markuse katedraal ja Campo, Piazzetta, Palazzo Ducale ja Campanile di San Marco, mida ühel Eestisse jõudnud postkaardil on kujutatud hetkel, kui see 1902. aastal ootamatult kokku varises. Linnast laguuni kaldal oli saanud unistuste maa.
Külastati käsitööpoode Buranol ja klaasikodasid Muranol, kust neil, kel rahakott lubas, võeti kaasa kallihinnalisi aardeid. Nolckenite juures Alatskivil, Bergide juures Sangastes, Ungern-Sternbergide juures Viljandis ja mujal süttisid pimedatel sügisõhtutel Muranos valmistatud lühtrites tuled, mis tõid meelde õnnelikud päevad, mil oma koduste murede juurest eemal vannuti truudust koidiku eel ning unustati see hommikuvalguses.
- lugu
Domineeriv jõud, siidkinnas raudses käes
Meremuuseumi juht Urmas Dresen kirjeldab Veneetsiat kui kunagist merede valitsejat.
Vahemerel seilates ning sealseid saari ja sadamalinnu külastades näeme siin ja seal, et ikka on kuskil kõrgemal kohal kindlus, mille on rajanud veneetslased, et kehtestada kontrolli piirkonna üle. Haare on olnud uskumatult lai ja tänapäevalgi saab mõningase ettekujutuse, kuidas sajandite vältel Vahemere avaruste ja arvukate saarte üle jõuliselt valitseti. Loomulikult ei piirdunud valitsemine ainult Vahemerega, sest geograafiline areaal oli palju suurem, ulatudes Mustale ja Punasele merele ning ka Gibraltari kaljude taha. Paraku ei ole kohalike meenutused veneetslaste valitsemisajast alati kuigi positiivsed, ent see on juba ajalooline paratamatus. Samal ajal pidid veneetslased ise olema valmis tagasi lööma nii moslemite kui ka piraatide arvukaid rünnakuid ning 16. sajandi viimastel kümnenditel hakkas hoolikalt üles ehitatud võrgustik vankuma mitme suurriigi surve all.
Jõujooned maailmas muutusid ja üks ajastu jõudis oma paratamatule lõpule, ehkki selle kuulsuse sära jäi endiselt alles ning kumab praegugi, kui Veneetsias ringi liikuda. Kui sõjaline jõud oli mõnes olukorras ebapiisav, võeti kasutusele klassikalistel Bütsantsi põhimõtetel toimiv diplomaatia, mida Veneetsia arendas edasi ja viis hoopiski uuele tasemele. Merel valitsemiseks on vaja laevu ja ulatuslikuks domineerimiseks peab neid olema väga palju. Nii panid veneetslased laevaehituse käima justkui tänapäevases autotööstuses, kus konveierilt tulevad üksteise järel sõiduautod. Veneetsiast on pärit ka meie päevini käibel olevad mõisted armaada ja arsenal, millest allpool täpsemalt.
Kogu keskaja jooksul tähendas meri veneetslastele kõige ehedamalt elu kogu selle mitmetahulisuses. Merekaubandus oli Veneetsiale niisama tähtis kui veri veenides, mida tuli hoida ja kaitsta kõigi käepäraste vahenditega. Sajanditepikkune ajalugu on näidanud, et veneetslased ei kohkunud tagasi millegi ees, nad kohandasid oma käitumist vaenlase ja konkurendi tugevust või nõrkust arvestades. Sõjalised operatsioonid ja kaubanduslikud suhted olid omavahel väga tihedalt seotud. Seepärast polnud ka suuremat vahet sõja- ja kaubalaeval, sest isegi kui mõne riigi või linnaga ei oldud sõjalises konfliktis, ootasid arvukad piraadid ikka oma võimalust.
