PIDEVALT VAENLASED IGAL POOL: Jaan Tõnissoni instituudi juhataja Andrus Villem lehitseb Fukuyama teost „Identiteet“ ning kaardistab sellele tuginedes naaberriigi Venemaa enesekuvandit.
Francis Fukuyama on oma viimases, 2018. aasta teoses „Identiteet“ (Postimehe kirjastus 2022) määratletud identiteedi kuus funktsiooni. Fukuyama arutlustes rahvuslikust identiteedist on silmas peetud demokraatlikus ühiskonnas toimivaid seaduspärasusi, aga teatud tingimustel saame seda võrrelda Venemaal toimiva näilise demokraatia olemusega.
Venemaa puhul on huvitav jälgida paradigmade vahetumisi sajandite vältel. Paradoksaalsel kombel on viimastel ümberkirjutamisel põhinevate ajalookäsitluste isaks Lev Gumiljov, kes tegelikult propageeris Euraasia etnoste koostööd, mitte rahvaste koloniaalset sõltuvust. Ka pidas Gumiljov oma XX sajandi teise poole kirjutistes Venemaa etnost veel väljakujunematuks. Gumiljovi teooriast on saanud innustust praegused idanaabri ideoloogiagurud, sest agressiivsus oleks seletuseks nüüdsele akmaatilisele faasile etnose arengus.
Muutused
Mida aeg edasi, seda vähem räägitakse ja kirjutatakse Venemaal kolmandast Roomast ja Kiievi-Venemaast. Teadus on arenenud ja põlvnemine DNA abil lihtsalt määratav. See on lükanud liikvele eelnevaist erinevad ideed ja jõud.
Venemaa ideoloogilised alused loksusid paika 600 aastat tagasi. Kindel raamistik tehti vene etnosele küll alles 300 aastat tagasi, Peeter I ajal. Tinglikult võiks rahvusliku omapära kujunemise algusajaks pidada Ivan I (Kalita) valitsemisaega, kui suurvürsti osav Kuldhordiga sehkendamine muutis merjalastega asustatud Moskva killustunud Ida-Euroopa regionaalseks keskuseks. Riigi pindala ohjeldamatule kasvule pandi alus mitmete järgnevate põlvkondade kestel. Ka ideoloogia riikliku ideoloogia nurgakivid laoti sel ajal. Väljapaistvamateks müüriladujateks olid Ivan III ja Ivan IV (Groznõi).
Vene riikluse kujunemise üheks aluseks 15. sajandist tänaseni on postulaat, et Venemaad ümbritsevad alati vaenlased. Sel kohal tasub tuua ära Fukuyama identiteedi esimene alus – füüsiline julgeolek. Enne mongolite invasiooni, kui slaavi hõimude tuumikala paiknes praeguse Ukraina aladel, võideldi paljude idast ja lõunast pealetulevate rändrahvastega. Enamasti türgi keelkonda kuuluvate hõimudega. Mongolitele andamimaksmise perioodil liikus slaavikeelse asustuse võimukese järk-järgult põhja poole – Vladimirist Tveri kaudu Moskvasse. Selle nihkega ilmusid lisaks turgikeelsetele hõimudele „põlisvaenlased“ katoliiklike lääneriikide näol. Vene kirjameestel on see vaenlaste loomise oskus peenelt välja lihvitud. Vaenlasi leitakse või luuakse ja provotseeritakse tänapäevani välja. Praegu heideldakse juba kogu demokraatliku maailmaga.
Ideoloogia
Fukuyama identiteedi neljandaks funktsiooniks on usaldus, mis väljendub sotsiaalse kapitali normidel ja ühistel väärtustel.
Venemaa valitsevad ringkonnad valisid teise tee ja teevad seda siiamaani vastandumise kaudu. Et vaenlasele kindlalt vastu seista, pidi deržaaval olema kindel ideoloogia. Venemaal oli tänu ortodoksluse kolmainsusele lihtne toetuda kolmele talale. Nendeks said tsaar, riik ja õigeusk. Ühiskonnakorralduse muutudes on kaks tala teatud ajajärkudel muteerunud. Isevalitsejast tsaarist sai vahepeal rahva isa – peasekretär. Kohandudes tänapäeva maailma moevooludele, on praegu selleks kõikvõimas president.
