KUNSTNIK, KES KOGUS KÕIKE: Seni vähe tuntud kunstnikust, keda pigem teatakse lilleakvarellistina, ning ühest Eesti esimesest professionaalsest kunstirestauraatorist on Tartu Kunstimuuseumi kolmandal korrusel avanenud mitmekesine ja omanäoline näitus „Lilly Walther. Piiritu“. Kuraator Nele Ambos teeb ekskursiooni.

Näitusel eksponeeritud teosed pärinevad suuremalt jaolt Tartu Kunstimuuseumis asuva äsja sorteeritud ja süstematiseeritud kunstniku Lilly Waltheri pärandist. Tegemist on materjaliga, mis jäi maha kunstniku ateljeesse pärast tema küüditamist 1945. aastal ning millele seni on ligipääs olnud vaid üksikutel.

Esimene eestlasest vabakuulaja

Lilly Waltheri näol oli tegemist inimesega, kes hoidis tallel kõike. Säilinud on tuhandeid ühikuid kirjavahetust, sedeleid, ajaleheväljalõikeid, retsepte, eeskujulehti, pärandatud retseptiraamatuid, palveraamatuid, krüptilisi märkmikke, tühjasid postkaarte, voldikuid, kuivanud lilli, kunstiteoste reproduktsioone, teiste kunstnike teoseid (näiteks vanaisa Carl Sigismund Waltheri, vend Heinrich Waltheri, Marie Dückeri ning paljude seni tuvastamata kunstnike töid). Lisaks ligi 800 kunstniku originaalteost: õlimaalid, akvarellid, joonistused ning visandid ja kavandid. Tänu nii põhjalikule isikuarhiivile saame kunstniku elust ja loomingust märksa mitmekülgsema ülevaate, kui seda võimaldaks pelk teoste analüüs.

Lilly Walther on praegu teadaolevalt esimene kunstnik Eestist, kes õppis vabakuulajana Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskoolis (1888–1895), eriala valikuks sai portselanimaal. Selles mainekas koolis on hiljem hariduse saanud nii mõnigi tuntud eesti kunstnik nagu August Roosileht, Jaan Koort, Aleksander Tassa, Konrad Mägi ja Nikolai Triik.

Lilly Walther sai koolist ka Maximilian Messmacheri nimelise stipendiumi, et täiendada ennast portselanimaali alal Prantsusmaal Pariisi lähedal Sèvres’i portselanitehases (Manufacture Nationale de Sèvres, 1896–1897), mis on tänini Euroopa hinnatumaid portselanivabrikuid. Sellest ajast on säilinud erandlikult palju töid, mis näitavad kunstniku detailikujutamise oskust ja pühendumust.

Arhiivimaterjalide ja teoste kõrvutamine

Peterburi ja Pariisi aegsed tööd on näitusel esimeses ruumis eksponeeritud koos portreede ning aktijoonistustega, mille ta on teinud hilisemate õpingute aegadel nii Weimari Suurhertsogi Saksi Kunstikoolis, Worpswede kunstnikekülas kui ka Tallinnas olles.

Tähelepanu pälvivad kindlasti suuremõõtmelised ja läbitöötatud söejoonistused „Vanamees kepiga“ ja „Vana naine kepiga“, mis on valminud Ants Laikmaa ateljeekoolis 1903. aastal. Need kaks tööd olid väga kehvas seisus, aga tänu Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi paberikonservaatori Anne Aruse ning Eesti Rahva Muuseumi paberikonservaatori Silli Peedoski koostööle on neid võimalik taas eksponeerida.

Arhiivimaterjali ja teoste kõrvutamine aitas koostada suhteliselt täpse eluloo. Waltheri tööde ning talle samal ajal saadetud postkaartide kaudu oli võimalik jälgida tema rännakuid läbi Euroopa – millal, kus ja mida ta õppis või mille vastu parasjagu huvi tundis. Niisamuti seda, kus ta pikemalt Eestis olles peatus ning millised olid tema lemmikpaigad ja -motiivid. Mitmed varem teada olnud daatumid ja eluseigad said kinnitatud või täpsustatud. Teises ruumis on eksponeeritud tema dokumenteeriv elustiil. Joonistuste, maalide ning fotode kaudu visualiseerib ta kõrvaltvaatajale näiteks soojad suvepäevad Lätis Asaris, valgusküllase aatriumi Avanduse mõisas, kiire elu Weimaris, müstilise Naissaare looduse, aga ka kompositsiooni otsingud pankrannikul Kaldaotsal.