Igavene abielu merega
Veneetsia järjekorras 26. doodž Pietro II Orseolo (961–1009) suutis oma suhteliselt lühikeseks jäänud valitsemisaja (991–1009) jooksul saavutada suhteliselt eduka kaubandusdiplomaatiaga Bütsantsi suunal ja sõjalise aktsiooniga Aadria merel ülemvõimu alused, mis jäid kehtima pea viiesajaks aastaks. Veneetsia merenduse hiilguse aluseid tuleb otsida aga juba 7. sajandist, kui laevaehitustraditsioonides võeti eeskuju nii Rooma kui ka Bütsantsi tsivilisatsioonist ning hakati neid oma vajadusi arvestades edasi arendama.
Oma ajastu suurima (45 hektarit ehk pea 15% kogu Veneetsia territooriumist) ja tehnoloogiliselt eesrindlikuma laevaehituse ja remondi suurettevõtte Arsenale di Venezia rajamist alustati tõenäoliselt 1104. aasta paiku järjekorras 34. doodži Ordelafo Faliero de Doni ajal. Paljudes keeltes juurdunud sõna “arsenal” on pärit araabiakeelsest sõnast dār aṣ-ṣinā‛ah, mis tähendas oskustöökoda ning millest sai hilisem Veneto variant – arzanà. 16. sajandil tuli arsenal ka prantsuse keele kaudu laensõnana inglise keelde.
Matt Riggsby Bostoni ülikoolist on kirjutanud: “Veneetslaste eeliseks oli, et juba palju aastaid olid nad laevaehitusega tegelenud, nii konstruktsiooni kui ka ehitusprotsessidega. Veneetslastel oli Arsenal – oma ajastu suurim tootmisettevõte. Nad leiutasid ja võtsid kasutusele tootmisliinide tehnoloogia, mis tuli maailmas kasutusele alles palju hiljem tööstusrevolutsiooni käigus. See võimaldas neil ehitada hea kvaliteediga laevu märkimisväärse kiirusega. Veneetsia valitsus arendas eesmärgipäraselt laevaehitust ja meresõiduoskusi oma kodanike seas, et neil oleks parim mehitatus parimatel laevadel Vahemerel, nii sõja- kui ka kaubalaevadel. See tegi Veneetsiast domineeriva merendusliku jõu keskajast kuni renessansini.”
- lugu
Veneetsia ja biennaal
Kunstimuuseumi juht Sirje Helme räägib, et tema Veneetsia algas kunstibiennaalist.
Aastal 1993 maandusin esmakordselt Marco Polo lennuväljal, võtsin ette üsna pika reisi Alilaguna laeval üle laguuni Suure kanali algusesse, Veneetsia südamesse, Püha Markuse väljakule. See imeline veetee, kus pikkamööda hakkab lähenema üks maailma kaunemaid siluette Püha Markuse katedraali kellatorni ja Doodžide paleega, on mulle siiani jäänud ainumõeldavaks viisiks Veneetsiale läheneda, kuigi võiks kasutada bussi kuni Piazzale Romani ja sealt edasi juba kuulsa vaporetto’ga mööda Suurt kanalit sobiva peatuseni. Võib ka veetaksoga sõita, mis on samuti vahva elamus ja tasub kasutada näiteks Muranosse sõitmisel.
Olen sellest saatuslikust ja väga kuumast päevast alates Veneetsias käinud üle 20 korra, nii juunis kui ka detsembris, märtsis, aprillis ja mais, ning võin öelda, et ma sellest hoolimata ei tea sellest linnast väga palju, et suur osa linna kultuurilisest rikkusest, kunstiajaloo põhikursusest on ikka veel avastamata. Seepärast on alati suurim rõõm asuda Alilaguna firma laevale ja kannatalikult oodata kaugusest ilmuvat tuttavat siluetti, mis nukulinna mõõtmetest aeglaselt fantastiliseks, parimate kunstnike poolt kaunistatud aadlipaleede ja suurejooneliste kirikute linnaks kasvab.
Aga sel esimesel korral oli minu peahuvi ikkagi biennaal, üritus, mille külastusest sai suurejooneline sisenemine rahvusvahelisse kunstiellu. Sündmus, mille üle olime arutanud aastaid, lehitsedes ja lugedes aeg-ajalt Eestisse jõudnud biennaali katalooge.
