HAAPSALU LINNAGALERIIS JA KULTUURIKESKUSES: Käimas on graafilise disaini festival. Seekordses festivalikavas on kolm eriilmelist kujundusgraafika näitust. Vast enim tähelepanu väärib „Moodne vene plakat“. Festivali organisaator Marko Kekišev tutvustab väljapandut.
Nüüd ei ole midagi parata. Meie lähinaabrite sügavat kultuuripärandit saab tundma õppida tänapäevase sotsiaal- ja kultuuriplakati kaudu, kohati seda õhkõrna piiri sinna-tänna ületades.
Ilma liialdamata väidan, et autorite loometõuked tulevad nii rahvakultuurist kui ka eelmise sajandi vene avangardi varasalvest. Sotsiaalne närv on ergas ning maailmakultuuri taju köökides vaielduna selgesilmne. Seega tasub iga plakati ees peatuda ja proovida hõlmata kõiki sisukihte. Isegi pealiskaudselt vaadates torkab silma imponeeriv laristav joon ning sotsiaalse sõnumi samaaegne nukrus ja hõlmavus.
Ilmselt on tegemist vene plakati esimese näitusega Eestis. Kollektsioonis esitletakse nii väärikaid maailma plakatiloome korüfeesid kui ka nende õpilasi. Näitust aitasid koostada Moskva Disainimuuseumi juht Alexandra Sankova ja meie mees Moskvas Dmitri Makonnen.
Irdumine traditsioonist
Vene plakatikunsti on keeruline ammendavalt kirjeldada. Põhjuseid on mitmeid – alates erinevate koolkondade rivaalitsemisest ja erinevatest arusaamadest, mis on hea plakat, ning lõpetades ametliku avaliku tunnustusega, mis selgelt jaga ja valitse meetodil vaba mõtet ohjata soovib. Seetõttu on kõnealuse näituse puhul lähtutud lihtsast reeglist, esindatud on tõesti üleilmselt tunnustust leidnud korüfeed (näiteks Andrei Logvin on saanud mitmeid peapreemiaid rahvusvahelistelt plakatikonkurssidelt, samas ka Venemaa riikliku preemia) ja nende õpilased, kes lähtuvad oluliselt läänelikumast kujunduskäsitlusest.
Vene plakat suutis nõukogude traditsioonist irduda eelmise sajandi lõpuaastatel, tulles välja uuendusliku ja väga eripärase käekirjaga, mis peale vormi sisaldas nutikat mõttemängu. Uue sajandi alguses saavutati ka kiire tunnustus (eriti imponeeris täiesti eriilmeline Ostengruppe looming – peamisteks autoriteks Igor Gurovitš, Dmitri Kavko, Anna Naumova ja Erik Belousov).
Euroopas imetleti vene plakati värskust, julgust, teravust, samas ka selget toetumist avangardi traditsioonidele. Soodsas õhkkonnas tekkisid plakatiaktsioonid, eufoorilised plakatiteemalised suurüritused ning taastus ka vahepeal soikunud suhtlus rahvusvahelise plakatikogukonnaga.
Ja erandiks polnud ka meie kujundusgraafikud, kes jälle Moskva plakatibiennaalil esinesid ning usinalt kontakte lõid.
Opositsiooniline plakat
Tõenäoliselt on peamised loomesuunad vene omapärases plakatikultuuris oma kontuurid saavutanud, kuid protsesside peatumist pole veel kaugeltki märgata. Ilmseks põhjuseks on naabrite poliitiline elu.
Enne peamiselt kultuuriplakatiga seotud ringkonnad väljendavad oma poliitilist meelsust, selget vastuseisu kraanide kinnikeeramisele: ilmselt vihaga tajudes, kuidas neile koht kätte näidatakse. See on sünnitanud opositsioonilise poliitilise plakati, mis vahepeal varjusurmas hingitses. Kuid jällegi, see poleks ilmselt taoliste kultuuriseostega plakatimaa, kui peale nobeda, iroonilise võimude materdamise poleks kõrval ka väga head sotsiaalse suunaga poliitilist plakatit (näitusel on selle liini peamiseks esindajaks perekond Faldinid ehk Faldindesign).
Näiteks olgu mainitud Lahti plakatibiennaalil 2009 Grand Prix’ võitnud plakat, mis üleüldises võõrtööliste viha õhkkonnas hoopis tänab paljusid välismaalasi, tänu kellele Peterburi kunagi üles ehitati. Tark on muidugi näitust külastada ja iga plakati eest veidi pikemalt kui tavapärases urbanistlikus keskkonnas tavaks, peatuda – pealiskaudsel vaatlemisel silma torkav laristav joon ja kohati selgelt tajutav maailmavalu sisaldab veelgi ja veelgi rohkem sisukihte.