Esimesi professionaalseid restauraatoreid

Suures saalis asuv ruum ruumis avab uue maailma, millesse Walther astus napilt enne 60-aastaseks saamist. 1925. aastast alustas Walther maali- ja puitpolükroomia restaureerimise karjääri. Välja on pandud mõningad objektid koos taustalooga, mis kirjeldavad, miks oli tema näol tegemist hinnatud restauraatoriga.

Vaatamata kõrgele eale, milles Walther oma karjääri alustas, on ilmne, et ta ei võtnud restaureerimist ette kui vanaduspõlve hobi. Vaid elu viimase kahekümne aastaga jõudis ta end jäädvustada Eesti kunstilukku ühe esimese professionaalse restauraatorina.

Detailide ruum

Kolmandas ruumis on võimalik näha Waltheri loomeprotsessi nüansse kohati erakordse detailsusega. Sagedased on motiivikordused ning kompositsiooniotsingud läbi erinevate meediumite, et leida õige lõpplahendus.

Selle jaoks võis ta kasutada nii fotografeerimist, visandamist kui ka maalimist, otsides abi näiteks kalkale kantud motiividest või ajakirja- ja maaliväljalõigetest. Seina peal on kujutatud Lilly Waltheri ateljees olnud trafarettmaalingu rekonstruktsioon, et luua killuke keskkonda, kus ta omal ajal töötas.

Üks üllatavamaid ja intrigeerivamaid töid on kindlasti akvarell „Manulla“. Tegemist on Ants Laikmaa ateljees 1903. aastal tehtud abessiinlase portreega, kellest seni oli teadaolevalt säilinud Ants Laikmaa pastell ning Vera Grüneri ja Aleksander Uuritsa söejoonistused.

Näituse lõpetab lilleplahvatus viimases ruumis. Võimalik on näha erinevate meediumite ja stiilidega lillekompositsioone läbi aegade. Kuigi näituse üks eesmärk oli kummutada tema kui lillemaalija staatus, ei saanud siiski näitamata jätta, et ta oli selles väga osav. Lisaks akvarellidele on eksponeeritud õli- ja temperamaale ning pliiatsi- ja tušijooniseid. Teosed on erineva läbitöötatuse- ja stililisatsiooni astmega, mis näitab tema loomingu mitmekesisust isegi ühe ja sama teema puhul.

Waltheri kirju elu

Näitusega kaasnes ning avaldati ka Lilly Waltheri loomingu kohta esimene trükis. Kui seni on teadmised temast olnud pigem pealiskaudsed, enamasti üldistes kunstiajaloo raamatutes paarilauselised kokkuvõtted, siis nüüd on see viga lõpuks parandatud. Kataloog sisaldab Waltheri eluloo kronoloogilist kirjeldust, teoste reproduktsioone, ajaloolisi fotosid ning Waltheri elu ja loomingut erinevatest külgedest avavaid artikleid.

Kunstiajaloolane Katrin Kivimaa kirjutab Waltheri reisimisest Euroopa kunstielu keskustes. Kai Stahl keskendub inimese kujutamisele ning Bart Pushaw japonismile Waltheri loomingus. Lilly Waltherist kui Eesti ühest esimesest restauraatorist ning tema töö erakordsest rollist Eesti kunstiajaloos kirjutab näituse kuraator Nele Ambos.

Reisides avardunud maailmapilt, katsetamine erinevate erialadega ning soojad suhted ümbritsevate inimestega tagasid Lilly Waltherile kirju elu. Väljakutseid kartmata suutis ta läbi lüüa nii tarbekunstniku, maalikunstniku kui ka restauraatorina. Seda kõike on võimalik näha mai lõpuni Tartu Kunstimuuseumis.

Lilly Walther. Piiritu

23.02.–29.05.2022

Tartu Kunstimuuseumi III korrus

Kuraator: Nele Ambos

Näituse kujundus: Kristiina Taluri

Graafiline kujundus: Norman Orro

Foto: Lilly Walther Avanduse mõisas maalimas 1916. aastal. TKM TA 3_4_20