Aastal 1993 toimus 45. biennaal ning selle kuraator oli Achille Bonito Oliva. Tema kuulsus ulatus juba 1980. aastasse, kui ta koos teise legendaarse kuraatori Harald Szeemanniga avas biennaalil uue sektsiooni “Aperto” (“Avatud”), mis oli mõeldud noore, alles kujuneva kunsti esitamiseks. Aastal 1993 tähistati ka 100 aastat biennaali mõtte sünnist, kui Veneetsia linnanõukogu oli teinud ettepaneku tähistada kuningas Umberto ja Savoy Margherita hõbepulmi rahvusliku kunsti biennaali asutamisega. Oliva oli koostanud tõeliselt suurejoonelise kunstiesitluse, osales kunstnikke 45 rahvusest, tähtedeks hommaažid Francis Baconile, John Cage’ile ja Peter Greenawayle.
Tänaseks ligi 129-aastaseks saanud biennaal on oma pika ajaloo jooksul palju muutunud. Kunagisest Itaalia kunsti näitusest on saanud rahvusvaheliselt tuntuim kunstisündmus, mida külastab keskmiselt pool miljonit inimest. 1930-ndatel avardati biennaali tegevusvälja, liitusid muusika, teater, kino. Kunstibiennaalist on ka alguse saanud tänapäeval Lidol toimuv rahvusvaheline filmifestival oma kuulsa, 1949. aastal asutatud Kuldlõvi auhinnaga (Leone d’oro). Eestis teamegi kõige enam arhitektuuribiennaali ja Veneetsia filmifestivali.
Eesti kunstnikud esinesid esimest korda Veneetsias 1997. aastal. Tõsi, siis mitte veel oma paviljoniga, vaid tänavaaktsioonidega ja suuresti tänu tollal Brüsselis resideerinud Eesti saatkonna kultuuriatašeele Tamara Luugile. Tegelikult tuleb aga meie kunstnike Veneetsia biennaalil osalemise ajalugu alustada 1972. aastast, kui ootamatult ja tänu Nõukogude bürokraatia oivalisele mittetoimimisele õnnestus meie graafikakunstnikel saata biennaalile oma tööd. Nimelt toimus 1972. aasta 11. juunist 1. oktoobrini 36. rahvusvahelise Veneetsia kunstibiennaali raames satelliitnäitus “Grafica d’oggi” (“Tänapäeva graafika”), kus osales üle 600 kunstniku 46 riigist. Näitus oli avatud rahvusvahelise moodsa kunsti muuseumi Ca’ Pesaro ruumides. Näituse koostajad olid valinud Nõukogude Liitu esindama seitse Eesti kunstnikku – Tõnis Vindi, Herald Eelma, Concordia Klari, Raul Meele, Marju Mutsu, Vello Vinna ja Evi Tihemetsa, kes formaaljuriidiliselt esindasid Nõukogude Liitu. Eesti kunstiajaloos on see sündmus muutunud legendaarseks, seda enam, et pahandus Moskvaga tulemata ei jäänud. See ei tähendanud aga tagantjärele enam midagi, osalus biennaalil oli kõigest tähtsam.
*
Veneetsia katab kõik emotsionaalsed seisundid õnnelikkusest äärmise masenduseni. Veneetsia pole väike turistidest tapetud uppuv mänguasi, vaid omamoodi õhtumaa mudel, mis on ilmunud ja rikkaks saanud eikusagilt, täidetud kõikide inimlike oskuste, võimete ning omadustega ilust ja tarkusest julmuseni.
Kui teil pole veel linna, kuhu alati tagasi minna, sest ta pöörab ette alati uue külje ja teda ei ole mitte kunagi võimalik lõpuni avastada, siis see on Veneetsia. Kui teil pole veel linna, mida armastada, siis see on Veneetsia.