Kirik pidi vahepeal taanduma maailmarevolutsiooni ideoloogia ees, aga taastas 70 aasta pärast oma sajanditevanused positsioonid. Praegu võimutseb taas klassikaline skeem – riik, president ja kirik.
Alati on Venemaa kolme samba kindlustamiseks loonud süsteemi. Järjepidevus ja missioon on juhatanud kõiki Venemaa valitsejaid. Ivan Groznõi ja tema järglaste püüd rõhutada on põlvnemist religioosse ikonograafia kaudu teisenes peasekretäride ja poliitbüroo pildinäitusse. Uue aja presidentide puhul on rakendunud kogu massimeedia. Vaba meedia on suudetud isegi netiajastul kaotada – tulemuseks rahva tasalülitamine propaganda infovoogude mõjul.
Teine funktsioon – valitsuse kvaliteet
Vene riigi korraldus kujunes samaaegselt identiteedi loomisega. Kolmanda Roomana. Bütsants langes türklaste kätte, Balkani õigeusklikud liideti osmanite impeeriumi. Moskvast kujundati viimane tõeline õigeusu kants ja tõsteti seega erilisse staatusesse.
Valitsemislaad saadi Hiinast, mille tõid kätte tatari-mongoli maksunõudjad. Nii ühines Vene vaitsejate peades kaks äärmuslikku idamaist valitsusmeetodit konfutsiaanlus ja Bütsantsi silmakirjalikkus. See on viinud huvitavate tulemusteni.
Fukuyama järgi ei tunne valitsev ladvik süstemaatiliselt korrumpeerunud ühiskondades kohustust ühiskonna ees. Selle varjamiseks on mitmeid võimalusi.
Venemaal on selle katteks kasutatud mitmeid rahvast ühendavaid ideid. Viimastest aegadest oli sajandi jagu missioonifilosoofiaks panslavism. See on taandunud ja asendunud uute liikumistega. Vahelduvad ideoloogiad on olnud kattevari valitsemise saamatuse ja korruptsiooni ulatuse varjamiseks.
Euraasia idee
Venelane rahvuse mõistena võeti kasutusele alles 18. sajandil ja see on kandnud deržaava minakuvandit. Paradoksaalsel kombel pärsib see Fukuyama kolmandat identiteedi funktsiooni, majanduslikku arengut. Esiteks üksikisikut ei väärtustata. Üksikisik vastab riigile sellega, et ei tee oma riigi nimel tööd. Paljud rahvusel või religioonil põhinevad identiteedirühmad eelistavad kaubelda omavahel ja kasutada ligipääsu riigivõimule, et tuua kasu vaid oma rühmale. Mingigi majanduslik edenemine toimub tänu turgude laiendamisele läbi vallutuste ja allutatute võimalikult kiirele assimileerimisele. Hämmastaval kombel kandub see ühest formatsioonist teise ja püsib kaljukindlalt, nagu ka venelaste vääramatu usk millegi kõrgema kandmisse. See on alati õigustuseks ka moraalinormide rikkumistele. Venemaa tegutsemine viimastel kuudel Ukrainas kinnitab sellise keskaegse mudeli elujõulisust.
Lev Gumiljovi Keskuse kodulehel ilmus kevadel 2013 huvitav artikkel, milles käsitleti pikemalt venelaste pärinemist ja jõuti vene üldsust ärritanud järeldusteni. Nimelt, et geneetiliselt on Põhja-Venemaa asukad lähedased mitte teistele slaavi rahvastele, vaid soome-ugri soost hõimudele. Nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika teadlaste tehtud järeldused kutsusid esile vastakaid reaktsioone.
Osa kommentaatoreid oli veendunud, et uurimuse eesmärgiks on slaavi vennasrahvaste ühtsuse lõhkumine. Teine osa rõõmustas, et „hohollid“ polegi sugulased. Aasta hiljem jõudsid samade tulemusteni Venemaa enda geeniteadlased.
Praeguste Krimmi ja Ida-Ukraina sõjasündmuste taustal näib Venemaal võitnud olevat „vendluse“ vastane tiib. Vene võimud peavad ümber mängima Euraasia liidu kontseptsiooni. Aga millisesse suunda?
