TÜRANNI SIRGUMINE: Daniil Zandberg Vene teatrist toob Eesti Noorsooteatris lavale sõnadeta visuaalteatrilavastuse„Sinel“ Nikolai Gogoli jutustuse põhjal. Sineli nimel ja sineli sees toimetab üks väike inimene, kellest saab päris suur ja vastik türann. Peep Ehasalu usub, et vaatamiseks sobib selline lugu noortele ja täiskasvanutele, sest lastele võib kõik liiga sünk ja ränk tunduda. Ehkki naljakalt tõepärane.
Ega me „Sineli“ etendustelt ei hakka lapsi eemale ajama, sest ka Daniil Zandberg armus teatrisse varases lapsepõlves täiskasvanute lavastust vaadates.
Veregruppide sobivusest
Prantsuse lavastaja, koreograaf ja nukunäitleja Philippe Genty’ trupi etenduse jaoks oli kümneaastane Daniil veel liiga väike ega saanud mitte millestki aru, kuid see jättis talle tohutu mulje!
„Tundus, et laval pole miski võimatu ning mõned fragmendid ja stseenid jäid püsivalt mällu. Ma arvan, et see lavastus mõjutas mind ja minu arusaamu teatrist suuresti,“ ütles Daniil. Olgu see hoiatuseks kõigile, kes teatrisse tulevad – võivad tekkida püsivad mõjud.
Edasi käis Peterburi loomingulises peres kasvanud poiss vaatamas kõike, mida sealne teater pakkus. Ehkki vahepeal proovis ta ka muid harrastusi, jõudis ikkagi teatrisse tagasi. Peterburi Teatrikunstide Akadeemia lõpetamise järel aastal 2011 käis ta lavamaagiat uurimas erinevates Venemaa teatrites. Siis jõudis aga Daniilini info näitlejate vastuvõtust Vene Teatrisse ja ta tuli koos kahe kursusevennaga Tallinna. Tema veregrupp sobis kohalikega ja edasine on ajalugu. „See otsus muutis mu elu,“ kommenteerib Daniil täna. „Mul on väga hea meel, et ma töötan Eestis Vene Teatris, mul on väga hea meel, et elan siin maal.“
Teatrijuhist lavamees
Kohaliku vene teatri ja Eesti vene kultuurielu kohta arvab Daniil, et teater on protsess, mis on pidevas muutumises, otsingutes või olemasoleva ümbermõtestamises. „Mulle tundub, et Eesti on väga ilmekas näide sellest, kuidas saab erinevaid kultuure loominguliselt akumuleerida, kaotamata enda isikupära,“ ütleb Daniil. „Kultuur areneb ja rikastub pidevalt ega seisa paigal.“
Senise prooviperioodi põhjal jagab ta kiitust ka Eesti Noorsooteatrile, kus Daniil on esmakordselt lavastamas. „Siin on imeline atmosfäär ja võrratud inimesed. Hämmastavad näitlejad,“ kiidab Daniil nii ülevoolavalt, et keskmisel eesti mehel hakkavad kõrvad punetama.
„Teate, üks juhtum oli minu jaoks väga kõnekas, päris proovide alguses, kui paljud töötajad istusid karantiinis. Lavamehi ei jätkunud, kuid teatrijuht vahetas riided ära ja läks õhtuse etenduse dekoratsioone paigaldama! Mida muud siin öelda! Inimesed armastavad teatrit, teevad oma tööd armastusega ja alandlikult!“
Väikese inimese muutumine
Nüüdseks on Daniil töötanud Vene Teatris näitlejana juba üle kümne aasta ning tema rollidepagas on muljetavaldav. Mõne aasta eest tegi ta lavastajadebüüdi ning tõi lavale „Vasjakese“ Leonid Andrejevi jutustuse „Vassili Fiveiski elu“ põhjal. Lavastus on saanud väga palju kiita ning on muu hulgas valitud ühena viiest esindama Eesti visuaalteatrit Balti visuaalteatri esitlusfestivalil maikuus. Teine Daniili lavastus Vene Teatris on „Parun Münchhauseni seiklused“, kus põimuvad mäng nukkudega, visuaalne ja füüsiline. Füüsilisus ja visuaalsus ongi Daniili jaoks loomuomased väljendusviisid.