- lugu
Eesti ja Veneetsia
Eero Epner arvab, et Veneetsia oli, on ja jääb Eesti jaoks unistuste, fantaasia ja kolmetunnise lennusõidu kaugusel olevaks linnaks.
Kaudselt Eestisse on jõudnud mitmed Veneetsia päritolu tooted. Hannes Vinnali sõnul on Tallinna linna materjalides näiteks sageli nimetus “Veneetsia pliivalge” – omaaegne peamine valge pigment, mis ilmselt jõudis siia Nürnbergist või Genovast, millega hoolimata Alpidest ja tuhandetest kilomeetritest kenasti kaubeldi. Või siis kuulsad Veneetsia klaasist valmistatud elegantsete kaunistustega peekrid, mida on leitud mitmest Eesti linnast. Klaasist peekritele olid sageli maalitud linnud (kuked, pelikanid, paabulinnud jt) või loomad (lõvid jt), aga seal võis olla ka mütoloogilisi stseene, pühakuid ning teisi. Arheoloogide Arvi Haagi, Ain Mäesalu jt sõnul (2018) on Tartust leitud 14 ilmselt Veneetsia põhjaosas Murano saarel valmistatud emailmaalingutega klaaspeekrit 13. ja 14. sajandist, mis on kogu Euroopas üks suuremaid teadaolevaid leiukogumeid.
Samuti teame, et Põltsamaa lossis rippusid Veneetsia peeglid, mille erakordselt selge ja terav peegeldus topeldas kõike, mis oli ümberringi – aga ei toonud kuidagi lähemale seda, mida ümberringi ei olnud. Veneetsiast pärit objektid võisid ju Eestisse vahel eksidagi, kuid linna see lähemale ei tirinud. Veneetsia ei olnud sellest hoolimata aga tundmatu. Esemete ja kogemuste asemel astusid legendid, müüdid ja jutustused.
Eestlased Veneetsias
“Olin poisikesepõlves loetud romaanide ja reisikirjelduste põhjal kujutanud omale Veneeziat mingi nõiduslise muinasjutulinnana,” kirjutab 1923. aastal ajakirjanik ning jõutõstja Harald Tammer oma reisikirjas. “Liiga palju oli tast loetud, liiga palju ta pilte nähtud!” oigab Friedebert Tuglas, kui ta 1910. aastal Veneetsia poole sõidab. Inimesed olid kuulnud, kuid nad polnud näinud. Nad teadsid, kuid ei tundnud. Nad aimasid, aga ei saanud olla kindlad.
Veneetsia oli seetõttu omalaadne fantaasialinn, mille kohta ainus kindel taipamine sai olla see, et ta on tõepoolest olemas. Seega siiski mitte Atlantis, ilma tegelikkuse vundamendita kujutlus, vaid pigem midagi Päikese-sarnast, mis päris kindlasti on olemas – kuid tema pinnal pole käinud keegi. Selle asemel levisid aga kirjeldused ja pildid, hüüatused ja tähelepanekud, ning seda peaaegu et arutul hulgal. Just seda tajus ka Tuglas: kujutlused on oma ohtruses lämmatamas tegelikkuse kogemise võimalusi – kuhu sa ka ei vaataks, sa ei näe mitte reaalsust, vaid esmalt hoopis sõnu ja pilte, mis selle kohta on varem öeldud või näidatud.
Sealjuures on ehk huvitav märgata, et kui eestikeelses ajakirjanduses ei kõneldud Veneetsiast 19. sajandil just üleliia sageli, siis saksakeelses ohtralt. Sealt leiame kirjeldusi Veneetsiast kui “imelisest marmorpaleede ja galeriidega veelinnast” (1856), kus karnevalide “maskimäng kõrgustesse viidi, mis teised Itaalia linnad kaugele maha jättis” (1860) ja “kliima on taevalik” (1886). Räägitakse Veneetsia ajaloost ja poliitikast, vahendatakse uudiseid ja kirjeldatakse nii nakkushaiguste levikut, tähtsaid vahistamisi kui ka veetaseme langust linnas. Veneetsia oli saksa keeles lehti lugenud inimestele – ja nende seas oli ka eestlasi – olemas, isegi kui ainult sõnades ja sõnade loodud piltides. Ja seda siiski ka eesti keeles.