Iseenda osade hävitamine
Autokraatse valitsussüsteemi õigustuseks kõlbab eriti hästi ajaloo ümberkirjutamine. Tõhus töö on toimunud kogu etnose kujundamise perioodil, letopisside vürstisugude põlvnemislugudest kuni tänapäeva rahvusvaheliste suhete tõlgendamiseni.
Oluline oli ka identiteedi kujunemist takistavate osiste hävitamine. Laienemistegevused algasid Novgorodi ja Pihkva vabariikide kõrvaldamisega. Mida Ivan III alustas, selle viis Ivan IV edukalt lõpule. Rikkad segaelanikkonnaga piirkonnad olid pinnuks silmas idamaise hierarhilise süsteemi loomisele. Hävitati terved riigid koos hulga soomesugu rahvastega, kes tol ajal neid alasid asustasid.
Praegusele olukorrale on iseloomulik uue ideoloogia kujundaja – Izborski (Irboska) klubi nimevalik. Mingi aeg Setomaa pealinnaks olnud külakest peavad klubilised Venemaa üheks vanimaks linnaks. Irboska klubi loob aluseid uuele Vene riigi ideele. Uutele juhtidele. Seni on olnud superriigi taotlusel ülemkihtidele väga viljastav toime. Varjaagidest kuni saksa sugu keisriteni toimus assimileerumine ühe põlvkonna jooksul. Alamkihtidega nii ladusalt ei läinud, sest siiani kirendab venelaste hulgas lapitekimustrina vähemusrahvaid.
Impeeriumi idee elab Venemaal edasi. Demograafiline situatsioon on muutnud olukorra kriitilisemaks, aga seda enam tuleb valitsejail järgida sajandite jooksul kujunenud traditsioone. Valitsev kiht jälgib seda eriti täpselt ja kuna massiteabevahendid on kontrolli all, siis ka tulemuslikult.
Kirjanik ja publitsist Dmitri Bõkov ütles hiljuti, et Vladimir Putin esitab end reformaator Pjotr Stolõpinina, aga tegelikult on ikkagi reaktsionäär Nikolai I. See on päris tabav võrdlus. Stolõpin, kes mitmetes rahvaküsitlustes on tunnistatud läbi ajaloo Venemaa üheks populaarsemaks juhiks – 2008. aastal Aleksandr Nevski järel teine, 2012. aastal Peeter I ja Potjomkini järel kolmas –, vastandub teravalt tagurlikule Nikolaile. Stolõpin oli uue identiteedi looja – kogukondlikkuse lõhkuja. Paradoksina on ta tänapäeva venelaste hulgas ülipopulaarne. Ehk on see iha Stolõpini reformide järele, mille algetestki tänapäeva Venemaal napib.
Nikolaiga ühendab Putinit tunduvalt enam: suurehitiste kirg, sekkumine välisriikide asjadesse, usk Vene missiooni nii Euroopas kui ka maailmas.
Kolm puuduvat funktsiooni
Miks siis ikkagi on Venemaa selline kuristiku poole kakerdav elukas? Fukuyama järgi puuduvad vene identiteedil kolm olulist funktsiooni.
Esiteks, usaldus on asendunud või asendatud korrumpeerunud hirmukeskkonnaga. See tendents on selgelt kahe kümnendi jooksul jälgitav ja süvenenud eriti paari viimase aasta jooksul.
Teiseks, sotsiaalsed võrgustikud on jätkuvalt välja arenemata ja arendamata. See jätab suure osa rahvastikust süsteemiväliseiks luusereiks.
Ja kolmandaks – pluralistliku demokraatia olematus. Demokraatia nõuab arutelu, mis üldjuhul võimaldab langetada ühiskonda edasiviivaid otsuseid.
Ukraina sõjaga on Venemaa suundunud kollapsi teele ja jääb vaid loota, et ühiskondlik entroopia võimaldab tal suunduda vastupidisele matkale. Gumiljovi etnogeneesi teooria järgi saabub akmaatilise ehk ülekuumenenud faasi järel murdumise faas. Ukraina on selle aktiveerinud.
PS! Autor ei ole Gumiljovi fänn. Etnogeneesi teooria on venemaalaste võimalike mõttemallide näitlikustamiseks.