„Alustasin sellest, et tegelesin pantomiimi ja plastikaga ning see on minu jaoks orgaaniline väljendusvorm. Mind tohutult köidab võimalus ainult plastilisuse abil midagi väljendada, selleks pole sõnu vaja. Põhimõtteliselt pole eneseväljenduseks üldse midagi vaja – on vaid alasti inimene tühjal laval ja ta võib öelda kõike, rääkida mistahes teemal ja igaüks saab aru. See on tõeline ime,“ usub Daniil.
Nagu „Vasjakeses“, on ka Gogoli „Sinelis“ tegemist „väikese inimesega“. Seekordne lavastus on aga pigem arutlus, milliseks võib väike inimene muutuda. „Tasub meeles pidada loo finaali, kus tegemist pole enam väikese mehega, vaid kummitusega, keda kõik kardavad! Alles on jäänud vaid kest, mille sees on kõik tühi, surnud, tal pole midagi kaotada, ta ei karda midagi,“ räägib Daniil.
Kuidas inimene ennast ise reedab
Praegu on Gogoli materjal lausa uskumatult ajakohane ja oluline. Lavastuses ei räägita ainult väikesest inimesest, vaid ka sellest, kuidas ta muutub suureks türanniks. Sellest, kuidas pidev surve ja rõhumine võib inimest muuta. Kelleks ta võib jõu kasvades saada; sellest, mida ta teeb siis, kui pole enam piiranguid. Sellest, kui sageli me võtame inimest ainult selle järgi, millist vormi või sinelit ta kannab, milline on ta staatus, positsioon, ega pane tähele, mis peitub kehakatte all tegelikult.
„On äärmiselt oluline rääkida, kuidas mõjub meile agressioon – mitte kõik ei suuda sellele vastu seista. Valem on ju lihtne ja ammu teada: vägivald sünnitab vägivalda. Lavastus on sellest, kuidas inimene iseennast reedab, et paista teistele parem ja tugevam, kui ta tegelikult on,“ selgitab Daniil oma lavastajamõtet.
Kangesti meenub üks teine väike mees suures poliitikas, kelle tundetühi türanlus päris lähedal hävingut külvab. Ent stopp – vaataja pähe ei hakka me tõlgendusi külvama, pigem laseme ringi vaadata oma lähikonnas, kus võib ehk samuti vastikuid väikseid inimesi leida.
„Sineli“ lugu räägitakse ilma sõnadeta, Rosita Raua loodud fantaasiast pakatavas keskkonnas, kus näitlejate kõrval astuvad üles ka nukud. Lavastaja sõnul dikteerib vormi Gogoli teos, milles puuduvad dialoogid. „Ma tahan kogu rõhu panna kangelase sisemisele ümberkujunemisele. Sõnu pole vaja, siin on oluline, mida kangelane teeb ja mida ta ei tee, seda saab edasi anda ilma sõnadeta.“
Lavastus on mõeldud noortele ja täiskasvanutele, kes me veedame ühel või teisel põhjusel palju aega erinevate vidinate ees – töötame ekraani vaadates, lõõgastume ekraani vaadates, suhtleme ekraani vaadates. Daniil usub aga teatri tervendavat jõudu. „Teater on elu ja ühenduse loomine, suhtlemine, nii laval kui ka saalis on elus inimesed. Ühed räägivad lugu, teised vaatavad. Mis sellest igal konkreetsel õhtul välja tuleb, sõltub protsessi kõigist osalejatest, nii publikust kui ka näitlejatest.“
Tulge etendusele avatud inimesena ja jätke sinel garderoobi – nii otseses kui ka kaudses mõttes.
Sõnadeta visuaalteatrietendus „Sinel“ esietendub Eesti Noorsooteatri väikeses saalis 10. aprillil, noortele (16+) ja täiskasvanutele.
Autor Nikolai Gogol; lavastaja Daniil Zandberg (Vene teater), kunstnik Rosita Raud, liikumisjuht Olga Privis, valguskunstnik Anton Andrejuk, helilooja Markus Robam.
Mängivad Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Steffi Pähn ja Taavi Tõnisson.