Üks põhjalikumaid 19. sajandil ilmunud eestikeelseid reisikirju “Teekond Kesk-Euroopas” avaldati Eesti Postimehes 1885. aastal. Läbi mitme numbri kirjeldab helilooja ja keeleteadlane Karl August Hermann Veneetsiat, mis hüüumärgiga varustatult olevat “imelik linn küll!”. Erutatult kirjeldab ta Veneetsiat kui linna, mis “ei ole sugugi teiste linnade viisi”, kuna siin on tänavate asemel vesi ja voorimeeste asemel paadimehed. Veneetsia olevat paleede linn, kus sõidetakse vaid lootsikutega ning seetõttu valitseb linnas “igavene vaikus”, kuna vankrite kärinat ja mürinat lihtsalt pole – selle asemel gondlid libisemas hääletult üle pehme vee, “tasa ja vaiksesti, aga ruttu nagu luik lainetest läbi”. Hermann räägib linnast ja inimestest, kuulsusrikkast ajaloost ja möödunud rikkusest, gondlitest ja kanalitest, mis on sedavõrd läbimatu labürindi moodustanud, et “ligi pool osa Venedigu elanikkusid ei saa linnast välja” ning üks vanem mees vaevalt teadis, mis puud või rohud on. “Mägi ja org, mets ja linnulaul on Venedigu alalisele elanikule täitsa tundmata,” ohkab eestlasest reisiline. Ent ta märkab kriitiliselt, et inimesed on vaesed, joogiveest on puudus ja kuigi linn on täis “imekspanemise väärt” kunstiteoseid, siis majad on mustaks, vanaks ja halliks läinud.
Sarnane tonaalsus jätkub ka 20. sajandi reisikirjades. Ühelt poolt räägitakse palju kanalitest, hoonetest, atmosfäärist, inimestest ja kunstist, teiselt poolt märgatakse ka linna varjukülge. “Palazzodest nüüd enam suurte rikaste pead välja ei vaata, vaid suurelt jaolt räbalad, tuule kätte kõlgutatud riided või samasugune pesu. Umbunud, musta ja kehva elu õhk tuleb nüüd neist palazzodest,” kirjutab Ants Laikmaa (1909). “Üldine mulje Veneetsiast on seekord – pettumus,” lisab Harald Tammur ja nuriseb räpaste kanalite ja haisva vee üle. Tuglaski tajub enda sõnul Veneetsia ilu traagilisena, kõneledes “kõdunemishõngust hõlmatud olevikust” ning banaalse massikunsti poolt viljeldud imalast poeesiast, kuna imetletud kanalites loksus lima, solki ja jätiseid.
Tänapäev
Kõige rütmilisem ja tugevam side Veneetsiaga on endiselt Eesti kunstnikel ning arhitektidel. Aeg-ajalt on osalenud Veneetsia filmifestivalil ka Eesti või Eestiga seotud filmid, millest Veiko Õunpuu “Sügisball” pälvis 2007. aastal võistlusprogrammi “Horisondid” peaauhinna. Veneetsias on mängitud Ene-Liis Semperi lavastusi (2017), samuti esietendus Püha Markuse basiilikas just selle hoone jaoks mõeldud Helena Tulve sakraalne teos “Visions” (2022) ning üksikuid kokkupuutepunkte on veelgi.
Ilmselt kujundab ka tulevikus Veneetsia ja Eesti vahelisi sidemeid ennekõike nauding. Siit minnakse sinna, et võtta viimast linnast, mis on juba sajandeid kuulutatud enneolematuks imelinnaks. Siia lisanduvad kultuurilised sidemed, kuid kahepoolsust ei maksa siitki otsida: Veneetsia oli, on ja jääb Eesti jaoks unistuste, fantaasia ja kolmetunnise lennusõidu kaugusel olevaks linnaks.