Tribuut: Rodtšenko 120
Eelmise aasta detsembris möödus 120 aastat kuulsa vene avangardisti ja maailma visuaalkultuuri arendaja ning disaineri Aleksandr Rodtšenko sünnist. Koos teiste vene disainipioneeridega nõukogude võimu tingimustes unustusehõlma vajununa on Rodtšenko looming tänapäeva Venemaal jälle oma õigustatud ajaloolise koha tagasi võitnud ja oma tähtsust aasta-aastalt suurendanud.
Soovist Rodtšenko pärandit seoses juubeliga tänapäeva kontekstis mõtestada, korraldas Moskva graafilise disaini festivali Golden Bee organisaator ja graafilise disaini väljapaistev teoreetik Sergei Serov palaktiaktsiooni, millest kutsus osalema kakskümmend Venemaa juhtivat kujundusgraafikut: Pjotr Bankovi, Erik Belousovi, Juri Gulitovi, Igor Gurovitši, Jevgeni Dobrovinski, Dmitri Zaharovi, Dmitri Kavko, Erken Kagarovi, Jelena Kitajeva, Aleksandr Lavrentjevi, Andrei Logvini, Dmitri Rekini, Tagir Safajevi, Juri Surkovi, Trotey Temeni, Boris Trofimovi, Faldinid, Vladimir Tšaika, Andrei Šeljutto ja Nikolai Stoki.
Plakatiaktsioon pole formaalne auavaldus suurele kunstnikule. Individuaalsetest, sügavalt isiklikku laadi väljendustest kujunes kollektiivne terviktegevus, loominguline foorum, visuaalne mõtisklus ja tänapäeva vene disaini meistrite dialoog ühe oma ajalooliste tegevusjuurte loojaga.
Peale esitlemist Moscow Design Weekil 11.–16. oktoobril 2011 alustas plakatikollektsioon oma maailmaturneed. Õnnelikul kombel on Haapsalu graafilise disaini festival sel aastal Moskva festivali Golden Bee ametlik koostööpartner ja seetõttu saab plakatiaktsiooni näha ka Haapsalus, nii nagu paljudes metropolides: Berliin, Boston, Los Angeles, New York, San Francisco, Peterburi, Praha, Melbourne, Toronto ja Mexico, rääkimata Moskvast ja paljudest teistest linnadest. Turnee lõpeb Moskva festivalil Golden Bee 10, kus plakatikollektsioon moodustab osa konkurss-näitusest „Vene avangard“.
TÕSINE ALTERNATIIV: Vene nüüdisaegne plakat pakub värskendavat vaadet graafilisele disainile, ütleb Margus Tamm.
Eelmise sajandi teisel poolel valitsesid Euroopas kaks jõulist disainikoolkonda, mille vaheline piir jooksis geograafiliselt laias laastus piki NATO-Varssavi pakti riikide piiri. Ühelt poolt olid hea maitse vabrikuteks Šveitsi-Hollandi disainikoolid, teisel poolt möllasid Poola-Tšehhi plakatistid.
Hübriidne autoriplakat
Esimesi iseloomustab minimalism ja ratsionaalsus, ideaaliks oli vabastada disain igasugusest ilutsevast dekoorist ning jätta alles vaid vähim vajalik. Šveitsi tüpograafiat on nimetatud ka internatsionaalseks stiiliks: modernistliku ideoloogia ettekujutusel pidi just äärmuslikult lakooniline kontseptuaalne minimalism olema rahvusvaheliselt üldmõistetav. Sestap on Šveitsi-Hollandi disainerite looming väga oluliselt mõjutanud muu hulgas ka globaalse korporatiivgraafika arengut.
Poola-Tšehhi plakatiloojad seevastu armastasid lopsakaid visuaalseid metafoore ja literatuursust. Idabloki riikides teadupoolest ühelt poolt puudus vabaturumajanduslik konkurents ja teiselt poolt oli n-ö puhas kunst allutatud tsensuurile. Tekkis hübriidne nähtus nimega autoriplakat, mille puhul olid hinnas mitmed traditsiooniliselt kunstile omistatavad kvaliteedid nagu tundlik graafiline või maaliline joon, äratuntav käekiri ja autoritehnika jms.
Vene graafilise disaini tõus
Pärast idabloki kokkuvarisemist sai endises Ida-Euroopas valitsevaks läänelik disaini-ideoloogia koos kõigi oma voorustega. Lisaks geopoliitilistele põhjustele mängis tõenäoliselt oma osa ka digitaalne pööre: graafikatöötlusprogrammid soosisid pigem rangelt geomeetrilist kui vabakäelist esteetikat.
Viimastel aastatel on aga Vene graafiline disain tõusmas arvestatavaks koolkonnaks globaalsel disainiareenil. Nimelt on nüüdisaegses Vene plakatis säilinud ja edasi arenenud Tšehhi-Poola traditsioon, lisaks on Vene disainerid asunud taasavastama 20. sajandi avangardi – eriti konstruktivistide – pärandit. See haakub kindlasti lääne kultuuris jätkuvalt trendikate modernismiarheoloogiliste otsingutega, lisaks pakub Vene plakat elujõuliselt mängulist alternatiivi veidi väsimakippuvatele euroopaliku hea maitse kaanonitele.
